Mis on teatriteooria?

Teatriteadus iseseisva uurimisalana on küllaltki noor, sest teatrit hakati ülikoolides uurima ja selle uurimist õpetama alles 20. sajandil. Kuid üksikuid uurimusi kirjutati ja teooriaid loodi juba palju varem. See peatükk jagunebki kaheks. Alustuseks tutvustakse olulisemaid ja ka eesti keeles ilmunud teatriteoreetilisi töid, mis on peamiselt sündinud enne 20. sajandi teist poolt. Seejärel käsitletakse põhjalikumalt teatriteaduse kui akadeemilise distsipliini arengut ja erinevaid metoodilisi lähenemisi teatrile. 

Teatriteooria (theatre theory, performance theory), nagu defineerib seda Marvin Carlson oma raamatus „Teatriteooriad“, hõlmab seisukohti teatri meetodite, eesmärkide, funktsioonide ja omaduste üldiste printsiipide kohta. Teatriteooriad ei tegele enamasti konkreetsete lavastuste analüüsi ja arvustamisega ega kunsti üldküsimusi käsitleva esteetikaga, kuid on paratamatult seotud oma ajastu teatri, esteetika ja filosoofiaga. (Carlson 1993: 9) Veel enne, kui tekkisid elukutselised teatriteadlased, arutlesid teatri üle filosoofid ja teoloogid, retoorikud ja grammatikud ning erinevate alade kunstnikud, 20. sajandi teisel poolel aga juba ka sotsioloogid ja politoloogid, keeleteadlased, antropoloogid ja kultuuriuurijad jne. Järgnevalt toon mõned näited teatrimõtet enim mõjutanud teoreetikutest.

Esimene mõjukas teatrialane kirjutis on Vana-Kreeka filosoofi Aristotelese „Poeetika“ ehk „Luulekunstist“ (336–322 e.m.a.). Aristoteles arutleb siin peamiselt tragöödia kui näitekirjanduse ja teatri ühe žanri omaduste üle, kuid hiljem on tema seisukohti laiendatud ka teistele žanritele ja teatrile üldiselt. Ta väidab, et kõikidele kunstidele on omane jäljendamine (mimees), kuid kunstid erinevad üksteisest väljendusvahendite, teemade ja väljendusviiside poolest. Teoseid, mis jäljendavad tegutsevaid inimesi, nimetab Aristoteles draamadeks (kr „tegu, tegevus“). (3.1448.a19–a29) Tegevuslikkus on niisiis näitekirjanduse ja teatri peamine tunnus. Teine tema tuntud mõiste on katarsis ehk puhastumine. Kui lugeja või vaataja elab kannatavale kangelasele kaasa, siis kaastunde ja hirmu läbi puhastuvad tema tunded sellistest läbielamistest (4.1449b24–28) ning ta kogeb katarsist.

Lisaks teatri üldist olemust käsitlevatele teooriatele on palju mõtiskletud näitlemise üle. Suurt mõju teatrile ja teooriale on avaldanud näiteks Prantsuse filosoofi ja kirjaniku Denis Diderot’ „Näitleja paradoks“ (kirjutatud 1770ndail, avaldatud 1830). Diderot oli üks esimesi, kes hakkas nii näitlemises kui ka lavakujunduses nõudma elusarnasust. Selleks tuli tema meelest näitlejal loobuda emotsioonidele tuginevast mängust ning hakata hoopis inimeste käitumist uurima ja seda mõistuslikult jäljendama. (Diderot 2006/7) Mõnevõrra sarnasel arvamusel oli Vene näitleja ja lavastaja Konstantin Stanislavski (1863–1938), keda peetakse realistliku teatri alusepanijaks ja kes töötas 20. sajandi alguses välja omanimelise näitlemissüsteemi. Usutava näitlemise võti peituvat hoopis näitleja ümberkehastumises tegelaseks ja rolli psühholoogilises läbielamises. (Stanislavski 2021) Saksa näitekirjanik ja lavastaja Bertolt Brecht (1898–1956) jälle töötas vastukaaluks realistlikule läbielamisteatrile välja oma teatrilaadi ja -teooria – eepilise teatri. Selles teatrilaadis näitleja mitte ei samastunud oma rolliga, vaid pigem näitas tegelast vaatajale ning tema suhe kujutatavasse oli pigem mõistuslik. Selleks et pärssida ka vaataja samastumist mõne tegelasega, kasutas Brecht võõritusefekte (tegevuse kommenteerimine, songid, plakatid, pooleesriie jms). (Brecht 1972) Kõiki neid ja muidki – tihti teatripraktikute loodud – lähenemisi kutsutakse kas autori nime või teatrilaadi järgi, näiteks Stanislavski ja Brechti või psühholoogilise ja eepilise teatri teooria.

21. sajandi teatrimõtet on palju mõjutanud Saksa teatriuurija Hans-Thies Lehmann ja tema postdramaatilise teatri teooria. Lehmann leiab, et 1970. aastatest alates on vaikselt esile kerkinud teatrivormid, mis on draamast ja aristotellikust teatrimudelist kaugenenud: lavastustes ei pruugi olla enam lugu, tegelasi, tegevust, dialoogi või jäljendamist. Selliseid lavastusi nimetab ta postdramaatiliseks ehk draamajärgseks teatriks. Uued teatrivormid eeldavad ka teistsugust vastuvõttu ja analüüsi, näiteks keskendumist etendajate kohalolule, etenduse materiaalsusele ning etendajate ja vaatajate vahel sündivale mängule. (Lehmann 2011)

Tutvustatud teatriteooriad on vaid mõned teatrimõtte suurest varamust.