Rakendusteater kui loovuurimuslik meetod ja praktika

Loovuurimuse üheks alaliigiks on rakendusteatri eri vormid ja meetodid. Sõna „rakendus“ tähendab, et sellise teatri peamine eesmärk ei ole esteetiline nauding, vaid teatrile omaseid loomingulisi meetodeid kasutatakse kunstivälisel eesmärgil. Rakendusteater hakkas terminina laiemalt levima 21. sajandi alguses, kuid levik pole üheselt kaardistatav. Suurbritannias on mõiste applied theatre kasutusel olnud umbes 1990. aastatest ning selle eestikeelne tõlkevaste ongi rakendusteater.

Rakendusteatrit saab vaadelda kahetiselt: see on nii protsessi tulemuse esitus (etendus) kui selle esituseni jõudmise meetod. Rakendusteatrit tehaksegi paljude erinevate loovuurimuslike ja performatiivsete meetoditega, mida käsitleti juba eespool. Kui eelnevate näidete puhul oli kunstnik ja uurija sama isik, siis rakendusteatri puhul võib tunduda, et eesmärk (mingi probleemi lahendamine) asub justkui väljaspool kunstnikku ennast. Võib aga argumenteerida, et eesmärk kasutada kunstilisi vahendeid mõne probleemi lahendamiseks on samuti kunstiline eneseväljendus ja seeläbi seostub eelnevalt kirjeldatud loovuurimuse olemusega.

Rakendusteatriga seotud praktikate oluline ühisjoon on uurimuslikkus. Iga lavastuse loomiseks viiakse läbi uurimus, millest võivad osa võtta ka lavastuse osalised ja tulevased vaatajad. Uurimus võib hõlmata sotsioloogilisi, osalus- või tegevusuuringuid, samuti nii teoreetilist kui ka loovuurimust. Uurimine toimub kollektiivse protsessina ning eesmärgiks on inimeste elu ja ümbritseva ühiskonna positiivne mõjutamine. Oluline on ka analüüsida, milline mõju on rakendusteatri protsessil ja tulemusel.

Rakendusteatri eri vorme võib nimetada ka kaasavateks teatripraktikateks, s.t kunsti tegemises ja uurimises osalevad ka teised inimesed peale kunstniku. Konventsionaalse teatri jaoks on vaja publikut, kuid rakendusteatri mitme vormi puhul publikut ei ole, on ainult osavõtjad, kes liiguvad osalemise ja vaatlemise vahel. Võtmeaspekt, mis eristab rakendusteatrit paljudest teistest teatrivormidest, on sündmuse eesmärgist teadlik publik: rakendusteatri vaatajalt oodatakse sotsiaalset tegutsemist.

Loovuurimuslikud rakendusteatri praktikad on sageli suunatud mingile kogukonnale, mida kunstnik erinevate meetoditega uurib. Üldiselt mõeldakse kogukonna all teatud muutuva koosseisuga gruppi, mille liikmed suhtlevad pidevalt omavahel ja ühiskonnaga väljaspool seda. Loovuurimise läbiviijad huvituvad sageli konkreetsest paikkonnast või inimgrupist ning nende varjus olnud lugudest ja teemadest. Sellist rakendusteatri alaliiki nimetatakse kogukonnateatriks. Kogukonnateatri tegijate eesmärk on suhte loomine kogukonnaga, selle liikmete kaasamine ning sageli ka tegelemine ühiskonnas ala- või mitteesindatud inimgruppide või probleemidega.

Valik rakendusteatrile omaseid loovuurimuslikke meetodeid ja praktikaid.

Protsessdraama – Suurbritannias teatriõpetusest edasi arendatud, hariduslikku aspekti rõhutav ja publikut kaasav lugude jutustamise praktika. Protsessdraama ajendiks võib olla lugu, muusikapala, pilt, ajaleheuudis vm. See on osavõtuteater, kus etendust viib läbi professionaalne teatritegija ning osalejad on nii näitleja, dramaturgi, publiku kui analüüsija rollis. Mõistet „protsessdraama“ tutvustas esimest korda Cecily O’Neill 1995. aastal. (Loe lisaks Hein 2014, Owens 2014.)

Haiglaklounid – professionaalsete teatritegijate eesmärgiks on teatripõhiste meetoditega rõõmustada haiglas olevaid lapsi.

Psühhodraama – psühhodraama terapeudi eestvedamisel läbi viidud etendus konkreetse grupiga, kus eesmärgiks on isikliku elu, näiteks perekondlike suhete muutmine. Eestis tegutseb psühhodraama kool MTÜ Moreno Keskuse juures.

Mälestusteteater (reminescence theatre) – teatritegijad kasutavad teatripõhiseid ja loojutustamise meetodeid eakate inimeste kaasamise eesmärgil.

Luguteater (playback theatre) – professionaalse teatritegija eestvedamisel jutustatakse konkreetse rühma või kogukonna lugusid; kaasatakse ka publikut, kelle lugusid mängivad ette tuumikgrupi näitlejad. Luguteatri eestikeelse mõiste looja ja selle praktika pioneer Eestis on Aivar Simmermann.

Improteater – loovuurimuslik meetod, millel võivad olla väga erinevad eesmärgid ja sihtgrupid. Improteatri etendusi viivad läbi näitlejad ning sellel tegevusel võib olla pelgalt meelelahutuslik eesmärk, kuid tegijate endi keskel võib toimuda (erinevate kogukondade, isikute) lõimumine, isiklike (eneseväljenduslike vm) probleemide lahendamine. Ka publik on improetendusse erineval viisil kaasatud (näiteks kirjutades sedeli peale teemasid, mida soovitakse laval näha).

Rakendusteatri kui loovuurimusliku meetodi ja praktika eesmärgid:

• ärgitada muutusi nii osalejates kui ühiskonnas,
• uurimuslike vahenditega pöörata tähelepanu varjatud lugudele või probleemidele,
• harida nii osalejaid kui publikut,
• tekitada või tugevdada kogukonda.