Teatriajaloolise sündmuse mudel

Eespool on tutvustatud teatriajaloo üldisi põhimõtteid. Kuidas siiski tuvastada, rekonstrueerida ja uurida mineviku teatrisündmust ehk kunagi mängitud lavastusi? Selleks on Thomas Postlewait konstrueerinud mudeli, milles ta joonistab välja teatrisündmuse tüüpilised mõjurid ehk näitab, kuidas sündmust selle kontekste teades rekonstrueerida. Teatrisotsioloogia peatükis käsitletakse Willmar Sauteri teatrisündmuse mudelit, mis sobib paremini nüüdisteatri analüüsimiseks, Postlewaiti oma toimib paremini ajaloo uurimisel. Mudeli mõjurid ehk kontekstid on ümbritsev maailm (sh nii tegelikkus kui ka fiktsionaalsed maailmad), sündmuse vastuvõtud, tegutsejad ehk agendid ning teose kunstiline päritolu. Kõik mudeli osad on omavahel seotud ja mõjutavad üksteist vastastikku. (Postlewait 2009: 1–24)

Teatrisündmuse mudel on võrreldav kunstilise kommunikatsiooni mudeliga: autor – tekst – vastuvõtja. Mudel ei ole historiograafiline meetod, vaid juhis, kuidas esitada küsimusi ja luua seoseid. See võimaldab sündmust vaadelda reaalsete olude ja isikute, lavastuse poeetika ja selle fiktsionaalse maailma pingeväljas ning mõista nendevahelisi suhteid.

Agendid, kes lõid teatrisündmuse. Agendi (tegutseja) küsimus hõlmab eelkõige reaalseid inimesi, sündmuse loojaid: näitekirjanikke, lavastajaid, etendajaid, kunstnikke. Need on inimesed, kes kavandavad, organiseerivad ja realiseerivad teatrisündmuse. Agendi mõiste hõlmab nii reaalseid kui varjatud, nii otseseid kui kaudseid autoreid, autorite taotlusi ja eesmärke. Selle mõjuri põhiküsimused on seotud sündmuse tuvastamise ja kirjeldamisega (kes?, mida?). Allikateks on siin lavastuse kavaleht, teatrite dokumendid, aga ka intervjuud, kirjad, mälestused jms materjalid, kus agendid oma kavatsusi selgitavad.

Võimalikud ehk reaalsed ja fiktsionaalsed maailmad. Uuritakse lavastust ja selle loojaid mõjutavat reaalset maailma, teisalt teatrisündmuses loodud fiktsionaalset maailma. Postlewait on oma mudelis laiendanud seda konteksti filosoofiast pärineva võimalike maailmade mõistega, mis tähistab nii reaalseid kui ka potentsiaalselt eksisteerivaid maailmu. Selle mõjuri käsitlemisel on uurija põhiküsimused kus? ja millal?, aga ka selgitav miks?, kui tegeletakse sündmust ümbritseva reaalse maailmaga. Fiktsionaalse maailma uurimisel on küsimusteks kuidas? ja miks?. Maailma küsimus kätkeb endas teatrile omast reaalse ja fiktsionaalse põimingut: kuidas reaalne maailm võimaldab ja piirab fiktsionaalseid maailmu ja kuidas fiktsionaalne maailm reaalsele osutab?

Vastuvõtud ehk kes osalesid teatrisündmuses vaatajana ja kuidas nad seda vastu võtsid. See osa teatrisündmuse mudelist hõlmab seda, kuidas etendust kogeti ja tajuti, väärtustati, hinnati ja mõisteti (või ei mõistetud), samuti vaatajate ootushorisonte ja tõlgendusviise. Üldiselt uuritakse reaalseid, lavastusi oma silmaga näinud inimesi. Vastuvõtte käsitletakse siin mitmuses, sest see hõlmab rea erinevaid emotsionaalseid, intellektuaalseid, psühholoogilisi, eetilisi, sotsiaalseid ja poliitilisi vastuvõtuviise. Uuritakse ka seda, kas reaalselt aset leidnud vastuvõtud vastasid agentide taotlustele või kuidas suhestusid nende loodud esteetika ja fiktsionaalsete maailmadega. Põhiküsimused on nii kirjeldavad (kes?, kus?, mis?, millal?) kui ka selgitavad (kuidas? ja miks?). Vastuvõtu uurimise peamine allikas on teatrikriitika, mis ei anna siiski ammendavat pilti, sest arvustusi kirjutab vaid valitud osa publikust. Kõnekad allikad on ka mälestused, kirjad jms, kus nähtud etendust meenutatakse, uuemal ajal publiku-uuringud.

Kunstiline päritolu (artistic heritage, ka „kunstipärand“). Põhiküsimus on, kuidas suhestub teatrisündmus varasema traditsiooniga, mis hõlmab endas kunstilisi traditsioone, konventsioone, norme ja koode ega piirdu ainult teatriga, vaid haarab ka teisi kunste. Käsitletakse tekstipoeetikat (sh tegelaskontseptsiooni, teksti žanri jms), näitlemis- ja lavastamispraktikat, teatriruumi arhitektuuri koos lava-saali suhetega, lavakujundust jms. Kunstipärand on n-ö kujutluslik muuseum (musée imaginaire), kust agendid rohkem või vähem teadvustatult kunstilisi vahendeid, lugusid jms leiavad. Uuritakse ka viise, kuidas teatrisündmus pärandiga suhestub: kas ta kinnitab ja järgib seda, arendab edasi, muudab või mässab selle vastu. Esitatakse tõlgendavaid ja selgitavaid küsimusi kuidas? ja miks?. Põhitähelepanu on teatrisündmuse esteetikal ja vahenditel, mille abil reaalsed inimesed loovad fiktsionaalset maailma. Nendele küsimustele vastamiseks tegeletakse lavastuse kui esteetilise objekti rekonstrueerimisega. Allikateks on esitatud tekst ja muusika, koreograafia notatsioon, kavandid, fotod jm salvestised, teatriruum ja selle visuaalne dokumentatsioon jne.

Lavastuse „Tants aurukatla ümber“ dokumenteerimine

Voldemar Panso 1973. aasta lavastuse alusmaterjaliks oli Mats Traadi romaan „Tants aurukatla ümber“ (1971), mille esimene tekstiversioon oli filmistsenaarium. Kuna film tootmisesse ei jõudnud, kirjutas Traat olemasoleva materjali romaaniks, mille omakorda dramatiseeris Panso. Samanimeline film valmis 1988. aastal (režissöör Peeter Simm). Lavastuse dokumendikogumiku koostas Lilian Vellerand (2006) 30 aastat pärast esietendust.

Raamatusse on koondatud valdav osa kättesaadavaid allikaid, mida sidustavad koostaja kommentaarid. Vellerand osales Draamateatri kirjandustoimetajana ise proovides. Suur osa dokumente on seotud loomisprotsessiga, sh Panso esietenduse ajal avaldatud essee „Lavastuse sünd“, lavastaja töömärkmed, proovides öeldud juhised näitlejatele koos Velleranna kommentaaridega, kunstniku kavandid, fotod ringreisist Lõuna-Eestisse, kus otsiti autentset viljapeksul kasutatud aurukatelt. Põhjalikult on kommenteeritud romaani dramatiseerimise printsiipe ja protsessi. Lisatud on ka lavastajat mõjutanud Betti Alveri poeem „Leib“.

Kogumikku kuuluvad ka kavaleht ja dramatiseering, mille lõplikku teksti ei õnnestunud rekonstrueerida, kuna säilinud tekstivariantides ei ole Tartu murdes kõneldud osa, millega töötati proovis. Kaduma on läinud ka muusikalise kujunduse partituur. Lavastuse vastuvõttu dokumenteerivad teatri kunstinõukogu protokoll ja katkendid avaldatud arvustustest. Poliitilise surve tõttu ei saanud vahetut kriitikat avaldada, seepärast on tagasiside enamasti hilisem. Raamatu koostamise ajal trupi liikmete ja kunstnikuga tehtud intervjuudest, samuti koostaja mälestustest ja kirjavahetustest selgub aga küllaltki palju publiku reaktsioone. Oluline info pärineb etenduse juhi Hermann Iila märkmetest, kus fikseeriti iga etendus. Legendaarseks on saanud märkus „Etendus oli korras, kahjuks aplausiderohke“. See viitas publiku reaktsioonile, mis võis võimude silmis lavastuse alltekste avada.

Kadi Vanaveski etenduse kirjeldus aitab lugejal eelnevalt loetut tervikuks siduda ja jälgida etenduse kulgu. Lugedes dramatiseeringut ja kirjeldust, vaadates fotosid, mõeldes lavastaja kunstilistele põhimõtetele ja 1970. aastate poliitilisele olukorrale, on võimalik lavastust peaaegu tervikuna ette kujutada. Vellerand ei ole kirjutanud täismahus akadeemilist uurimust, vaid on koostanud paljuhäälse teose, milles on jäetud piisav iseseisvus dokumentidele, kuid kommenteeriva häälena kostab ka koostaja enda tõlgendus.

Lavastuse „Tants aurukatla ümber“ rekonstruktsioon Thomas Postlewaiti mudeli järgi Velleranna dokumendikogumiku põhjal

Teatrisündmuse agendid on lavastuse loomises osalenud inimesed, eelkõige kirjanik Mats Traat, lavastaja Voldemar Panso, kunstnik Mari-Liis Küla, samuti näitlejad, lavastusmeeskond ja teatri juhtkond. Traat oli noor kirjanik, kelle romaan „Tants aurukatla ümber“ oli palju tähelepanu äratanud. Panso oli parimas loomeeas tunnustatud lavastaja, kes juhtis sel ajal Draamateatrit ja lavakunstikateedrit, Mari-Liis Küla tema lähim mõttekaaslane ja loominguline partner. Panso oli õppinud Moskvas ja lähtus seal õpitud realistliku teatrilaadi põhimõtetest, kuid oli avatud ka vormimängulisematele katsetustele. Pansot peetakse Eesti teatri režii moderniseerijaks. (Neimar, Epner 2015: 87)

Ümbritsev reaalne maailm oli eelkõige Nõukogude Eesti, kus kehtis kunstiteostele tsensuur, avalikku sõna valvati, võimalused reisimiseks ja loominguks olid piiratud. Kirjandus ja teater olid ometi rahvusliku mälu kandjad, traditsioonide edasiviijad. Rahvusliku mälu ja poliitilise olukorra lepitamatus sai saatuslikuks ka sellele lavastusele: igal etendusel olid kohal tsensorid, lavastust ei lubatud piisavalt mängida, kriitika avaldamist tõkestati. Peamine põhjus selleks oli III tantsus (tegevus 1943. aastal) lausutud repliik „Eesti piass esisaisvass saama“. Nõukogude ajal oli „kahtlane“ ka lavastuse vormiline uuenduslikkus. Fiktsionaalne maailm kujutas Eesti elu viies ajalooliselt pöördelises hetkes ühes Lõuna-Eesti talus 1914. aastast 1957. aastani. Iga osa ehk tantsu tegevus toimus viljapeksu ajal, kui pandi tööle aurukatel.

Panso oli lavastaja, kes avas ise põhjalikult oma loomingu kunstilist päritolu. Ta nimetas selle lavastuse esteetikat kandiliseks talupoja-teatriks (Vellerand 2006: 89). Lavastuses sulatati kokku psühholoogilist ja võõritavat, realistlikku ja kujundlikku teatrit, mis osutus keerukaks ülesandeks nii harjumuspäratu esteetika kui trupi ebaühtlase koolituse tõttu. Panso otsis inspiratsiooni eri teatritraditsioonidest: Vana-Kreeka teatri koor, Bertolt Brechti teatri võõritavad võtted (tegelaste pöördumised saali, rääkivad loomad), soomeugri rituaalid ja maskid. (Panso 2006: 15) Võõrituse loomiseks kasutati ka eri keelevariante: murdes olid tegelaste dialoogid, kirjakeeles kommenteerivad osad. Kuna murdekeelt kasutati sel ajal laval vähe, mõjus see värskelt. Domineerivalt realistlikus Eesti teatris oli Panso lavastus küllaltki uuenduslik. Samas ei leidnud Panso ühist keelt nn Tartu teatriuuendajate Evald Hermaküla ja Jaan Toomingaga, kelle lavastustega oli „Aurukatlal“ palju ühist, näiteks tinglikkus.

Lavastuse vastuvõttudest on siinsel juhul asjakohane rääkida mitmuses, nagu Postlewait soovitab. Osa sellest on lavastuse sünkroonne ehk samaaegne vastuvõtt, mille võib jagada kolmeks: esteetiline, ideoloogiline ja poliitiline. Kaheldi, kas lavastuskeel oli tavapublikule mõistetav, samas tabasid vaatajad väga hästi ideoloogilisi alltekste ehk vihjeid rahvuslikule ajaloole ning poliitilist laetust. Lavastuse väljasuretamine poliitilistel põhjustel ja kriitika tõkestamine ruineeris lavastajat ja piiras jäädvustamist. Seetõttu on suur osa lavastuse vastuvõtust diakrooniline ehk hilisem ja ajalooline. Publiku vahetutest reaktsioonidest saab aimu trupi ja lavastust näinud inimeste mälestustest.