Ruum ja ruumisuhted

Etenduse toimumise tingimuseks on etendajate ja vaatajate kooskohalolu ning seetõttu on iga etenduse komponent ka ruum ja selles loodud suhted. Ruumi analüüsimise tuum on reaalse ja fiktsionaalse ruumi omavaheline pingeväli ehk tegelik keskkond ja sellesse loodud väljamõeldud maailm.

Lavastuse loomist ja etenduse vastuvõttu mõjutavad kogu ümbritsev füüsiline keskkond ning sellega seotud kultuurilised ja sotsiaalsed tähendused. Lavastust mõjutab näiteks teatrihoone asukoht linnaruumis (keskuses või kõrvaltänaval) või see, kui mängitakse üldse maakohas. Tähenduslik on ka hoone ise: kas see on tüüpiline teatrimaja, teatriks kohandatud ehitis või leitud koht. Teatrihoonetega kaasnevad ka institutsionaalsed kontekstid: suured hooned tehniliselt hästi varustatud lavadega kuuluvad enamasti pika ajaloo ja riigi toetusega teatritele. Leitud kohtades mängitakse peamiselt suvel ja uute ruumisuhete loomisel on altimad katsetama avangardteatrid.

Teatrihoone arhitektuur vastab kindlatele põhimõtetele, sest iga ruumitüüp loob eeldused teatud esteetikaks ja vaatajakogemuseks. Kõige levinum teatriruumi tüüp on karplava, kus lava ja saal on teineteisest lavaportaali ja eeslavaga eraldatud ning asetsevad teineteise suhtes vastakuti. Lavamehhanismid on vaataja eest enamasti varjatud. Sellisel laval saab kõige kergemini sündida illusionistlik (terviklikku lavaillusiooni loov) teater. 20. sajandi teisest poolest, Eestis alates 1990. aastatest on levinud black-box’i tüüpi saal ehk must kast. Saal on siin võimalikult neutraalset värvi, lava ja saali paiknemist on võimalik vastavalt vajadusele muuta ning luua ka tavapäratuid ruumisuhteid. Black-box võimaldab mängida erinevates teatrilaadides: nii illusionistlikult, tinglikult kui postdramaatiliselt.

Leitud koht tähendab lavastuse mängimiseks kohandatud ruumi, mis on loodud või tavaliselt kasutusel teisel otstarbel. See võib olla nii sise- kui välisruum. Leitud kohaga seotud kultuurilised ja sotsiaalsed tähendused on eriti kõnekad kindla paiga või ruumi eripäradega arvestavate kohaspetsiifiliste lavastuste puhul, kui kaasa mängivad ümbritsev keskkond ja selle tähendus kultuuriloos. Leitud kohas võib luua ka illusionistlikku teatrit, kuid just sellised etenduspaigad ärgitavad looma uusi ruumikogemusi. Teatritegemiseks kasutatavad tuntud leitud kohad on A. H. Tammsaare muuseum Vargamäel, Kadrioru loss, Viinistu kunstimuuseum, Omari küün Naissaarel ja Keila-Joa mõis.

Etenduse esteetika ja selle vastuvõtuga on seotud lava ja saali omavaheline suhe.

1. Kuidas mõjutab saali suurus lavastuse esteetikat? Aga etendajate ja vaatajate omavahelisi suhteid?
2. Kas lava ja saal on teineteisest selgelt eraldatud või moodustub üks terviklik keskkond?
3. Kas vaatajad istuvad paigal, vahetavad etenduse kestel asukohta või saavad kogu etenduse vältel vabalt ringi liikuda? Kuidas see mõjutab etenduse vastuvõttu?
4. Kuidas suhestuvad etendajad vaatajaga? Kas saali ignoreeritakse, pöördutakse publiku kui anonüümse massi poole, kõnetatakse kedagi isiklikult, palutakse midagi teha vms?

Lava ja saali, lavaruumi ja fiktsionaalse ruumi omavaheliste suhete kirjeldamiseks on põhjalikud mudelid välja töötatud teatrisemiootikas. (Fischer-Lichte 1992, McAuley 2000) Reaalse ruumi jagab Erika Fischer-Lichte kaheks: teatriruum ehk füüsiline keskkond, mida teatri tegemiseks kasutatakse. See hõlmab nii etendajate kui vaatajate ala. Lavaruum on see osa teatriruumist, kus tegutseb näitleja etendust mängides ja mis ei pea olema piiritletud füüsilise lava või lavakujundusega. (Fischer-Lichte 1992: 93–102) Fenomenoloogiline silm keskendub ruumi materiaalsetele omadusele ja üldisele ruumikogemusele (atmosfäär, materiaalsus jne), semiootiline selles loodud tähenduslikele suhetele. Ruumisuhteid jälgitakse tegelaste omavaheliste suhete tõlgendamisel, lavakujundus tervikuna võib endas kätkeda kogu lavastuse mõistmise võtit.

Fiktsionaalne maailm on väljamõeldud maailm, mis teatrietenduses sünnib dramaturgia, etendajate mängu ja ruumikasutuse koostoimes. Vastavalt reaalse teatriruumi võimalustele luuakse stsenograafia, mis kujundab materiaalse keskkonna ja tähistab fiktsionaalset maailma. Stsenograafiat ehk lavakujundust mõistetakse tänapäeval kui lavastuse visuaalset ja ruumilist lahendust (dekoratsioone, valguskujundust ja multimeedialahendusi).

Stsenograafial on mitu ülesannet. Esteetilisel tasandil on see lavastuse füüsiline ja visuaalne keskkond. Fiktsionaalsel tasandil viitab see tegevuse ajale ja kohale ehk kujutab loo tegevuspaika, aidates vaatajal fiktsionaalses maailmas orienteeruda. Performatiivsel tasandil loob lavakujundus näitlejatele (osavõtuteatris ka vaatajatele) teatriruumis mängimise või liikumise võimalused ehk võimaldab luua misanstseene.

Nii nagu dramaturgia ja etendamise puhul, tegeletakse ka stsenograafia analüüsimisel selle esteetilise paigutamisega vastavalt stiilile (realistlik, modernistlik, abstraktne jne). Stsenograafia sünnib dramaturgilise materjali, lavastaja idee ja kunstniku käekirja koostoimes. Fiktsionaalse maailma sisesed ruumisuhted luuakse peamiselt kahel viisil: lavakujunduse ja näitlejate mänguga.

Ruumi käsitlemisel on olulised kõik kolm etendusanaluusi komponenti. Ruumisuhete ja atmosfääri tabamiseks seda kirjeldatakse. Ruum võimaldab esitada intrigeerivaid uurimisküsimusi, mis võivad olla seotud nii kitsamalt stsenograafia kui laiemalt teatriruumiga, näiteks selle võimaldatud inimestevaheliste suhetega.

Kokkuvõtvalt võib küsida: milline on lavaruumi loodud füüsiline reaalsus ja kuidas luuakse selle abil fiktsionaalne maailm?