Mis on teatriteadus?

Kuigi teatriteooriaid, üksikuurimusi ja teatrikriitikat kirjutati ka juba enne, hakati alles 20. sajandil tegelema teatriuurimise metodoloogiaga ehk sellega, mida ja kuidas (mis meetoditega) süsteemselt uurida. Teatriteadusel (theatre research, theatre studies) on kaks nn juurt.

Ingliskeelsetes maades (peamiselt Suurbritannias ja USAs) uuriti teatrit 19. sajandi lõpust alates peamiselt kirjandusteaduslikust perspektiivist, s.t uuriti näidendeid ja seda, kuidas näidendid modelleerivad lavastusi. Eriti populaarsed oli selles kontekstis Shakespeare’i-uuringud. Tänapäeval tegeletakse ingliskeelsetes maades teatriteadusega tihti teatrikoolides või praktilist teatriharidust andvate kõrgkoolide osakondades, mõnes kohas aga retoorika, meedia ja kommunikatsiooni osakonnas.

Kirjandus- ja teatriteaduse suhted on tihedad tänapäevani. Näiteks 1970.–1980. aastail oli väga viljakas teksti ja lavastuse suhteid uuriv lähenemine, mida kujundlikult on nimetatud from page to stage ehk paberilt püünele/lavale. Keskseks küsimuseks on siin, kuidas toimub loo ja fiktsionaalse maailma ülekanne või tõlge kirjutatud tekstist lavastuseks. Millised on ülekandel tekkivad kaod ja muutused? Kuidas lahendada tekstis esinevaid, kuid laval raskesti teostatavaid stseene? Teksti ja lavastuse suhteid uurides on aluseks konkreetne materjal, mille põhjal teha üldistusi. Selle uurimisvaldkonna vastu on huvi tundnud ka praktikud (lavastajad, näitlejad), kes tegelevad igapäevaselt tekstimaailma ülekandmisega lavale.

Teatriteaduse teine juur on seotud Saksamaa ja teatrihistoriograafia ehk teatriajaloo uurimisega. Saksamaa ülikoolides oli näitekirjandust õpetatud kirjanduse õppetoolides juba 18. ja 19. sajandil, kuid 19. sajandi lõpus hakati huvi tundma ka teatriajaloo vastu. Teatriteadus iseseisva distsipliinina hakkas ülikoolides arenema alles 20. sajandi alguses ja tähendas alguses peamiselt teatriajaloo uurimist. Teatrihistoriograafia ja seega teatriteaduse esiisaks peetakse sakslast Max Herrmanni (1865–1942). Erinevalt ingliskeelsetest uurijatest leidis Herrmann, et teatriteaduse peamine uurimisobjekt ei ole mitte näidend, vaid etendus. Etendust defineeris ta väga tänapäevaselt etendajate ja publiku koosloomena. 

Teatrihistoriograafia peamised metodoloogilised probleemid on seotud eelkõige allikate vähesusega või ainese piiritlemise, struktureerimise ja fookustamisega. Millest kirjutada ja millest mitte? Kuidas materjali struktureerida ja tervikuks siduda? Millele keskenduda, näiteks kas institutsioonidele, lavastustele või lavastajatele-etendajatele? Teatriajaloole on võimalik läheneda erinevatest vaatepunktidest, käsitledes seda kunsti-, kultuuri-, ideede või sotsiaalajaloona. Kuni 1960. aastateni taotleti ajalookirjutuses võimalikult suurt faktilist objektiivsust (positivistlik lähenemine), pärast seda on lepitud, et iga ajaloouurimus on vaid üks versioon, tõlgendus ajaloost (postpositivistlik lähenemine). 21. sajandil ilmunud teatrilood näitavad selle uurimisala suurt temaatilist, žanrilist ja metodoloogilist mitmekesisust. Paljud uurijad (näiteks Fischer-Lichte) soovitavad teatriloole läheneda probleemipõhiselt, nagu on teadustöös üldiselt kombeks. 

Võib tunduda üllatav, et alles 1970. aastail hakati ülikoolides ja akadeemiates tegelema teatriajaloo kõrval ka kaasaegse teatriga. Juhtivaks suunaks teatriteaduses sai etendusanaluus, mille fookuses on etenduse või lavastuse kirjeldamine, tõlgendamine ja analüüsimine. Kuna etendus kui uurimisobjekt on aegruumiline sündmus, mis kaob pärast selle lõppu, siis peavad teatriuurijad tegelema ka etenduse jäädvustamisega. Küsimus on selles, mida teadlane uurib, kui ta analüüsib etendust – kas oma mälestust etendusest või etendusest jäänud jälgi (tekstiraamatut, kostüüme ja dekoratsioone, fotosid, oma märkmeid jms) või neid kõiki. Palju vaidlusi on tekitanud näidendi (või muu dramaturgilise teksti) ja video osakaal etenduse analüüsis. Üldiselt on jõutud seisukohale, et teksti ja videot võib kasutada kui abimälu. Etendusanalüüsi põhiallikaks peaks aga siiski jääma vahetu teatrielamus. Distsipliinina on etendusanaluus aluseks teatrikriitikale (vähemalt paremale osale sellest) ning teatriajaloole ja -teooriale.  

Algusest peale on etendusanaluusi tegijaid vaevanud subjektiivsuse ja süsteemsuse probleem ehk soov jõuda võimalikult suure teadusliku süsteemsuseni. 1970.–1980. aastail leevendas seda probleemi semiootika kui strukturalistlik analüüsimeetod. Semiootika ehk märgiteadus käsitleb teatri kõiki väljendusvahendeid teatrikeelena. Teatrisemiootika keskendub etenduse kui erinevatest märgisüsteemidest koosneva keerulise struktuuri uurimisele. Põhiküsimus on lava ja saali vahelises kommunikatsioonis: kuidas etendus loob tähendusi ja kuidas vaataja seda kõike mõistab. 

Hiljem on semiootikat kõvasti kritiseeritud seetõttu, et ta lähtub liiga palju vormist ja tähendusest ning jätab kõrvale etenduse materiaalsuse, stiili, energia, atmosfääri jms, mis tähendusloomes ei osale. Patrice Pavis on arvanud, et semiootika oleks pidanud ennast julgemalt kohandama ka mittetraditsiooniliste teatrivormide nagu postdraamatilise teatri ja kultuurietenduste analüüsiks laiemalt. (Pavis 2016: 223–224) Vaatamata kriitikale on semiootika tõestanud ennast tõhusa tööriistana, kui seda loovalt kasutada. Eestis ei mõisteta ega kasutata semiootikat kui meetodit ka nii kitsalt kui mõnes teises kultuuriruumis.

1980. aastail hakati semiootilist etendusanaluusi täiendama fenomenoloogilise lähenemisega, mis tegeleb asjade ja nähtuste kui fenomenide uurimisega. Erinevalt semiootikast keskendus teatrifenomenoloogia osade asemel tervikule ja tähendusloome asemel vaataja meelelisele tajule. Etendusanalüüsi fookusesse kerkisid nii hoopis uued fenomenid, näiteks keha, atmosfäär, energia, meeleolu jm. Fenomenoloogia sobis semiootikast paremini ka mittetraditsiooniliste teatrivormide analüüsiks. Vaatamata sellele minetas fenomenoloogia oma domineeriva positsiooni etendusanaluusis üsna kiiresti, sest tegemist pole range meetodi, vaid pigem teatud fenomene tundlikult kirjeldava ja tõlgendava lähenemisnurgaga. 21. sajandil on levinud semiootika ja fenomenoloogia kombineerimine etendusanaluusis.

Etendusanalüüsiga on otseselt seotud ka vaataja, nii tema sotsiaalne ja kultuuriline taust kui ka vastuvõtuprotsess. Publiku-uuringud kui teadusvaldkond keskendubki teatripubliku ja etenduse vastuvõtu uurimisele. Selle valdkonna võib jagada kaheks: 

• publiku-uuringud kitsamas tähenduses: uuritakse konkreetseid teatrikülastajaid,
• retseptsiooni-uuringud: uuritakse mõne autori loomingu või mõne lavastuse vastuvõttu või mõnd retseptsiooniga seotud üldisemat teemat (näiteks vaatajate samastumist tegelastega). 

Retseptsiooniuuringute keskne küsimus on, kuidas vaatajad tajuvad, mõistavad ja tõlgendavad etendust. Kuna etenduse vastuvõtt sõltub kõige rohkem konkreetsest teosest, siis tuleks analüüsida ka etendust. 

Publiku-uuringud laiemalt kuuluvad teatrisotsioloogia alla. Teatrisotsioloogia uurib teatri kui institutsiooni toimimist, teatritegemise erinevaid praktikaid, teatri ja teatritegijate kohta ühiskonnas ning teatri ja ühiskonna omavahelisi suhteid laiemalt. Selle uurimisvaldkonnaga hakati tegelema 1950. aastatel. Teatrisotsioloogia põhineb tihti suurtel andmemahtudel ning eeldab põhjalikke teadmisi teatrist ja kompleksseid uurimismeetodeid.

Selles õpikus on eraldi peatükina esitatud ka soouurimuslikku vaatepunkti, mis on uurimissuunana ühelt poolt seotud etendusanaluusi ja teiselt poolt teatrisotsioloogiaga. Soouuringute raames analüüsitakse, kuidas mõjutab sugu tegelaste kujutamist, aga ka teatri tegemist, s.t fookuses on nii tegelaste kui ka teatritegijate seksuaalne ja sotsiaalne identiteet. Populaarsed uurimisteemad sellest vaatepunktist on näiteks tegelaste kujutamine nende soost lähtudes või naisnäitekirjanike ja -lavastajate looming. Kui soouurimuslikul käsitlusel on selgelt naisõiguslik eesmärk, siis võib seda nimetada feministlikuks uurimiseks.

Teatriajaloo, -sotsioloogia ja -esteetikaga on seotud ka teatriantropoloogia, mis tegeleb teatri tekke ja olemuse, piiride ning funktsioonide uurimisega. Teatriantropoloogia hakkas arenema 20. sajandi alguses, kui Cambridge’i antropoloogid püstitasid teooria, et teater on välja kasvanud mingist ürgsest rituaalist. Küsimus, kuidas ja miks teater tekkis, püsib aktuaalsena tänapäevani. Teatripraktikud nagu Antonin Artaud, Jerzy Grotowski, Peter Brook, Ariane Mnouchkine ja Eugenio Barba püüdsid aga taastada teatri elavat sidet rituaaliga, et anda seeläbi teatrile uus elujõud. Selleks tegeleti müütide, muinasjuttude ja arhetüüpidega ning vormiliselt liiguti kahes vastandlikus suunas: kas n-ö vaese teatri poole, vabanedes kõigest üleliigsest, või rikastades teatrikeelt laenudega teistest kultuuridest. 

Nagu eelnevast näha, tegelevad teatri uurimisega nii teatriteadlased kui ka -praktikud, tihti just lavastajad. Teatri uurimist praktika kaudu nimetatakse loovuurimuseks. See uurimisvaldkond muutus eriti populaarseks siis, kui mitmed kunstiakadeemiad või konservatooriumid said ülikooli staatuse või ühendati ülikoolidega ning ülikoolile kohaselt hakati ka seal töötavatelt kunstnikelt-õppejõududelt lisaks õppetööle nõudma teadustööd. Seetõttu võeti paljud juba 1970. aastail alguse saanud loovuurimuslikud praktikad kunstialadel laialdasemalt kasutusse 20. ja 21. sajandi vahetusel. Loovuurimusega saavad tegeleda kõik teatriga seotud praktikud: lavastajad, näitlejad, tantsijad, lauljad, dramaturgid, stsenograafid ja teised.

Nagu eelnevalt juttu, on teater 20. sajandil paljuski kokku kasvanud teiste etenduskunstidega ning sulandunud osaliselt ka teiste kunstide ja kultuurietendustega. Osaliselt teatri kui kunstiliigi ja etenduse kui katusmõiste laieneva arengu tõttu ning osaliselt seetõttu, et teatrikoolitus ja -teadus on olnud ülikoolides ebakindlas positsioonis, tulenes ka vajadus koostöö järele teiste alade praktikute ja teadlastega. (Jackson 2004) 1980ndail kasvas teatriteaduse ja antropoloogia koostööst välja uus distsipliin – etendusuuringud (performance studies), mille uurimisalasse kuuluvad kõik kultuurietendused: rituaalid, tseremooniad, meelelahutus, sport, mängud, avalikud esinemised jms. Selle valdkonna juhtkuju on New Yorgi ülikooli emeriitprofessor, lavastaja ja teatriteadlane Richard Schechner. Etendusuuringud ongi ühekorraga nii praktika, teooria kui ka akadeemiline teadusharu. (Schechner 2020: 12)