Mis on etendus?

Etendus tähendab eesti keeles lavastuse kui teatrikunsti teose üht esituskorda, näiteks Vanemuise teatri lavastuse „Pisuhänd“ 28. veebruari etendus. Kuid inglise keele mõjul on selle termini tähendusväli 20. sajandil oluliselt laienenud. Eesti keeles pole etendusega seotud terminoloogia veel lõplikult kinnistunud. Nii tähistatakse sõnaga etendus (performance): 

• teatrietendust,
• erinevaid kunstisündmusi (tegevuskunsti-, tsirkuse-, kabaree-, moe-, kontsertetendusi jms), 
• laiemalt kultuurietendusi (lisaks kunstisündmustele ka spordivõistlusi, poliitilisi üritusi, religioosseid või rahvuslikke rituaale jms).

21. sajandil on Eestis käibele võetud ka termin „etenduskunst“, mille tähendusväli on samuti ebamäärane. Etenduskunst (performance) on ajaloolises suguluses nii modernistlike voolude kui ka tegevuskunstiga (performance art). Nimelt viisid futuristid, dadaistid ja sürrealistid juba 20. sajandi esimestel kümnenditel läbi etendusi, kus põimisid kirjandust, muusikat, teatrit, tantsu ja visuaalkunste. 1960. aastail, performatiivse pöörde raames, sündis paljuski visuaalkunstnike eestvedamisel interdistsiplinaarne tegevuspõhine žanr – tegevuskunst –, kuid etendused muutusid pea kõigi kunstiliikide osaks (Fischer-Lichte 2008: 18, 22). Tegevuskunsti põhilised alaliigid on performance (eesti keeles on pakutud vasteks ka performanss) ja happening (häppening). Tegevus- ja etenduskunsti peamine eristuse alus on olnud traditsiooniliselt etenduse toimumiskoht (tegevuskunst leidis enamasti aset kunstigaleriis, etenduskunst teatris) ning kunstiline raam või žanrikonventsioonid (tegevuskunstil oli pigem rituaalne ja etenduskunstil teatraalne raam). Nüüdisaegses ingliskeelses teoorias ei tehtagi tegevus- ja etenduskunsti terminitel ja nähtustel enam selget vahet, vaid kasutatakse üldmõistet „etendus“. 

Kuid mille poolest erinevad üksteisest tegevus- ja etenduskunst ühelt ning teater teiselt poolt? Tegevus- või etenduskunstiks on traditsiooniliselt nimetatud mitterepresentatiivseid lavastusi, kus etendajad ei esita kellegi teise teksti või dramaturgiat, ei esine kellegi teisena, vaid lähtuvad lavastuse loomisel peamiselt oma kehalistest ja elukogemustest (vt nt Carlson 2004 [1996]: 6). 21. sajandil on teatri ja tegevus- või etenduskunsti vaheline erisus kadunud, kuna väljendusvahendeid on laenatud vastastikku. Esteetilises plaanis on nende eristamine tihti keeruline seepärast, et näiteks postdramaatiline teater ja etenduskunst kasutavad samasuguseid hübriidseid (eri kunstidest laenatud) väljendusvahendeid. Samas mitmed (eriti nüüdistantsu taustaga) loojad ja institutsioonid seda erisust rõhutavad, nimetades oma teoseid etenduskunstiks. Laiemad katusmõisted nagu etenduskunstid või inglise keeles ka performance pakuvad sellele defineerimise dilemmale küll mugavat lahendust, kuid ei kaota ära kommunikatiivset probleemi – soovi erinevat tüüpi kunstiteoseid ja kogemusi üksteisest eristada.

Katusmõiste etenduskunstid hõlmab kõiki kunstisündmusi, kus etendaja/kunstnik esineb publiku ees, nagu näiteks etendus- ja tegevuskunst, tsirkus, püstijalakomöödia, teatraliseeritud kontserdid, loengetendused jms. Selle märgiks, et 21. sajandil ei tegele teatriteadlased ainult teatri, vaid kogu etenduskunstide laia ja fikseerimata alaga, on sõnapaari „teater ja etendus“ kooseksisteerimine paljude ingliskeelsete raamatute pealkirjades ja organisatsioonide nimedes. Seega võib öelda, et 

etenduskunstid = teater + muud kunstilised etendused

Kultuurietendustest kui etenduskunstidest veelgi laiemast mõistest on lähemalt juttu allpool etendusuuringute kontekstis.