Teatrihistoriograafia

Riina Oruaas

Mis on teatrihistoriograafia?

Teatriajalugu (teatrilugu) võib kõige lihtsamalt defineerida kui ülevaadet teatri tekkest, arengust ja sellega seotud sündmustest. Mõiste historiograafia ehk ajalookirjutus tähendab esiteks teatava perioodi või valdkonna ajalugu käsitlevaid teoseid ehk ajalookirjandust. Teisalt on see teadusala, mis käsitleb ajalooteaduse kui uurimisala enda meetodeid ja ajalugu. Neid kaht suunda ei saa teineteisest lahutada, kuna teatriajaloolane toetub kirjutades alati varasematele allikatele ning on oma valikutest ja eesmärkidest teadlik. Teatriajalookirjutuse eesmärk on allikate põhjal korrastada ja vastavalt olemasolevatele teadmistele esitada võimalikult tõene käsitlus teatriajaloos toimunud sündmustest ja protsessidest. Selleks järgitakse ajalooteaduse põhimõtteid ning rakendatakse teatrikunsti eripärast lähtuvaid meetodeid.

Teatriajalugu on Eesti teatriteaduse kõige pikema traditsiooniga uurimisala. Esimesed teatriajaloolised ülevaated ilmusid juba 20. sajandi alguses (Karl Menning, „Eesti näitekirjanduse ajalugu“, 1902). Eesti teatriajaloolased keskenduvad eelkõige Eesti teatri ajaloo uurimisele ja teevad seda peamiselt eesti keeles. Eesti teatrile laiema konteksti loomiseks on vajalik tunda ka teatrikunsti üldist arengut, eelkõige Euroopa teatri ajalugu, kuna Eesti teater on alati olnud osa Euroopa teatrist ning eestikeelse teatri eel ja kõrval tegutsesid saksa- ja venekeelsed teatrid, millel oli tihe side vastava kultuuriruumiga. Teisalt on vajalik suhestumine nii Eesti, Euroopa kui maailma ajalooga, et mõista teatriajaloo laiemaid kultuurilisi, sotsiaalseid, poliitilisi ja majanduslikke tagapõhju. Sellest tuleneb ka teatrihistoriograafia interdistsiplinaarsus. Teatriajaloo lähinaabrid on kirjandus-, muusika-, tantsu-, visuaalkunsti- ja arhitektuuriajalugu. Need aitavad selgitada teatri kui hübriidse ehk teisi kunstiliike sisaldava kunstiliigi loomist ja vastuvõttu.

Ajaloolase ülesanne on tuvastada ja kirjeldada minevikus aset leidnud sündmusi, näidata nende juhtumise põhjuseid ja anda neile tähendus laiemas kontekstis. Thomas Postlewait on lühidalt kokku võtnud, milliseid küsimusi ajaloolane oma töö käigus küsib.

Ajaloolase kõige olulisemad küsimused
Sündmuse tuvastamine, kirjeldamine, analüüsimine: kes?, mis/mida?, kus?, millal?.
Sündmuse selgitamine ja tõlgendamine: kuidas?, miks?. (Postlewait 2009: 1)

Teatrihistoriograafia peatükis antakse ülevaade teatriajaloo kirjutamise põhimõtetest, tutvustatakse Thomas Postlewaiti teatrisündmuse mudelit ja selgitatakse teemat Eesti teatriloo kontekstis. Ajaloosündmuse jäädvustuse ja selle põhjal skitseeritud teatrisündmuse analüüsi näide pärineb Lilian Velleranna koostatud dokumendikogumikust Voldemar Panso 1973. aasta lavastusest „Tants aurukatla ümber“.

Minevik, ajalugu ja ajalookirjutus

Ajaloolane Keith Jenkins (1943) on mõjukas raamatus „Re-thinking History“ (1991) osutanud, et sõnu „minevik“, „ajalugu“ ja „ajalookirjutus“ kasutatakse sageli eksitavalt sünonüümidena. Minevik on kõik see, mis on kunagi olnud ja juhtunud. Historiograafia ehk ajalookirjutus on ajaloolaste kirja pandud tekstid. Kõige keerulisem on defineerida aga ajalugu ennast. Ajalugu on eelkõige diskursus ja ajaloolase loodud konstruktsioon, tema subjektiivsest elu- ja ajakogemusest sõltuv suhe minevikku. Kui minevik on kõik, mis on toimunud, siis kaugeltki kõik minevikus juhtunu ei ole veel ajalugu. Ajalugu on ajaloolaste töö ehk ajaloolased n-ö teevad ajaloo. Nad on mineviku vahendajad, kes saavad minevikku n-ö tagasi tuua ainult teatud meediumites: raamatute, artiklite, dokumentaalfilmide ja muu sellise abil.

Ajalootöö koosneb epistemoloogiast, metodoloogiast ja ideoloogiast (Jenkins [1991] 2003: 23).

Epistemoloogia on filosoofia ala, mis loob teooriaid selle kohta, kuidas me midagi teame (kr k epistēmē – teadmine). Ajaloolase teadmine minevikust ei ole kunagi kõikehõlmav ja seda neljal põhjusel:

1. Ükski ajaloolane ei suuda katta kogu minevikku, vaid osa minevikust on allikates säilinud ja suurem osa sellest on hääbunud.
2. Ükski ülevaade minevikust ei kata seda sellisena, nagu see oli, sest minevik polnud mitte aruanne, vaid sündmused, olukorrad jms. Ajalugu koosneb hulgast tekstidest, mis on mineviku tõlgendused, aga mitte minevik ise. Seetõttu on ajaloolase uurimisobjektiks vältimatult ka varasem historiograafia, mis ise on ajaloo loonud. 
3. Ajalugu on paratamatult ajaloolase isiklik konstruktsioon, esitatud ajaloolase kui „jutustaja“ vaatepunktist. Ajaloolane on minevikusündmuste vahendaja. 
4. Ajaloolasele on kättesaadav info, mida sündmuste vahetule kogejale sellisel kujul olemas polnud. Ajaloolane ühendab tagantjärele ka unustatud ja seni mitte kokku kuulunud tükid. Üksikisikute ja sotsiaalsete formatsioonide (ühiskonnagruppide, -klasside, riikide jms) roll ajaloos on sageli mõistetav vaid tagantjärele, kui dokumendid ja muud jäljed on oma algsest kontekstist välja võetud ja illustreerivad mustreid, mida nende autorid näha ei osanud. Ajalugu alati kombineerib, muudab ja võimendab mingeid minevikuaspekte. (Jenkins 2003: 16)

Need neli ajaloo epistemoloogilist haprust selgitavat asjaolu on tuttavad ka teatriajaloolasele. Minevikuteatrist jäänud jäljed ei kata kunagi kogu teatriprotsessi. Uurija loob selle omaenda kujutluses piltide, arhitektuuri ja tekstide põhjal, kõrvutades neid teistega, näiteks võrreldes omavahel sama perioodi lavastuste fotosid ja tõlgendusi kriitikas.

Eelnevast tulenevalt on vajalik teadvustada ka iseenda kui uurija subjektiivsust. Ebakriitilise subjektiivsuse vältimiseks on välja töötatud süsteemsed meetodid (metodoloogia), mis peavad teadlast teel tõe juurde edasi juhatama. Jenkinsi väitel ei piisa tõeni jõudmiseks ainult meetodist, vaid oluline on teadvustada ka põhjuseid, miks üks või teine meetod on valitud, ehk ideoloogiat. See tähendab, et teatud ühiskonnaoludes oodatakse ajaloolastelt ka teatud tüüpi vastuseid. Üldiselt tuntakse ajaloos rohkem huvi domineerivate sotsiaalsete gruppide vastu, samas kui ühiskonnas vähem nähtaval positsioonil olevad grupid saavad vähem tähelepanu. „Ajalugu ei eksisteeri kunagi iseenda jaoks. See on alati tehtud kellelegi.“ (Jenkins 2003: 21)

 

Selline suhtumine võib olla diskrimineeriv, kuna kellegi ajaloo esitamise või kõrvalejätmise põhjused on sageli poliitilised. Näiteks pidid nõukogude teadus ja kultuur vastama kommunistlikule ideoloogiale. Seetõttu tuleb nõukogude ajal kirjutatud (teatri)ajalugusid lugeda läbi ideoloogilise filtri, arvestades, et uurijad pidid kasutamata spetsiifilist sõnavara, ühe osa infost maha vaikima ja teist, ideoloogilist osa, võimendama.

Üldises teatriajaloos näeme, et kuni 20. sajandi lõpuni oli suurem osa monograafiaid, üksikkäsitlusi, aga ka andmebaase pühendatud suurrahvaste teatri ajaloole, s.t kajastati kõige tuntumat osa Euroopa teatrist, nagu Hispaania, Inglismaa, Prantsusmaa, Itaalia ja Saksa teatri ajalugu. Palju vähem on infot Ida- ja Põhja-Euroopa kohta ning alles 20. sajandi lõpus on ideoloogiliste muutuste mõjul ilmunud suurtesse monograafiatesse eri maailmajagude teatrikultuuride ajalugu.

Teatrihistoriograafia areng

Teatriajalugu on osa nii teatri- kui ajalooteadusest ja on arengu käigus läbinud mõlema eriala pöördeid. Kuni 1960. aastateni võrdsustati teatriteadus suuresti teatriajalooga, sealjuures paljudes riikides keskenduti eelkõige näidendite filoloogilisele uurimisele. Põhimõtteline pööre sai alguse siiski varem, kui Saksa teatriteadlane Max Herrmann (1865–1942) hakkas 20. sajandi alguses tegelema teatrietenduse kui eraldiseisva kunstiteosega ja esitas ka idee, et teatriajaloolane peaks rekonstrueerima mineviku teatrietendusi.

Peamised pöörded leidsid aset 1960. aastatel, kui marksismi, strukturalismi ja poststrukturalismi mõjul mõtestati ümber suurem osa sotsiaal- ja humanitaarteadustest. Lühidalt kokku võttes uuritakse nende mõjude tulemusena teatriajalugu nii esteetilises, kultuurilises kui sotsiaalses kontekstis. Teatriajalugu on tihedalt põimunud sotsiaal- ja kultuuriajalooga, samal ajal eemaldunud kirjandusteaduslikust ja filoloogilisest lähenemisest. Michel Foucault’ mõjul pööratakse tähelepanu nii minevikus kehtinud kui ka ajalookirjutusele omastele võimusuhetele ja n-ö ajaloo varju jäänud gruppidele ja autoritele, näiteks naistele teatriajaloos.

Humanitaarteadustes toimunud keelelise pöörde mõjul on teadvustatud, kuidas kasutatakse keelt kui ajalooteaduse meediumi. Traditsiooniliselt on ajalugu esitatud loona, narratiivselt. Kuid ajaloolane Hayden White (1928–2018) on näidanud sellise lähenemise subjektiivsust ja konstrueeritust ning osutanud tõsiasjale, et jutustav vorm viib ajalooteaduse ohtlikult ilukirjanduse piirile. White’i nimega seostatav keeleline pööre seisneb liikumises tegelikkuse uurimiselt tegelikkuse verbaalse esituse uurimisele. (Karjahärm 2010: 273–275) Uuemad teatriajalooraamatud ongi sageli loobunud jutustavast ja kronoloogilisest ülesehitusest. Selle asemel seotakse teatriajalugu tihedamalt kultuuri- ja sotsiaalajalooga ning käsitletakse valitud perioodi eri tahke, sh truppe, teatrihooneid, teatripraktikaid jne. Nii on keeleline pööre otseses seoses kultuurilise ja performatiivse pöördega. Rõhk asetatakse siis üksiksündmustele, mis rekonstrueeritakse nende sotsiaalses kontekstis, sh uuritakse vastuvõttu ja publikut. Lisaks sellele mõjutab 21. sajandi teatriajalugu digitaalne pööre ehk digihumanitaaria areng koos digiteeritud allikate uute analüüsivõimalustega. Ajalooteadus tervikuna on muutumises ning humanitaarsed pöörded ja uued vahendid nõuavad uurijalt oma eesmärgi, objekti ja meetodi selgemat esitamist.

Teatriajaloo uurimise objektid ja eripära

Teatriajaloo peamised uurimisobjektid on kunagi loodud lavastused ja antud etendused oma ajastu kontekstis. Teatriajaloo uurimist iseloomustab selle kunstiliigi eripära: teatrietendus on ühekordne sündmus, mida ei ole võimalik sellisel kujul säilitada nii nagu kirjandusteoseid, maale või skulptuure. Seetõttu rekonstrueerib teatriajaloolane allikatele toetudes mineviku lavastusi.

Teatriteaduse uurimisobjekt on olemuselt kahetine: ta on korraga nii ajaloo kui teatrikunsti sündmus. Ajaloosündmus on miski, mis on ajaloos aset leidnud. Teatrisündmus – etendus – on samuti reaalselt aset leidnud, kuid lisaks sellele on see ka kunstiline sündmus, mis kujutab fiktsionaalset maailma. Seega on teatrisündmus ajaloosündmuse erijuhtum, mille kirjeldamisel ja tõlgendamisel rakendatakse lisaks ajaloolistele ka esteetilisi kriteeriume. Teatrile iseloomulik reaalsuse ja fiktsiooni pingevälja küsimus ei taandu ka ajaloo uurimisel. Kui mineviku kaduvust tajutakse ajalooteaduses ka üldiselt, siis teatriajaloo uurimises on kaduvuse taju teravdatud: rekonstrueerida ehk kujutluses taasluua tuleb nii teatri reaalne olustik, lavastus esteetilise objektina kui ka selle fiktsionaalne maailm.

Teatriajaloo peamine huvi on teater esteetilise nähtusena ja sellel on kolm uurimisobjekti:

1. teatriprotsesside ja sündmuste ajalugu, 
2. dramaturgia ajalugu, 
3. teatriga seotud ideede ja teooriate ajalugu.

Neid kolme uuritakse enamasti põimitult. Üldiselt langevad kokku teatripraktika ja näitekirjanduse uuenduslikud perioodid: viljakas teatrikultuur sünnib koos uue dramaturgiaga, mis üldiselt tähendab näitekirjandust. Dramaturgia mõiste on siiski laiem. Näiteks 16.–17. sajandi Itaalia commedia dell’arte oli improvisatsiooniline, ilma valmis kirjutatud näidenditeta teater, mille tüüpsüžeedel ja -tegelastel põhineb pea kogu Euroopa näitekirjandus valgustuseni välja. Seevastu realistlik teater sündis koos realistliku näitekirjandusega. Loomulikult ei sünni teatriuuendus ainult koos uue näitekirjandusega, vaid ka varasemaid tekste uuel viisil lavastades või teatritraditsiooni ümber mõtestades. Näiteks romantikud võtsid eeskujuks Shakespeare’i erandlikud tegelased ja ebakorrapärase struktuuri, postmodernistid lavastasid tema tragöödiaid kaasaegses võtmes. Ideede ja teooriate ajalugu aitab selgitada nii näidendite kirjutamise ja lavastamise põhimõtteid, teatri funktsiooni ühiskonnas kui ka seda, milliste ideede või laiemate muutuste ajel on esile kerkinud uued teatripraktikad.

„Ajaloolasel peab olema teatud ettekujutus ajast, ruumist, asjadest ja sündmustest, et neid siduda narratiiviks. Kui ajaloolane tahab olla enam kui registreerija, tahab olla looja, siis peab ta tõlgendama ja seletama. Ainult siis on ta looja, kes annab ajaloole elu läbi oma individuaalse kogemuse filtri. Milline on kirjelduse (referaadi) ja seletuse (analüüsi) optimaalne vahekord, see sõltub töö iseloomust ja eesmärkidest.“ (Karjahärm 2010: 176–177)