Kultuuritootmise väli ja selle autonoomia

Välja mõiste erinevate kultuurivaldkondade analüüsimiseks võttis edukalt kasutusele üks 20. sajandi olulisimaid kultuurisotsiolooge Pierre Bourdieu (1930–2002). Tema idee kultuuriväljast (millest ühe osana võime vaadelda teatrivälja) ning selle autonoomiast on siiani aktuaalne ning kasutamist leidev vaatenurk ühe kultuurivaldkonna suhetele ühiskonnaga (eelkõige poliitika- ning majandusväljaga, mis teatrivälja ümbritsevad).

Bourdieu teooria kohaselt eksisteerivad ühiskonnas erinevad väljad ehk teatud piiritletud kooslused. Väli on sotsiaalselt struktureeritud ruum, kus toimub võitlus olemasolevate positsioonide ja ressursside pärast. Nii on olemas näiteks majandus- ja võimuväli, aga samuti kirjandus-, filmi- ja ka teatriväli. Väljal tegutsevad agendid ehk tegutsejad, kes võtavad erinevaid positsioone. Näiteks on teatrivälja agentideks nii teatrid kui ka üksikisikud (lavastajad, etendajad jt). Positsiooni võtmise aluseks on agendi habitus ehk teatud hoiakud, mis määravad tema asukoha väljal. Seega on väljal lähedastel positsioonidel olevatel tegutsejatel teatud määral sarnane habitus. Juba väljale sisenemiseks on vaja teiste väljal tegutsejatega teatud määral sarnaneda, aga samas on habitus ka see, mis ühte agenti teistest väljal tegutsejatest eristab (igal agendil on talle omane habitus). (Bourdieu 2003: 20–27)

Väljal tegutseja habitus’t määrab Bourdieu järgi peamiselt see, kui palju majanduslikku, kultuurilist ja sotsiaalset kapitali tegutsejal on. Majanduslik kapital väljendub eelkõige erinevates materiaalsetes objektides (raha, kinnisvara jne). Kultuurilise kapitali määrab ära ühelt poolt päritolu, teisalt haridus, mida tõestavad erinevad diplomid. Kultuurilist kapitali lisab ka konkreetsete kunstiobjektide omamine. Sotsiaalne kapital sisaldab suhete hulka ja tüüpe ehk sotsiaalseid võrgustikke, millega väljal tegutseja (potentsiaalselt) seotud on. Seega erinevalt materiaalsel varal põhinevast majanduslikust kapitalist on kultuuriline ja sotsiaalne kapital sümboolsed ehk peamiselt mittemateriaalsed. Erinevatel väljadel on kapitalidel erinev roll ja tähendus: majandusväljal on oluline majanduslik, kultuuriväljal hoopis kultuuriline kapital. Just sümboolse (kultuurilise ja sotsiaalse) kapitali rohkus ning majandusliku kapitali vähesus tagab kultuurivälja autonoomia ehk sõltumatuse võimuväljast, mis on kultuurivälja suhtes alati domineerival positsioonil. Ideaalis tähendaks see, et kultuuriväljal tegutsejatele on olulisem tegeleda kunsti tegemise, mitte raha teenimisega, kuna esimene lisab sümboolset kapitali (auhindu, uusi koostööpartnereid jms).

Seega iseloomustab kultuurivälja majandusreeglite eiramine ja kõrge autonoomia määr. Kultuuriväljale on omane ka pidev vastasseis nende vahel, kes tegutsevad „kunst kunsti pärast“ printsiibil, ja nende vahel, kes toodavad massikultuuri. (Bourdieu 1993: 40) Kui väljal tegutseksid vaid esimesed, kes taotlevad maksimaalset sõltumatust võimuväljast (tänapäeval peamiselt neoliberalistlikest turureeglitest), oleks tegemist autonoomset printsiipi järgiva väljaga. Selle vastand on heteronoomne printsiip ehk väljastpoolt peale surutud toimimispõhimõtted, mille puhul domineeriksid väljal massidele suunatud kultuuri loojad, kelle peamine eesmärk on teenida majanduslikku tulu.

Kasutades Bourdieu väljateooriat Eesti teatrivälja analüüsimisel, peaksime vaatlema, milliseid printsiipe teatriväljal järgitakse ehk kuidas suhestuvad heteronoomne ja autonoomne printsiip.

Eestis on kommertsteatrit ehk vaid piletitulust elatuvaid teatreid vähe ja needki on peamiselt monokomöödiatele keskendunud. Nemad esindavad heteoronoomset printsiipi, kuna peavad oluliseks raha teenimist ja suurt publikuhulka. Suurem osa Eesti teatreid saavad riigilt dotatsiooni kas kultuuriministeeriumi tegevustoetuse või kultuurikapitali projektitoetusena.

Kuna riik ei sea teatritele kunstilisi piiranguid, siis on Eesti teatrivälja autonoomsus võimuvälja suhtes võrdlemisi suur. Kuivõrd toetuste määr on erinev, varieerudes 10–70% vahel kogu teatri eelarvest, tuleb 30–90% rahast teatril endal teenida. See võib tähendada vastutulekut publiku soovidele, s.t teatri balansseerimist autonoomse ja heteronoomse printsiibi vahel. Teatrivälja autonoomia ei väljendu tegelikult ainult sõltumatuses majandusväljast, vaid hoopis selles, kuivõrd saab teatriväli jääda kindlaks nendele väärtustele, mida ta ise oluliseks peab (Edelman jt 2017: 27–34).

Bourdieu teooriast lähtuvalt ongi küsimus selles,

• kui palju sõltutakse väljavälistest teguritest ehk rahast ja tuntusest (mis teatris väljendub eelkõige publikunumbrites) ning 
• väljasisesest tunnustusest (kolleegide tunnustus, auhinnad, kriitika jms).

Ott Karulin (2013) on oma doktoritöös Rakvere Teatrist näidanud, et väikelinnateatris tuleb leida tasakaal tuntuse ja tunnustuse vahel. Teater peab pakkuma huvitava teatrikeelega lavastusi, et tagada endale väljasisene tunnustus, aga pakkuma midagi ka laiemale publikule, et olla tuntud. See tähendab, et teater peab võtma erinevate lavastustega teatriväljal erinevaid positsioone (Joonis 2). Vasakule alla jäävad lavastused, mis ei ole pälvinud väljasisest tunnustust ega väljavälist tuntust, paremale alla aga komöödiad, mis on tavaliselt publikumenukad (ehk tuntud), aga kriitikute poolt mitte väga kõrgelt tunnustatud. Vasakule üles jäävad kõrge väljasisese tunnustusega lavastused, mille publiku hulk on piiratud, paremale aga lavastused, mis on nii tuntud kui ka tunnustatud ehk Karulini mõistes nn täismängud.

Bourdieu kriitikud leiavad, et ta lõi oma teooriaga arusaama, justkui toimiksid väljad kindlalt väljakujunenud struktuuridena, kus agentidel puudub vaba tahe ning võime struktuuri muuta. Näiteks võib vaadelda 1990ndatel Eesti teatris toimunud muudatusi kui uute agentide tulekuga kaasnenud uute positsioonide võtmist ja seeläbi välja ümberstruktureerimist. Tekkis nii uut tüüpi teatriorganisatsioone (vabatrupid, erateatrid, projektipõhised organisatsioonid) kui ka esteetilisi suundumusi – seni domineeriva psühholoogilise realismi kõrval hakati tegelema näiteks multimeediateatri või nüüdistantsuga. Kuigi uued tulijad tegutsesid algul välja äärealadel (neid ei tunnustanud kohe kriitikud ega välja peamised tegutsejad ehk riigiteatrid), suutsid nad pikkamööda kehtestada uusi reegleid ja võtta positsioone välja keskel. Nii hakkasid ka riigiteatrid tegema eksperimentaalsemat teatrit, tooma välja lavastusi leitud kohtades, tehes seda ka sisehooajal, kuid eriti suveteatris. Samas võtsid tekkinud väiketeatrid siiski osaliselt seni väljal kehtinud reeglid üle, kuna aastate jooksul toimus ka nende institutsionaliseerumine ehk nad said endale kindla mängukoha ja püsitrupi.