Teater, etenduskunstid ja nende uurimise ajalugu

Mis on teater?

Sõna teater on Euroopa keeltesse laenatud kreekakeelsest sõnast theatron, mis tähistab vaatemängude vaatamise paika. Kunstiliigi tähenduses hakati seda sõna kasutama hiljem. Inglise keeles on teatrit seostatud alates 16. sajandist eelkõige mõistega „draama“ näitekirjanduse ja sõnateatri tähenduses. (Carlson 1993) Sellepärast võib ingliskeelsetes teostes leida mõnikord ka selliseid loetelusid: theatre, opera, dance (mõeldud sõna-, muusika-, tantsuteater). Saksa keeles hakati sõna „teater“ kasutama kunstiliigi tähenduses 18. sajandi teisest poolest alates, kuid inglise keelest avaramalt, haarates kõik kolm teatrimajades esitatavat liiki: sõna-, muusika- ja tantsuteatri. (Fischer-Lichte 2014: 7) Eesti keeles järgitakse saksa keele eeskuju. 

Kuni 19. sajandi lõpuni oli levinud arvamus, et teatri peamine eesmärk on publiku harimine ja kasvatamine, sh kirjanduse, sõnakunsti ja muusika populariseerimine. Paljuski seoses lavastaja elukutse tekkega iseseisvus ka teater kui kunstiliik. Kuid koos iseseisvumisega hakkasid muutuma ka teatri piirid. Modernistlike teatrivoolude (futurismi, dadaismi, sürrealismi jt) esindajad püüdsid teatri piire 20. sajandi esimesel veerandil laiendada, poliitiline ja publiku maitsest lähtuv konservatism surus aga need laienemiskatsed tagasi. Ajalooliselt on teatrina mõistetud fiktsionaalsete, väljamõeldud maailmade kujutamist laval etendajate (näitlejate, lauljate, tantsijate) poolt. Kuid 1960. aastaist alates on teater sulandunud ühelt poolt igapäevaeluga (nt dokumentaalteater, rännaklavastused, mitte-näitlejad teatrilaval jne), teiselt poolt teiste kunstiliikidega (visuaalkunsti, muusika, videokunsti, tsirkuse jms-ga). Seetõttu kerkis mõiste „teater“ kõrvale paljudes keeltes ingliskeelne sõna performance ehk etendus, aga mõnevõrra uues tähenduses.