Fiktsionaalne ja esteetiline tasand

Levinud soouurimuslik vaatenurk teatriteaduses on käsitleda näidendeid ja lavastusi nii fiktsionaalsel ehk loo kui ka poeetika tasandil. Selleks kombineeritakse soouuringuid teksti- ja etendusanaluusi meetoditega, esitades eelkõige küsimusi, mis puudutavad tegelastevahelisi soolisi võimusuhteid. Tihti uuritakse, kuidas on kujutatud mõnd tegelast ja tegelaskonda tervikuna. Tegelane on küll fiktsionaalne, kuid tema kaudu tulevad nähtavale näidendi kirjutamise ajastul valitsenud soosuhted. Traditsioonilisi tegelase analüüsi meetodeid seostatakse soospetsiifiliste küsimustega. Üldiselt kujutatakse draamaklassikas naiste ja meeste vahelisi suhteid, seetõttu on selle osa näited vastavad.

Esimene küsimus puudutab tegelaste soolist jaotust: kui palju on teoses mehi, kui palju naisi? Konfiguratsioonianalüüsi abil uuritakse näiteks tegelaste osakaalu tegevuses ja nende repliikide hulka stseenide kaupa: kui palju saavad lavaaega ja teksti mees- ja naistegelased? Aktantanalüüsis valitakse kõigepealt välja üks, tavaliselt peategelane, ja küsitakse, mida ta tahab. Draamateose süžee on tavaliselt üles ehitatud nii, et tegelane peab takistusi ületades saavutama oma tahtmise. Milliste tegelaste soovid on tugevamalt seotud näidendi kesksete ideedega? Binaarsete opositsioonide ehk kokkukuuluvate vastandite tuvastamise meetodit saab rakendada, otsides näidendist tegelasi, kes seostuvad eelpool toodud Cixous’ binaarsete opositsioonidega. Milliseid ideid esindavad nais-, milliseid meestegelased? Milliseid tegelasi kujutatakse aktiivsete, ratsionaalsete või võimupositsioonil olevatena, milliseid passiivsete ja tundlikena ning ilma võimuta? Kas need vastandused langevad tegelaste sooga kokku samal viisil kui Cixous’ mudelis?

Feministlik kriitika teatriteaduses nägi rõhumise traditsiooni algust juba Vana-Kreeka tragöödias. (Case 1985; vt ka Lill 2001) Euroopa komöödiatraditsioonis torkab silma tõsiasi, et isegi kui näidendi pealiin kujutas noorte armunute võitlust õnne eest, siis naispeategelasele antiikajal kuigi palju sõna ei antud. Teater on põlistanud heteronormatiivset ja meeste domineeritud ühiskonnakorda: mehed on olnud nii autorid, etendajad, vaatajad kui ka peategelased. Teisalt leidub teatriloos palju võimsaid ja isegi ohtlikke naistegelasi. Alles realistlikus draamas hakkas naistegelasest saama ajapikku oma tahtmistega karakter, mitte pelgalt meestegelase ihade objekt.

Medeia on mitme klassikalise tragöödia mütoloogiline tegelane, kelle lugu on uusaegses teatris korduvalt esitatud. Medeia vanaisa on müüdi järgi päike, ta ise valdab nõiakunste ja suudab korda saata kohutavaid asju. Iolkose kuningapoeg Iason on saanud ülesande tuua Kolchisest ära imeline kuldvillak ehk kuldne jääranahk. Iasonisse armunud Medeia tapab tema aitamiseks oma venna ja isa. Lugu jutustatakse tavaliselt alates kohast, kus Iason ja Medeia elavad Korintoses, mille valitsejal Kreonil ei ole poegi ja kes näeb Iasonis oma järeltulijat. Selleks peab Iason abielluma Kreoni tütrega. Kuna Medeia ei ole kreeklane, puuduvad tal igasugused õigused, vaatamata pikale kooselule ja ühistele lastele Iasoniga. Medeia pagendatakse, aga enne lahkumist maksab ta kätte: ta hävitab Kreoni ja ta tütre ning tapab enda ja Iasoni lapsed.

Medeia lugu pakub võimalusi rakendada nii binaarsete opositsioonide analüüsi kui aktantanalüüsi meetodeid. Konfiguratsioonianalüüsiks peaks võtma aluseks konkreetse näidendi, kuid siin on jäädud müüdi tasandile. Binaarsete opositsioonide analüüsiks jaotatakse kõik tegelased mingil alusel kaheks, millest esimene on tavaliselt sugu. Lisaks on siin aktuaalsed võimu omamine ja kreeklaseks olemine. Vana-Kreeka ühiskonnas polnud naistel ja võõramaalastel praktiliselt mingit võimu ega õigusi, kuid Medeia võim seisnes tema nõiaoskustes, seega on tema tingmärk selles lahtris küsimärk. Kreon esindab mehena mõistust ja korda, Medeia naisena irratsionaalsust ja kaost. Seega on tekkinud tugev opositsioon Kreoni ja Medeia vahel.

	Sugu (a+/-)	Võim (b+/-)	Kreeklane (c+/-)
Kreon	a+	B+	c+
Iason	a+	b+	c+
Medeia	a-	B?	c-
Kreoni tütar	a-	b-	c+

Tabel 1. „Medeia“ binaarsete opositsioonide analüüs. Tegelaste erinevad tunnused märgitakse tähtedega, mille juures + märgib tunnuse olemasolu ja – puudumist. Traditsiooniliselt on välja kujunenud, et plussmärgiga tähistatakse meestegelast, miinusega naist. Lisaks põhitunnustele on siin erinevuse märkimiseks kasutusele võetud tähesuurus ja ambivalentsetes olukordades küsimärk.

Aktantanalüüsis asetatakse keegi tegelastest subjektipositsioonile ja küsitakse, mida tegelane tahab ehk mis on tema objekt. Medeia objekt on perekonnaelu Iasoniga. Sellele saab takistuseks Kreoni plaan Iason oma väimeheks ja pärijaks teha. Kreoni objekt on leida tütrele abikaasa ja kuningriigile pärija. Iasoni objektid on omavahel konfliktis: armastus perekonna vastu ja auahnus. Kreoni tütar on sageli nimetu ja passiivne taustategelane, esindades traditsioonilist naiselikkust. Järgnevalt uuritakse, kes tegelastest on saatjad (kelle ajendusel tegelane tegutseb) ja saajad (kelle jaoks tegelane tegutseb), liitlased ja vastased.

Medeial ei ole selles loos ühtki õiget liitlast, kuid tema peamine vastane on kõige suuremat võimu omav Kreon, kellele Medeia otsustavalt ei allu. Ta esindab igas mõttes kultuurilist Teist, kuid on samas aktiivne tegelane ning seetõttu saanud ohtliku ja kohutava naise võrdkujuks.

Draamas võib võimu käsitleda kahel viisil. Võib küsida, kes juhib tegevust ehk kelle tegevusest sõltub kõige enam loo käik (kes muudab situatsiooni), ning millistel tegelastel on fiktsionaalse maailma raames võimupositsioon, st sotsiaalselt kõrgem staatus. Need kaks võimupositsiooni ei lange alati kokku, samuti võivad need muutuda ja ümber asetuda: tegelane võib näiteks kaotada oma sotsiaalse staatuse, kuid omandada dramaturgilise võimu ehk mõjutada tegevuse käiku.

Feministlik kriitika on näidanud võimu ja ideoloogia seoseid kunstiteose esteetikaga. Realistliku teatri tegevuskoht on enamasti keskklassi kodu ja süžee soodustab vaataja samastumist eelkõige meestegelaste huvidega, kes selles maailmas domineerivad, ja lahenduskäik kaldub naisi marginaliseerima. Sellise teatri konservatiivne moraal kujutas ohtlike ja vaenulikena neid tegelasi, kes ei sobitunud domineeriva normiga, mida esindasid valdavalt valged, meessoost ja heteroseksuaalsed tegelased. Nendest piirangutest vabaneda aitaksid teistsugused narratiiviskeemid, radikaalsemad representatsiooniviisid ja subkultuuridele omased lavastuste väljatoomise tingimused. (Dolan 2012: xiv)

20. sajandi vältel traditsioonilise draama kõrvale tõusnud postmodernistlikus ja postdramaatilises teatris eelneva traditsiooni tegelassüsteem ja tüüpilised narratiivid ei kehti. Teisenenud on tekstiloome- ja lavastusviisid, lisandunud on koosloomemeetodid ja dokumentaaldramaturgia. Feministlikus teatripraktikas on oluline dokumentaalteater, kus laval saavad hääle inimgrupid, kellel see seni avalikkuses puudunud oli. Dokumentaalteatri iseloomulik tunnus on ka autentsusetaotlus ehk püüd tuua lavale võimalikult reaalelulist materjali: inimeste elulugusid ja isiklikku sfääri kuuluvaid teemasid. Feministlik ja kväärteater kasutab neid strateegiaid, et kritiseerida ja muuta rõhuvaid soosuhteid. Selleks keskendutakse soolistele identiteetidele, mis ei ole ühiskonnas domineerival positsioonil, ja teemadele, mida on peetud tabuks ja mis pole kuulunud avaliku arutelu alla.

Lavastuste puhul uuritakse sooperspektiivist laval nii ajaliselt kui ruumiliselt domineerivaid tegelasi, etendajatega seotud märgisüsteeme (kostüüme, žeste, liikumist jne) ja nende suhet ühiskonnas kehtivate soorollide ja -stereotüüpidega. Feministlikud teatriuurijad osutavad, et Lääne kultuuris mõistetakse ruumisuhteid võimupositsioonidena: ruumi keset seostatakse Lääne kultuuris võimuga, serva aga tõlgendatakse vaigistatu või allutatu asupaigana. Traditsiooniliselt on lava keskpaik kuulunud pigem meestele, servad naistele. (Davies 1989: 75)

Soosüsteemi suhtes kriitilises lavapraktikas võib kohata ka soosuhete ümberpööramist või nihestamist, mis tähendab üldiselt seda, et näidendis mehena kujutatud tegelast mängib naine või vastupidi. Sealjuures ei püüta jäljendada teist sugupoolt, vaid naisnäitleja mängib üheselt mõistetavalt naistegelast. Tänapäeval on ka näiteid, kui kanooniliselt paiksoolist tegelast kujutatakse homoseksuaalse või kvääridentiteedi esindajana. Tegelaste soo vahetamine võib täita vajadust anda naisnäitlejatele rohkem rolle, aga olla ka kehtivate soosuhete kriitiline analüüs. Etendaja soo kaudu on võimalik tekstis ette antud norme nihestada ja avada uuel viisil ühiskonna soosuhteid.

Soouurimuslikku teksti- või etendusanaluusi võib alustada lihtsatest küsimustest:

1. Kui palju on näidendis või lavastuses mees-, kui palju naistegelasi? Kas esindatud on ka mittebinaarsed või mitteheteroseksuaalsed soolised identiteedid?
2. Kui palju on antud mees- ja naistegelastele teksti ja lavaaega?
3. Mida tegelane tahab? Milliste vahenditega ja kelle abil ta selle saavutab? Mis iseloomustab mees-, mis naistegelaste soove ja nende täitmise vahendeid?
4. Kui palju muudavad tegevuse käiku mees-, kui palju naistegelased? 
5. Millistel (võimu)positsioonidel on mehed, millistel naised näidendi ja lavastuse fiktsionaalses maailmas? 
6. Kas ja kuidas dramaturgias ja lavastuse esteetikas kasutatakse (soolisi) hierarhiaid õõnestavaid võtteid?
7. Kes ja kuidas esitab teksti või tegelast laval ning kas see on sooliselt tähenduslik? 
8. Kas lavalised soosuhted järgivad, nihestavad või pööravad ümber tekstis ette kirjutatud soosüsteemi?