Eessõna

Anneli Saro

Mis?

21. sajandil on ka Eestis mõiste „teater“ kõrval kasutusele võetud laiem katustermin „etenduskunstid“. Kui teatrina mõistetakse traditsiooniliselt sõna-, muusika- ja tantsuteatrit, siis etenduskunstid koondavad lisaks teatrile ka sellised nähtused nagu püstijalakomöödia, uus tsirkus, teatraliseeritud kontserdid, loengetendused jms. Etenduskunstid on seega kunstiliigid, kus kunstnikud kannavad teose ette kohal viibivale publikule. See õpik juhendab, kuidas teatrit ja teisi etenduskunste uurida, s.t milliseid teooriaid ja meetodeid selleks tavaliselt kasutatakse.

Metodoloogilisi juhendmaterjale etenduskunstide uurimiseks on eesti keeles väga vähe ja ka vastavat kompetentsi pole kõrgkoolides piisavalt. Etenduskunstide uurimismeetodite õpikut, mis sobib laiale sihtrühmale (alustades gümnasistist ja lõpetades magistrandiga või alustades näitlejast-tantsijast ja lõpetades teatriuurijaga), pole ka inglise ega saksa keeles. Suurem osa vastavaid õpikuid tutvustab küll erinevaid teooriad, kuid ei demonstreeri, kuidas omandatud teoreetilisi teadmisi praktilises uurimistöös rakendada. Selles õpikus on välja töötatud originaalne metodoloogiline lähenemine, mis toetub autorite pikaaegsele pedagoogilisele kogemusele ja õppematerjali katsetamisele erinevate sihtrühmade seas.

See e-õpik on eelkõige käsiraamat, mis

tutvustab iga uurimissuuna mõjukamaid autoreid, teooriaid, termineid ja uurimismeetodeid,
annab juhiseid nende meetodite kasutamiseks,
esitab katkendeid töödest, kus neid meetodeid on kasutatud.

Õpikut illustreerivad joonised ja fotod, mis hõlbustavad teksti mõistmist. Olulisemate mõistete juurest avaneb link definitsiooniga.

Kellele?

Teatrit ja etenduskunste õpetatakse Eestis neljas kõrgkoolis (Tartu Ülikoolis Tartus ja Viljandis, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, Eesti Kunstiakadeemias, Tallinna Ülikoolis) ning vastavalt akadeemilistele traditsioonidele kirjutavad kõik need üliõpilased ka ühe või mitu analüütilist kirjatööd (seminari-, lõpu- jm tööd). Õpiku peamise sihtrühmana pidasid autorid silmas just etenduskunste õppivaid üliõpilasi, kes peavad läbi viima erinevat tüüpi uurimusi. Kuna õpikus käsitletakse ka loomingut ja teoreetilist analüüsi ühendavat loovuurimuse distsipliini, siis saab sellele toetuda ka loomingulises töös.

Osa peatükke („Etendusanalüüs“, „Teatrisemiootika“ jt) on kasutatavad ka gümnaasiumi valikkursuse „Draama ja teater“ lisamaterjalina, samuti on võimalik õpikule toetuda gümnaasiumi teatriteemaliste uurimistööde kirjutamisel. Osa peatükke (näiteks „Loovuurimus“, „Etendusuuringud“, „Retseptsiooniteooria ja publiku-uuringud“, „Teatrisotsioloogia“) sobivad ka teiste kunstialade (visuaalkunsti, muusika, filmi) üliõpilastele, sest need käsitlevad kunstiuurimise üldisemaid teooriaid ja meetodeid.

Kuidas?

Õpikut võib kasutada nii auditoorseks kui ka iseseisvaks tööks. See sobib erinevate uurimismeetodite, -valdkondade või -suundade tutvustamiseks mõnes aines, kus võib läbida õpiku kas algusest lõpuni või valida vaid üksikuid peatükke või peatükkidest üksikuid osi. Eelkõige on kirjutamisel siiski silmas peetud uurimistöö tegemist toetavat käsiraamatut ja sel juhul võib õppija kasutada vaid üht-kaht talle vajalikku peatükki.

Iga peatükk on omaette tervik ja seepärast soovitame selle üldjuhul läbi töötada algusest lõpuni. Näiteks ajaloo kaudu tutvustatakse ka selle uurimisvaldkonna olulisemaid termineid ja teooriaid. Terminid on humanitaarteadustes aga olulised tööriistad ja igal suunal on oma sõnavara.

Lisaks konkreetsetele meetoditele (näiteks semiootika ja fenomenoloogia) tutvustatakse õpikus ka uurimisvaldkondi või -suundi, kus meetodi valik sõltub eelkõige uurimisküsimus(t)est või kus küsimustikule vastamine tagabki metoodilise süsteemsuse. Sellest tulenevalt on erinevates peatükkides välja pakutud hulgaliselt üksikuid uurimisküsimusi või ka süsteemseid küsimustikke (näiteks etendusanaluus ja etendusuuringud). Materjali ehk lavastuse, rolli, näidendi vm, mida nende meetodite, küsimuste ja küsimustike abil uurida, valib uurija või õppejõud ise.

Õpikus on kasutatud erinevaid värvikoode:

olulised teoreetilised seisukohad on märgitud sinisega,

metoodilised juhendid rohelisega ja

analüüsinäited kollasega.

Olulised nimed ja terminid, aga ka autori rõhutused on rasvases kirjas.

Kui leiad õpikust sõnu, mida selle juurde kuuluvas sõnastikus defineeritud pole, siis võib abi otsida Eesti Teatriagentuuri teatriterminoloogia sõnastikust. Kui leiad õpikus vigu või arusaamatuid kohti, siis palun anna nendest teada toimetaja Anneli Sarole (anneli.saro@ut.ee).