Teatri funktsioonid ja väärtused

Üks olulisemaid küsimusi nüüdisaegses teatrisotsioloogias puudutab teatri laiemat ühiskondlikku väärtust. Miks on teatri olemasolu üldse ühiskonnas vajalik? Milliseid funktsioone teater täidab ja milliseid väärtusi kannab? Erinevaid ühiskonna ja teatri suhete uurimise eesmärke saab kokkuvõtvalt väljendada küsimusega „mida teater ühiskonnas teeb?“.

Kunsti funktsioonid ajaloo vältel on olnud erinevad, kuid üldistades võib neid kirjeldada järgmistena:

• inimese negatiivne mõjutamine ehk demoraliseeriv funktsioon; 
• puhastava elamuse pakkumine ehk katartiline funktsioon;
• inimese heaolu kasvatamine ehk tervendav funktsioon;
• uute teadmise pakkumine ehk hariduslik ja kasvatav, ka moraliseeriv funktsioon;
• identiteeti kinnistav ja loov funktsioon;
• poliitiline funktsioon, mille eesmärk teatud olukorras võib olla ka propaganda;
• „kunst kunsti pärast“ funktsioon, mis rõhutab kunsti sisemisi, mitte väliseid väärtusi.

(Belfiore, Bennet 2010: 39)

Erinevad lavastused või ka eri ajastud seavad eesmärgiks ühe või teise funktsiooni täitmise, kuid tihti on need siiski omavahel põimunud. Mainitud funktsioonide hulgast puudub meelelahutuse pakkumine, mis on samuti üks teatri sotsiaalseid funktsioone. Soov argielusse teatriskäigu kaudu vaheldust tuua ei pea alati tähendama sügava kultuurilise elamuse otsimist, vaid võib jäädagi lõbusa ajaveetmise tasandile. Kuid meele lahutamine võib olla ka osa eelnimetatud funktsioonidest. Samuti ei ole autorid toonud välja kunsti mimeetilist ehk jäljendavat funktsiooni, mis on eriti teatrile olemuslikult omane.

Mõistlik on eristada funktsioone ja väärtusi, kuna teatri toimimise uurimine tähendabki, et analüüsitakse, kuidas teatri funktsioonid realiseeruvad väärtustena ühiskondlikul tasandil. Kõige üldisemalt võib teatri väärtused jagada sisemisteks ja välisteks. Sisemised väärtused on teatrile kui kunstiliigile ainuomased esteetilist kogemust pakkuvad väärtused, mida ei saa kogeda teiste tegevuste kaudu. Välised ehk instrumentaalsed väärtused (nt majanduslikud, sotsiaalsed jms.) realiseeruvad ka teistes tegevustes. Näiteks kui on soov teha midagi koos sõpradega, ei pea ilmtingimata minema teatrisse, vaid võib minna ka spordivõistlusele. Teatrisotsioloogia uuribki, millised väärtused on olulised teatriväljale endale, riigile ja ühiskonnale laiemalt, ning seejärel, kas ja kuidas need väärtused mõjutavad teatri funktsioneerimist.

Kuidas analüüsida teatri funktsioneerimist Eestis? Esiteks võib vaadelda kultuuripoliitika dokumente, mis võiksid anda aimu sellest, kas riiklikul tasandil peetakse oluliseks pigem teatri sisemisi või väliseid väärtusi. Kõige uuem kultuuripoliitiline dokument, „Kultuuri arengukava 2021–2030“ (2021), määratleb lisaks üldistele, kõiki kultuurivaldkondi hõlmavatele eesmärkidele (ja nende mõõdikutele) ka etenduskunstide valdkonna prioriteedid. Riik väärtustab näiteks etenduskunstide esteetilist mitmekesisust, valdkonna arengut ja jätkusuutlikkust, noorele vaatajale tehtavat teatrit ja omadramaturgia riikliku rahastamise jätkamist (sisemised väärtused), erinevat tüüpi etendusasutusi, regionaalset ligipääsetavust, teatrihoonete tehnilist nüüdisaegsust, konkurentsivõimelist palka, teatrihariduse jätkumist erinevates kõrgkoolides, rahvusvahelisust ja pärandi säilitamist (välised väärtused). Selle dokumendi põhjal võib öelda, et riikliku teatripoliitika eesmärk on tagada toimiv taristu (nii inim-, materiaalne kui ka rahaline ressurss), et erinevad teatriorganisatsioonid saaksid tegeleda eelkõige oma esimese eesmärgi ehk loominguga.

Sellist dokumenti lugedes võib tekkida uus teatrisotsiloogiline uurimisküsimus: kas ja kuidas ametlikult kirja pandud teatripoliitikat tegelikkuses rakendatakse. Uurija saab sellele küsimusele vastata empiirilisi uuringud läbi viies, kasutades selleks kvantitatiivseid küsitlusi, kvalitatiivseid intervjuusid, dokumentide analüüsi jms.

Üleriigilised uuringud on samuti üks võimalus teada saada, millised on ühiskonna ootused teatrile. 2016. aastal läbiviidud uuring „Teatri positsioon ja roll ühiskonnas“ (Kivirähk 2016: 5, 33) näitab, et Eestis elavate inimeste arvates peaks teater täitma eelkõige järgmisi rolle (funktsioone):

1. inimese emotsionaalse maailma rikastamine ja esteetilise naudingu pakkumine, 
2. sisuka ajaveetmise ja/või meelelahutuse pakkumine, 
3. vaataja harimine ja kasvatamine, 
4. rahvuskultuuri arendamine.

Siit võib järeldada, et olulised on nii teatri sisemised (1) kui ka välised väärtused (2–4).

Teatrite funktsioneerimist ja väärtusi on võimalik uurida ka näiteks eelpool kirjeldatud Bourdieu väljateooriat kasutades. Teatri sisemisi väärtusi võib vaadelda kui teatri soovi tagada autonoomsus ja sõltumatus väljavälistest pealesurutud väärtustest (näiteks majanduslik kasu või suur publikuarv), mida võib käsitleda väliste ehk instrumentaalsete väärtustena. Tihti peavad teatrid sisemiste ja väliste väärtuste vahel tasakaalu otsima. Ott Karulin on kasutusele võtnud mõiste „täismäng“, kirjeldamaks lavastusi, mis on esteetiliselt väärtuslikud ehk teatrivälja enda poolt tunnustatud (sisemised väärtused), ja samas ka publiku poolt armastatud ehk saavutanud väljavälise tuntuse (välised väärtused). (Karulin 2013: 36) Juba varem kasutasid teatriuurijad Karin Kask ja Lilian Vellerand (1980) mõistet „sildlavastus“, mis samuti sobib kirjeldama lavastust, mida hindavad kõrgelt nii publik kui kriitikud.

Kuidas ning kui laialt teatri ja ühiskonna suhteid väärtuste ja funktsioonide kaudu uurida, sõltub uurimisküsimusest ning nii inim- kui majanduslike ressursside suurusest. Näiteks üle-eestilised uuringud on kallid ning empiiriliste andmete kogumine võib olla ajamahukas ja kulukas jne.