Loovuurimuste näiteid

Näide 1

Aivar Simmermanni loovuurimusliku doktoritöö „Rakendusteatri meetodite kasutamine leinatoetustöös MTÜ Laste ja Noorte Kriisiprogrammi poolt korraldatavates leinatoetuslaagrites aastatel 1995–2016“ (2018) keskmes on loovuurimuslike rakendusteatri vahendite kasutamine laste leinaprotsessi toetamisel. Leinatoetuslaagrite kõik tegevused on kindla suunitlusega: toetada lapsi leinaprotsessis, et nad oskaksid kohaneda eluga pärast kaotust ja mõtestada tundeid, mida lähedase surm endaga kaasa tõi. Töös kirjeldatakse ja analüüsitakse erinevaid leinatoetustegevusi lastega läbiviidavates grupitöödes, pearõhuga teatrimeetodite kasutamisel. Kuna autor on ise kasutanud aastaid laagritöös lavastuslikke meetodeid, siis on nende kirjeldamise ja analüüsi aluseks autori praktilised tööd ja osalusvaatlus.

Näide 2

Dramaturg Marion Jõepera testis postdramaatilise dramaturgi töövahendeid uurimuses „Ruumitaju loomine ja suunamine kui postdramaatilise dramaturgi peamine töövahend. Struktureerimata ruumikogemuse dramaturgilisest disainimisest 21. sajandi teatris ja sellest väljaspool“ (2017). Uurimistöös selgitati välja, analüüsiti ja katsetati keelelis-dramaturgilisi tehnikaid, mis kuuluvad postdramaatilise dramaturgi peamiste töövahendite hulka. Uurimistöö peamiseks meetodiks oli transdistsiplinaarne analüüs. Sünteesiti kognitiivse lingvistika, psühholingvistika, näitleja psühholoogia, sünesteetilise teatri, ruumifilosoofia ja fenomenoloogia teooriaid dramaturgia teooriate ning nüüdisaegsete praktikatega. Alameetodina oli kasutusel ruumi ja keele struktuuri- ja sisuosiste võrdlev analüüs. Doktoritöö loominguliseks väljundiks olid erinevates ruumides toimunud audiovisuaalsed rännakud. Saadud tulemuste põhjal toodi uurimuses esile postdramaatilise dramaturgi tööülesanded ja väljakutsed tulevikuks.

Näide 3

Kunstnik Fideelia-Signe Rootsi loovuurimus „Naine kui kangelane“ (2017) tegeles soorollide ja nõukogudeaegsete naistraktoristide kuvandi ümbermõtestamisega. Kuidas saaksime ühiskonnas, mis näeb naisi pigem ohvrirollis, tõlgendada naist kangelasena, vältides tema objektistamist ja üleseksualiseerimist? Uurimuses rakendati nii kunstipraktikaid (näitused) kui kvalitatiivseid uurimismeetodeid (intervjuud, fotod, videod, arhiividokumendid). Kuigi naiseroll on ajas muutuv ja nõukogude perioodil sai valdavaks naisekuvandiks töökangelane, ei ole naised seni vabanenud soolisest tööjaotusest privaatsfääris. Uurimuses tuli esile naiste vajadus maskuliinseks peetaval alal tegutsedes oma naiselikkust „kõigest hoolimata“ säilitada ja oma tegevust põhjendada. Samas ilmnes naiste jõuline püüdlus olla nn mehelikul erialal meestest parem ja missioon innustada teisi naisi iseseisvusele ning julgusele tegeleda meelepärase alaga ka siis, kui seda peetakse maskuliinseks.

Näide 4

VAT Teatri näitleja ja lavastaja Tanel Saare loovuurimuslik magistritöö „Füüsiline teater näitleja ja lavastaja kogemuses. VAT Teater 2001–2017“ (2018) käsitles autori kogemust lavastaja ja näitlejana. Saar analüüsis viise, kuidas toimus kehalisuseni jõudmine lavastusprotsessides. Uurimuse eesmärgiks oli saada selgusele, kuidas tekkis isikliku kogemuse põhjal tähendus mõistele „füüsiline teater“. Uurimisküsimused olid: mida tähendab mõiste „füüsiline teater“?, kuidas on füüsiline teater maailma ja Eesti teatriloo kontekstis arenenud?, kuidas on füüsilise teatri mõiste seotud autori kogemusega? Uurimismeetodiks olid kvalitatiivsed meetodid ja autoetnograafia: Saar uuris oma kogemuste spetsiifikat ja andis neile tähenduse. Uurimuse tüübiks oli fenomenoloogiline uuring: füüsilist teatrit tõlgendas autor isikliku kogemuse kaudu. Töö teoreetilises osas tutvustati füüsilisusega tegelenud teatriteoreetikuid-praktikuid: Prantsuse lavastajat, näitlejat ja esseisti Antonin Artaud’d, kehamiimi loojat prantslast Étienne Decroux’d ning Poola lavastajat ja teatriuuendajat Jerzy Grotowskit.