Kultuurietenduse analüüs

Kultuurietenduste analüüsimisel võib kasutada erinevaid küsimustikke. Selles alapeatükis tutvustatakse kahte võimalust. Esimene, kitsam küsimustik lähtub etenduses osalejatest, teine etenduse protsessist ja funktsioonidest. (Soovi korral vaata lisaks ka etendusanaluusi peatükki või küsimustikku Lisas 1.)

Üks võimalus etendust analüüsida on keskenduda selle neljale põhielemendile: etendajatele, vaatajatele, aegruumile ja kontekstile.

I Aeg, ruum ja eesmärk
Millal ja kus etendus toimub?
Kes on etenduse looja(d)?
Mis on etenduse eesmärk?
II Etendajad ja etendus
Millised on etenduse erinevad osad?
Kes on etendajad ja kuidas nad on seotud etenduse eri osadega?
Keda ja mida (mis lugu, nähtust, sõnumit) nad esitavad?
Milliseid tekste ja kehatehnikaid etendajad kasutavad?
Milliseid kostüüme, rekvisiite ja dekoratsioone kasutatakse ning miks?
III Publik ja vastuvõtt
Kuidas etendust reklaamitakse ja hiljem kajastatakse? 
Milline on etenduse publik?
Milline on etenduse vastuvõtt?
IV Võrdlus
Mis tüüpi etendus see on?
Kuidas see seostub teiste samalaadsetega?
Milline on etenduse kultuuriline ja ühiskondlik kontekst?

I Aeg, ruum ja eesmärk

Analüüsi võib alustada etenduse toimumise aja ja koha määratlemise ning kirjeldamisega. Tasub mõelda, kus ja millal etendus tegelikult algab ja lõpeb. Kas etendus algab esineja ilmumisega lavale või vaataja ilmumisega etenduskohta? Ja millal see tegelikult lõpeb? Kas võime rääkida etenduskoha jagunemisest lavaks ja saaliks ehk etendajatele ja vaatajatele mõeldud ruumiks? Kui vastus on jah, siis kuidas on lava piiritletud? Kas etendus toimub ühes kohas või liigub ruumis (majas, linnas, looduses) ringi?

Teatris tegutsevad loojatena enamasti järgmised isikud: kirjanik, lavastaja, näitleja, kunstnik. Kes on aga kultuurietenduse autorid? Lavastaja on tavaliselt loomingulise koosluse juht, kes tihti jääb salajaseks niiditõmbajaks. Kui teatris on lavastaja roll väärtustatud, siis näiteks spordis on lavastaja/treeneri roll varjatum, poliitikateatris jääb lavastaja enamasti anonüümseks, rituaalidel on aga kollektiivne lavastaja – kogukond. Kirjanik kirjutab lavastuse, filmi ja telesaate teksti ning tema nime leiab teose kaastekstist. Kuid kes kirjutab presidendi kõned või sõjaväeparaadide stsenaariumid? Avaliku elu etendustes jäävad stsenaristid enamasti anonüümseteks. Paljudel etendustel alustekst üldse puudub, nagu näiteks spontaansetel etteastetel või traditsioonile tuginevatel rituaalidel (mardisantimine või jaanipäeva tähistamine). Kunstnik hoolitseb sobiva kostüümi, lava-, valgus- ja muusikalise kujunduse eest. Mittekunstiliste esituste puhul tegelevad sellega stilistid. On etendusi, kus puuduvad kõik teised loojad peale etendaja või kus üks inimene täidab erinevaid rolle (mõtleb välja kontseptsiooni, lavastab oma etenduse, valib kostüümid jms) või kus üht rolli täidab mitu inimest.

Kui uurija osaleb ka etenduse ettevalmistamisprotsessis, siis võiks tähelepanu pöörata järgmistele teemadele:

• Millisele tekstile või traditsioonile tuginedes hakatakse etendust ette valmistama?
• Kes juhib etenduse loomise protsessi? Kuidas ta valib etendajad ja jagab teiste agentide rollid?
• Kas ja kuidas viiakse läbi proove?

Igal etendusel on ka mingi eesmärk, funktsioon, tavaliselt isegi mitu. Ühel etendusel võib  erinevate osapoolte jaoks olla erinev funktsioon.

Etenduse seitse funktsiooni:

1. meelelahutus,
2. ilu loomine,
3. identiteedi tähistamine või muutmine,
4. kogukonna loomine või selle tugevdamine,
5. tervendamine,
6. õpetamine, kannustamine või veenmine,
7. kokkupuude sakraalse ja/või deemonlikuga. (Schechner 2020: 62)

II Etendajad ja etendus

Nii etendusanaluusis kui ka -uuringutes kasutatakse tihti strukturalistlikku lähenemist. Strukturalistlik analüüs seisneb selles, et uuritav objekt jagatakse mingiteks osadeks ja uuritakse, kuidas need osad üksteisega suhestuvad. Etenduse saab jagada osadeks mitmel viisil. Üks võimalus on jagada etendus üksteisele ajaliselt järgnevateks stseenideks ning mõelda, kuidas need omavahel seotud on. Enamasti on igal kultuurietendusel ka mingi sisse- ja väljajuhatav osa.

Teine võimalus on jagada etendus osadeks etendajate või nende rollide/funktsioonide järgi. Siis tuleks tähelepanu pöörata järgmistele küsimustele:

• Kes on etendajad argielus ja kellena esinevad nüüd (laval)? Kas need rollid erinevad üksteisest? 
• Kuidas erinevad etendajad ja ühe etendaja erinevad rollid on seotud etenduse eri osadega?
• Mis sõnumit kannab etendus ja kuidas on sellega seotud erinevad etendajad? Kas kõigil on sama sõnum? Kui ei, siis kelle sõnum domineerib?

Kultuurietendustel kasutavad etendajad tihti spetsiifilisi tekste ja kehatehnikaid, mis võivad argikäitumisest suuremal või vähemal määral erineda.

Etendamise skaala

etendamine igapäevaelus – perekondlikud ja sotsiaalsed rollid – töörollid – vaatemänguline sport ja muud meelelahutuse vormid – etenduskunstid – ilmalikud ja sakraalsed rituaalid – šamanism – transs 
(Richard Schecher 2020: 190–191)

Selle skaala ühes otsas on mitte-näitlemine ehk esinemine iseendana igapäevaelus. Näitlemine ehk esinemine kellegi teisena on vaid etendamise üks osa ning paikneb rohkem skaala keskel. Skaala teises otsas paikneb transs, nn totaalse näitlemine, kus esitatav „roll“ on nii võimas, et võtab etendaja üle võimust. Etendamise tüübi valik ei ole seotud ainult etenduse liigiga, vaid sõltub ka konkreetsest etendajast, kontekstist ja vastuvõtja tõlgendusest (näiteks, kas keegi näitleb või ei näitle).

Schechner pakub välja ka oma näitlemisstiilide jaotuse, pidades silmas sarnasust igapäevaeluga, lavategevust, etendaja mentaalset seisundit ja objektide tähtsust. (Schechner 2020: 194–222) Tema terminoloogiat võib kasutada nii teatri (vt lähemalt etendusanaluusi peatükki) kui ka teiste kultuurietenduste uurimiseks. Järgnev liigitus on Schechnerist inspireeritud ja kohandatud kultuurietenduse analüüsiks.

Etendamise liigid

• Realistlik etendamine – püüab matkida käitumist tavaolukorras, etendaja on täielikult oma rolliga ühte sulanud. 
• Võõritatud etendamine – etendaja esitab rolli, kuid rõhutab oma distantseeritust sellest (näiteks kui see on talle peale surutud).
• Kodeeritud etendamine – kasutatakse traditsioonilisi tähenduslikke märke (žeste, liigutusi, laule jms), mis erinevad argielust ja põhinevad mingil kokkuleppel. Näiteks rituaalides (ristimine, abielu sõlmimine), meelelahutuses (klassikalised tantsud) või sportmängudes. 
• Transs – situatsioon, kus etendaja keha ja vaimu juhib mingi mitteinimlik jõud: jumal, vaim, loom jne. 
• Objektide (maskide ja nukkude) esitamine – objekt esitab rolli, mille taha varjub etendaja. Mask või nukk võib anda etendajale ka uue identiteedi või hoopis iseseisvuda ja hakata suhtlema etendajaga.

Etendaja ei pruugi kasutada etenduses ainult üht näitlemis- või etendamisstiili, vaid võib neid kombineerida, rolle/stiile vahetada ja ka rollist välja tulla. Kultuurietenduse puhul on oluline analüüsida, mis rolle etendaja etendab, milliseid tehnikaid ta selleks kasutab ning mida teatud rolli või etendusega saavutada tahab.

III Publik ja vastuvõtt

Kes annavad kultuurietendustele tähenduse ja väärtuse? Mingil määral tegelevad sellega etenduste loojad, kuid samavõrra ka vahendajad ja publik.

Etenduse loojate ja vastuvõtjate suhteid aitavad korraldada vahendajad, kelleks võib olla nii üksikisik (kommunikatsioonitöötaja, ajakirjanik, kunstnik, sõber vms), objekt (reklaam, sotsiaalmeediapostitus, arvustus vms) kui ka institutsioon (kultuuriasutus, perekond, riik vms). Vahendajad mitte ainult ei edasta infot toimuva või toimunud kultuurietenduse kohta, vaid kujundavad ka publiku koosseisu, suunavad vastuvõttu ning omistavad etendusele teatud tähendusi ja väärtust. Mõnikord mõjutavad vahendajad ka etenduse sisu ja korraldust. Näiteks ruumi (sh avaliku ruumi) omanik võib seada oma tingimused etenduses osalejatele, toimumise ajale või kasutatavatele materjalidele (tuli, vesi, vali muusika, propaganda jms).

Niisiis tuleks etenduse analüüsimisel mõelda, kust said vaatajad infot etenduse toimumise kohta, milline see info oli, milliseid ootusi tekitas ning kes ja mis eesmärkidel seda infot vahendas. Oluline on seegi, kes, kus ja kuidas vahendavad etendusest saadud elamusi pärast sündmuse toimumist.

Kultuurietenduse publikut võib uurida kas vaatluse, fotode/filmi või küsitlemise abil. (Vt retseptsiooniteooria ja publiku-uuringute peatükis publiku-uuringute meetodeid.) Peamised küsimused on järgmised:

• Kui suur on publik ehk umbes mitu inimest? 
• Millised inimesed (sugu, vanus, rahvus jms) osalevad? Kes on enamuses ja kes vähemuses?
• Kuidas vaatajad etenduse eel, ajal ja järel käituvad? Kuidas nad etendusele ja etendajatele reageerivad?

Kultuurietenduse vastuvõttu võib uurida nii üksikisiku kui publiku tasandil. Lihtsam on uurida, mis tähendus ja mõju on etendusel mõnele konkreetsele vaatajale, näiteks uurijale endale. Peamiselt on kultuurietendused seotud inimese sotsiaalsete, emotsionaalsete ja esteetiliste vajaduste rahuldamisega. (Vt ka Schechneri etenduse eesmärke eespool.) Etenduse vastuvõtt on alati küll individuaalne, kuid samas ka kollektiivne, sest see toob esile üksiku ja kollektiivse vastuvõtu sarnasuse ning erinevuse. Kollektiivne vastuvõtuprotsess nakatab ka massist eristuvad vastuvõtjad. Publiku tähelepanu/huvi, naer/nutt, aplaus jms on märgid, mida loevad nii etendajad kui ka kaasvaatajad ning nende väliste märkide põhjal saab teha esmaseid järeldusi ka vastuvõtu kohta. Suurema hulga inimeste vastuvõtu uurimiseks tuleb kasutada sotsioloogilisi uurimismeetodeid. Kultuurietendust tuleks käsitleda kui kommunikatsiooni etendajate ja vaatajate vahel ning vaatajaid etenduse kaasloojatena.

IV Võrdlus teiste etendustega ja kontekstualiseerimine

Lõpuks tuleks võrrelda uuritavat sündmust teiste sama liiki etendustega. Tuuakse välja uuritava etenduse erilisus, tüüpilisus ja sündmusväärtus. Mida väiksem on sündmuse esinemise tõenäosus (mida harvem seda tüüpi etendusi tehakse) ja mida suuremaid investeeringuid (raha ja aega) see nõuab, seda suurem on etenduse sündmusväärtus. Mida rohkem ettevalmistusi tehakse etenduse loomiseks (treeningud, proovid) ja sellest osa saamiseks (piletite hankimine, spetsiaalne riietus, transport jne), seda enam tähtsustub sündmus

Suurema kogemusega kultuuriuurija püüab määratleda ka etenduse kultuurilist ja ühiskondlikku konteksti laiemalt. Kas see konkreetne või seda liiki etendus on ühiskonnas väärtustatud ja kuidas see on seotud teiste eluvaldkondadega (argielu, majanduse, poliitika jm-ga)?

Kultuurietenduse analüüs punklaulupeo näitel

Heili Sibrits-Bondarenko

Lisaks igapäevastele sotsiaalsetele või tseremoniaalsetele rollidele võimaldavad erinevad avalikud üritused inimestel asuda ajaliselt ja ruumiliselt piiratud ajutisse rolli. Järgnevalt vaatlen 2015. aasta 22. augustil Rakveres toimunud III punklaulupidu, mis on hea näide kultuurietendusest, kus kõik osapooled võtavad endale ajutise rolli, ning mida usutavamalt neid esitatakse, seda paremini üritus õnnestub.	Sissejuhatus ja teemapüstitus. Aegruum ja seos teemaga.
Punklaulupeo toimumise kohaks on Rakvere vallimägi, kus on 12. sajandist asunud linnus. Seega peetakse pidu ajaloolises paigas, kuhu liiguti ühtse protsessioonina. Rongkäigus laulupaiga poole liikumine on ka otsene viide traditsioonilistele laulpidudele, kuhu samuti minnakse ühtse kolonnina. Pungipeo laulupeoks nimetamine on intrigeeriv. Sõna „laulupidu“ on eestlastele püha varjundiga, sest 19. sajandisse ulatuv traditsioon on seotud rahvusliku ärkamisajaga. Sõna „laulupidu“ viitab ka rahva üritusele ehk sündmusele, millest on kõigil võimalik osa saada. Kui üldlaulupeole pääsevad laulma vaid tiheda konkursisõela läbinud parimad koorid, siis punklaulupeole said kõik soovijad.	Aegruum. Etenduse osadeks liigendamine. Kontekst.
2015. aasta punklaulupeost võttis osa 1700 esinejat ja umbes 5000 pealtvaatajat. Lisaks lauljatena esinemisele olid nad ka vastavalt pungiesteetikale kostümeerinud punkariteks. Suur osa publikust oli sedasama teinud.	Etendajad ja publik, nende vähene eristatus.
Kuigi punklaulupeol kõlanud laulud pole tüüpilised laulupeo laulud, oli repertuaar koostatud eesti loojate loomingut eelistades. Punklaulupeo repertuaar kandis teataval määral rahvuslikku sõnumit, sest J.M.K.E. repertuaarist pärit laulud on loodud Eesti taasiseseisvumise perioodil ning neid saab vaadelda poliitilisena ja eestlust toetavana. Pooled punklaulupeol kõlanud laulud on ühiskonnakriitilised ja kutsuvad inimesi oma peaga mõtlema, ülejäänud kava koosnes aga meeldiva meloodiaga lihtsatest lauludest. Punklüürika võib olla üsna ropp, ent ühendkooride esituses kõlanud laulude ajal ei pidanud väikeste laste kõrvu kinni katma. Samas koosnes pea kogu kava lauludest, mida suur osa kohale tulnuist suutis kaasa laulda. Seega oli tegemist perepeoga.	Etenduse osadeks liigendamine, sõnumi ja eesmärkide analüüs. Publiku ja vastuvõtu kirjeldus, etenduse liigitamine.
Kuid pungi üheks alustalaks on anarhism ehk riigivõimu eitamine. III punklaulpeo tulekandjaks oli Reformierakonna liige, äsjane kultuuriminister Rein Lang. Et punklaulupidu ei peaks olema peresõbralik rahvapidu, mida organiseerivad poliitiliselt olulistel ametikohtadel olevad inimesed, on leidud nii mõnedki tulihingelised punkarid. Punklaulupeo üheks suuremaks kriitikuks on Eesti Päevalehe ajakirjanik, Raadio 2 pungisaate saatejuht, mitmetes punkbändides pilli mängiv Mart Niineste, kes on nimetanud Rakveres toimunut palaganiks ja farsiks.	Kontekst. Etenduse kirjeldus. Vastuvõtu analüüs.
Valdavalt suhtuti punklaulupeosse aga soosivalt, eriti hästi tuli see välja sotsiaalmeedias, kus jagati ohtralt punklaulupeol tehtud pilte, kus õnnelikud inimesed kaamerasse naeratasid. Punklaulupeolised mängisidki kollektiivselt mängu, kus nad mängult uskusid, et on punkarid. Ent selles mängus laenati rituaalseid käitumisi nii punk-liikumisest kui ka laulupeo traditsioonilt. Mihhail Bahtin on uurinud karnevalikultuuri ning leidnud, et keskaegsed karnevalid aitasid hetkeks unustada kehtivad rollid (Bahtin 1987). Punklaulupeolised (publik, korraldajad, esinejad) kaotasid samuti oma sotsiaalsed staatused. Punklaulupidu oli ja on kostüümipidu, kus esinejatel ja pealtvaatajatel on võimalus olla mõneks tunniks keegi teine, äratada loetud ajahetkeks ellu teismeliseea mässumeelsus, samas säilitades kätte võideldud sotsiaalne staatus.	Vastuvõtu kirjeldus. Vastuvõtu ja etenduse eesmärkide analüüs.
Punklaulupeo punkarite kõrval on Eestis olemas ka igapäevased punkarid. 1998. aastast toimub Tartus Punk’n’Rolli festival, kuhu kogunevad need punkarid, kes oma kulunud olekuga, tanksaabastes ja neetidega tagis tänaval mõjuvad hirmutavana. Kui kostümeeritud punklaulupeolised läbi Rakvere linna etenduspaiga suunas sammusid, siis tekkis aga paralleel karnevaliga, kus osalejad maskeerivad end kurjadeks tegelasteks, et nii hoida eemal kurjust.	Võrdlus teiste sarnaste etendustega.

Schechner (2020: 110) pakub kultuurietenduse analüüsiks välja teistsuguse mudeli ehk seitse võimalust:

1. Struktuur ehk etenduse ülesehitus.
2. Protsess ehk kuidas etendus on loodud.
3. Kogemus ehk mida etendajad ja vaatajad tunnevad.
4. Funktsioon ehk etenduse eesmärgid.
5. Areng ehk etenduse seos mängimisega üldisemalt.
6. Ideoloogia ehk milliseid väärtusi propageeritakse ja eitatakse.
7. Raam ehk metakommunikatsioon.