Sõnastik

– teatrilava tüüp, mis on vaatesaalist arhitektuuriliselt selgelt eristatud ja mille eesmärk on luua terviklik lavaillusioon. 

– mõiste, millega tähistatakse eeskätt etendaja keha vahetut mõju, mitte etendajat kui märkide loojat.

– teatriliik, mis tegeleb ühiskonnas ala- või mitteesindatud inimgruppide või probleemidega. Kogukonnateatrit huvitab suhe kogukonnaga ja kogukonnaliikmete kaasamine.

– etendaja kehastumise teatavate protsesside tulemus; etendaja võime valitseda ruumi ja hoida vaataja tähelepanu. Kohalolu põhineb etendaja oskusel kasutada teatavaid tehnikaid ja praktikaid, millele vaatajad reageerivad.

– tegelaskonna analüüsi meetod, kus vaadeldakse kõiki tegelasi nende ilmumise järjekorra ja sageduse järgi. Analüüs esitatakse tavaliselt tabelina, mis sisaldab tegelaste ja stseenide loetelu.

– lugeja ettekujutus teose maailmast. 

– semiootikas kokkuleppeline (või ka teadvustama) reeglistik, mille järgi märke luuakse või valitakse, omavahel ühendatakse ja tõlgendatakse.

– tantsuseade, kehade liikumisjadad ja nende kirjeldus. 

(queer, ingl veider, kummaline) – katusmõiste mittetraditsiooniliste sooidentiteetide tähistamiseks. 

– uurimismeetodid, millega vastatakse eelkõige küsimusele „kuidas?“. Selliste meetoditega uuritakse korraga väheseid objekte, kuid tehakse seda sügavuti. Tulemused ei võimalda teha üldistavaid järeldusi, kuid võimaldavad öelda midagi olulist uurimisobjekti enda kohta.

– uurimismeetodid, mis vastavad küsimustele „mis?“ ja „kui palju?“. Andmeid analüüsitakse statistiliselt ja tulemuste põhjal on võimalik teha üldistavaid järeldusi.