Etendaja: näitleja, laulja, tantsija, muusik

Järgnevalt vaadeldakse etendajaid ja nende analüüsivõimalusi sõna-, tantsu- ja muusikateatris.

Teatri tuumaks on etendaja: ilma laval mängiva inimeseta (teatud juhtudel etendaja funktsioonis oleva nuku või objektita) ega teda jälgiva publikuta ei ole ka etendust. Euroopa teatris on varauusajal alanud arengu tulemusel lahknenud üksteisest sõna-, muusika- ja tantsuteater ning ühtlasi näitleja, laulja ja tantsija ametid ning ametitele omased oskused. 21. sajandil kõneletakse nende kõrval taas universaalsest etendajast, kes valdab nii sõna, liikumist kui muusikat ega tegutse kindla teatriliigi ega žanri piirides.

Etendajaid uurides esitatakse kõigepealt üldise taseme küsimused:

1. Millises teatriliigis, žanris ja stiilis on lavastus loodud?
2. Kas lavastuses domineerib sõna, tants, muusika, multimeedia vms?
3. Kas lavastus järgib mingit tuntud teatristiili või on esil isikupärane lavastajakäekiri?

20. sajandil on teatripraktikat kõige enam mõjutanud Konstantin Stanislavski, Bertolt Brechti ja Jerzy Grotowski teatriideed. Igaüks neist on loonud eripärase teatrilaadi ja vastava teooria, mille üks olemuslik osa on näitleja ja rolli suhe, aga ka vaatajale vaikimisi määratud positsioon selles teatris.

Eesti sõnateater põhineb suures osas 19.–20. sajandi vahetuse Vene lavastaja Konstantin Stanislavski süsteemil ehk psühholoogilisel realismil. Realistliku näitlemise eesmärk on jäljendada (argi)elu ja luua lavaillusioon: tegelane tekitab vaatajas äratundmisefekti ja tema tegutsemist on võimalik tõlgendada vastavalt reaalelule. Psühholoogiline näitlemine tähendab eelkõige seda, et näitleja loob rolli, lähtudes näidendi tegelasest kui psühholoogilisest ja terviklikust isikust ning väljendab tema siseelu füüsilise tegevuse kaudu. Stanislavski süsteemi kesksed mõisteid on läbielamine ja ümberkehastumine. Näitleja lähtub oma emotsionaalsest mälust, kust ta leiab isiklikud vasted tegelase tunnetele, et neid uuesti läbi elada ja siis väljendada. Stanislavski teooria hõlmab näitleja psühhofüüsilisi tegevusi, rolli tegevusjoonist ja pealisülesannet ehk ideed või kontseptsiooni, mida lavastus kui tervik peab edastama ja mille teenistuses on iga üksik roll. Stanislavski teatrist pärineb ka ansamblimängu mõiste, mis tähendab, et kõik näitlejad loovad oma rollid suhetes teistega, igal tegevusliinil on koht tervikus.

Psühholoogiline näitlemine on tänaseni kõige enam levinud sõnateatris, aga sellest on välja kasvanud ka filminäitlejate koolitus. Stanislavski süsteemil põhineb peamiselt USAs levinud ja nii teatri- kui filminäitlejate ettevalmistuses levinud meetodnäitlemine, millele panid aluse Lee Strasberg ja Stella Adler.

20. sajandi keskpaiga Saksa lavastaja ja näitekirjaniku Bertolt Brechti teatrit tuntakse kui eepilist teatrit. Brechti teooria on suuresti loodud vastandina realistlikule näitlemisele, kuigi tema näidendites on tugevat läbielamist võimaldavaid stseene ning seda näitlejad ta lavastustes ka tegid. Eepilise teatri eesmärgid olid poliitilised: etendus pidi vaatajas esile kutsuma kriitilise distantsi ja ratsionaalse analüüsi nii laval kujutatava kui ühiskonna suhtes. Eepilise teatri üks põhimõisteid on võõritusefekt ehk Verfremdugseffekt (V-effekt), mis tähistab näitleja mängus ja lavastuse üldises esteetikas avalduvaid võtteid, mis takistavad vaatajal n-ö illusiooni kütkeisse langemast. Brechti järgi näitleja ühtlasi kehastab ja näitab oma rolli, vahepeal rollist välja astudes ja tegelase käitumist näiteks laulus või monoloogis kommenteerides. Lavategevust võõritavad ka kommenteerivad ja informeerivad sildid ja tinglik kujundus.

Puhtalt brechtilikku näitlemist koos ajastule iseloomulike songide ja siltidega näeb tänapäeva teatris harva, kuid tema pärand on jätnud teatrile olulise jälje: võõritamine ja kriitilise distantsi tekitamine on väga levinud poliitilises ja postdramaatilises teatris. Analüüsimisel võib küsida, milliseid võõritavaid võtteid ja millise eesmärgiga kasutatakse. Tänapäeval võib võõritusefekti tekitada ka multimeedia.

Arusaamu etendamisest on mõjutanud 20. sajandi teise poole rituaalse teatri otsingud, lavastajatest eelkõige Jerzy Grotowski, Eugenio Barba, Richard Schechneri ja Peter Brooki tööd. Poola teatriuuendaja Grotowski teatriideede tuum on näitleja eneseavamine rolli kaudu ehk totaalne akt, mis kutsuks ka vaatajat oma sotsiaalsest maskist loobuma. Näitleja jaoks oli see füüsiliselt nõudlik teater, sest eneseavamiseni jõuti spetsiifiliste kehatehnikate kaudu. Grotowski teatri üks põhiideesid oli rituaal – etenduses kui rituaalis püüeldi kogukondliku ühtsuse poole ning selles pidi avanema mingi suurem inimlik või kultuuriline sisu (müüt). Eri kultuuridest pärit kehatehnikate praktiseerimine ja rituaalsus on omane teistelegi nimetatud lavastajatele. Eugenio Barba otsis universaalseid, nn mitteargiseid kehatehnikaid. Richard Schechner on kasutusele toonud mõiste performer, mis tähendab ka uut rollikontseptsiooni: etendaja ei pruugi kehastada fiktsionaalset tegelast, nn rolli loob tema lavaline sooritus.

Schechner pakub välja ka oma näitlemisstiilide jaotuse, pidades silmas sarnasust igapäevaeluga, lavategevust, etendaja mentaalset seisundit ja objektide tähtsust.

Näitlemise liigid

1. Realistlik näitlemine – püüab matkida argikäitumist, etendaja on täielikult ümber kehastunud tegelaseks, dekoratsioonid taotlevad samuti realistlikkust.
2. Brechtlik/võõritatud näitlemine – näitleja esitab rolli, demonstreerib distantseeritust tegelasest, kogu lavategevus on tavapärasest võõritatud, objekte kasutatakse mänguliselt.
3. Kodeeritud näitlemine – kasutatakse traditsioonilisi tähenduslikke märke (žeste, liigutusi, kostüüme, laule jne), mis erinevad igapäevaelust. See on terviklik semiootiline süsteem, mis eeldab väljaõpet nii esitajatelt kui vaatajatelt. Näiteks Hiina ooper, ballett, aga ka rituaalid (ristimine, abielu sõlmimine), meelelahutus (klassikalised tantsud) ja sportmängud.
4. Transs – situatsioon, kus etendaja keha ja vaimu juhib mingi mitteinimlik jõud: jumal, vaim, loom vmt. Isiksuse transformatsiooni rõhutavad välised märgid (grimm, mask, kostüüm, rekvisiidid). Transs haarab nii etendaja kui ka osalejad ühisesse totaalsesse kogemusse.
5. Objektide (maskide ja nukkude) esitamine – objekt esitab rolli, mille taha varjub etendaja. Mask või nukk võib anda etendajale ka uue identiteedi või hoopis iseseisvuda ja hakata suhtlema etendajaga. (Schechner 2020: 194–222)

Etendaja ei pruugi kasutada etenduses ainult üht näitlemis- või etendamisstiili, vaid võib neid kombineerida, rolle/stiile vahetada ning ka rollist välja tulla. Analüüsitakse, mis rolle etendaja etendab, milliseid tehnikaid ta selleks kasutab ning mida teatud rolli või etendusega saavutada tahab.

Näitlejatööd uuritakse erinevates suhetes:

1. näitleja suhestumine tegelasega tekstis ehk rolli loomine,
2. näitleja suhestumine teiste näitlejatega / tegelase suhestumine teiste tegelastega,
3. näitleja suhestumine lavaruumiga,
4. rolli tähendus lavastustervikus.

Tantsu- ja muusikateatri etendamise analüüsimisel võetakse arvesse nende teatriliikide ajalugu ning väljakujunenud tehnikaid ja stiile. Tantsuteatris pööratakse tähelepanu tantsusüsteemile, millel lavastus põhineb.

Tantsuteatri liikumiskeele uurimisel küsitakse, kas koreograafia põhineb
a) klassikalisel balletisüsteemil, 
b) kindlal modernballeti või moderntantsu süsteemil,  
c) nüüdistantsu tehnikatel, 
d) argisel liikumisel või
e) segatakse erinevaid tantsutehnikaid ja liikumisviise.

Muusikateatri etendaja on laulja, kes tõlgendab tegelast ja tegevust muusika kaudu. Etendajateks loetakse nii tegelasi kehastavaid soliste, koori, kelle ülesanne on tegevust oma lauluga kommenteerida, kui ka instrumentaalosa esitavat orkestrit. Eri žanritele (ooper, operett, muusikal) on omased vastavad esitamislaadid. Muusikateatri etendajad esindavad kindlaid hääleliike (naislauljatel on peamised sopran ja alt, meestel tenor, bariton ja bass), mis on seotud kindlate tegelastüüpidega. Ka muusika- ja tantsuteatris on sõnateatriga sarnane veelahe traditsiooniliste loopõhiste teoste ning nüüdisaegsete vormide vahel, kus ei domineeri enam lugu, tegevus ja tegelased, vaid mida iseloomustab vormiline mitmekesisus ja mis on käsitletav postdramaatilise teatrina.

Muusikateatri etendamise uurimisel pööra tähelepanu:

1. Millist muusikateatri žanri (ooper, operett, muusikal vms) lavastus esindab ja kuidas suhestub sellega artistide esitus?
2. Millised häälerühmad ja -liigid on esindatud ja kuidas need seostuvad tegelaskonnaga?
3. Milliseid näitlejatehnilisi vahendeid laulja kasutab, et rolli edasi anda? 
4. Milliseid tantsutehnikaid või stiile lavastuses kasutatakse?
5. Kuidas suhestuvad tervikuga koor ja orkester (kooriliikmete ja orkestrantide hulk, funktsioon lavastuses ja lavategevuses)?

Postdramaatilises teatris on muutunud arusaam tegelasest: selle tuum ei ole terviklik fiktsionaalne ja kirjanduslik karakter, keda näitleja oma lavatõlgenduses kehastab. Postdramaatilist teatrit ja nüüdistantsu iseloomustab etendaja isiku nähtavaletulek. Esiplaanil on siin ja praegu loodud suhted etendajate, keskkonna ja vaatajate vahel. Sageli näeb rollivahetusi, rollist välja astumisi, etendaja kodanikunime ja lavakuju nime kokkulangemist ning autentsuse-taotlust. Postdramaatilise teatri näitleja võib lähtuda psühholoogilise teatri võttestikust, kuid lülituda siis ümber etenduse mängimise vahetule aktile. Etendajast võib saada oma lavakuju või kogu lavastuse võrdväärne (kaas)autor. Nüüdisteatris on etendamine ka väga füüsiline. Seda võib osalt seostada 20. sajandi rituaalse teatri ja kehatehnikate otsingute, teisalt teatriliikide omavahelise segunemise, näiteks tantsuteatri ja tegevuskunsti vastastikuse mõjuga. Nüüdisteatri etendajat iseloomustab teadlikkus oma vahenditest ja valitud teatrilaadist.

Kolmest etendusanaluusi komponendist on etendaja kirjeldamine pea vältimatu, sõltumata sellest, millises laadis on lavastus loodud või milline on etendusanaluusi metodoloogia. Kirjeldades fikseeritakse etendaja välimus ja tegevus, tema iseloomulik lavaolek ja loodud misanstseenid. Metodoloogiliselt võib etendamisele läheneda traditsioonilistele (Stanislavski, Brechti, Grotowski jt) näitlemise teooriatele tuginedes või analüüsida näitlejatööd semiootiliselt ja/või fenomenoloogiliselt. Semiootiliselt uuritakse näitleja väljendusvahendeid ja tema loodud lavamärke. Fenomenoloogiliselt on huviobjektideks etendaja kehalisus ja kohaolu. Lavastuse tõlgendus tugineb tavaliselt etendajate tegevusele, nende loodud tähendustele ja lavastuse meeleolule.