Dramaturgia

Teater ja teatriteadus on kirjanduslikust tekstist küll eemaldunud, kuid dramaturgia pole mitte taandunud, vaid teisenenud.

Dramaturgia võib tähistada

• kindla näitekirjaniku, ajastu või kultuuri näidendeid,
• näidendi või lavastuse ülesehitust,
• konventsioone (eelkõige žanrisüsteemi).

Traditsiooniliselt on dramaturgiat mõistetud näidendikeskselt, kuid tänapäeval on dramaturgia mõiste laiem kui kirjalik tekst. Dramaturgia võib tähistada teatrisündmuse ülesehitust ehk lavastuse eri komponentide ja nende tähenduste vahelisi suhteid, hõlmates kaudselt ka publikut. Kolmandas tähenduses põimub dramaturgia mõiste draamateooriaga ning sisaldab teadmisi näitekirjanduse ajalooliste perioodide, voolude, žanrite ja stiilide kohta. Dramaturgia kui lavastuse üks kandvaid struktuure vajab kindlasti tähelepanu, kuid tekstianalüüsi vajalikkus sõltub lavastuse aluseks olevast tekstist ja uurimuse eesmärgist. Dramaturgiat analüüsides määratakse kindlaks esmalt teksti tüüp ja lavastuse suhe teksti. Mõiste „dramaturgiline tekst“ tähistab mistahes teksti, mis on lavastuse alusmaterjaliks.

Teksti tüüpi määrates küsitakse, kas lavastuse alusmaterjaliks on
a) näidend,
b) proosateose dramatiseering,
c) mitmest kirjalikust või suulisest tekstist, kas ilukirjanduslikust või tarbetekstist kokku põimitud kompositsioon,
d) prooviprotsessis sündinud lavastusdramaturgia.

Küsitakse ka, kas tegemist on dramaatilise või postdramaatilise tekstiga. Sellest tulenevad järgmised uurimisküsimused ja tööprotsess.

Kui lavastuse aluseks on näidend, tegeletakse etendusanaluusis ka selle süžee ja poeetikaga, sh žanrikonventsioonidega. Selleks rakendatakse vajalikke draamateooria mõisteid ja meetodeid. Dramatiseeringul põhinev lavastus tõstatab küsimuse, kuidas suhestub lavastus dramatiseeringuga ning see omakorda algmaterjali ehk proosateosega. See võimaldab mõista lavastaja kavatsusi loo (või teema) vahendamisel. Eri allikate põhjal koostatud või prooviprotsessis sündinud lavastusdramaturgia analüüsimisel uuritakse materjali valiku ja kompositsiooni põhimõtteid, kunstilist ideed jms.

Teatri suhe tekstiga on 20. sajandil järjest nõrgenenud. 1960.–70. aastatel Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas välja kujunenud uut teatriesteetikat nimetatakse postdramaatiliseks. Kõige tuntum postdramaatilise teatri teoreetik on sakslane Hans-Thies Lehmann, kelle monograafia „Postdramatisches Theater“ (1999) käsitleb teatrit, mille aluseks ei ole draamatekst või kus tekst ja kõne on võrdväärsed materjalid teiste hulgas. Postdramaatilises teatris põimitakse sageli erinevaid algtekste ning struktureeritakse olemasolevat materjali ümber. Postdramaatiline võib olla ka näidend, kui see ei vasta traditsioonilise draama reeglitele: puudub näiteks läbiv fiktsionaalne lugu või tekst koosneb stseenidest, mille puhul on oluline nii iga stseen üksikuna kui ka nende omavaheline suhestumine. Postdramaatiline tekst on sageli valminud prooviprotsessi käigus ja seepärast tihedalt seotud lavapraktikaga.

Draamatekstid ja neile vastavad näitlemislaadid jagatakse üldjoontes kolmeks:

1. klassikaline tekst,
2. realistlik tekst,
3. eksperimentaalne tekst.

Klassikaline (antiik-, renessansiajastu, klassitsistlik või barokiajastu) näidend oli seotud oma aja kinnistunud ja üldtuntud tüüptegelaste, -süžeede ning näitlemiskoodidega. Näiteks olid tüüptegelaste mängimiseks välja kujunenud kehahoiakud ja emotsioonide väljendamiseks kindlad žestid. Seda nimetatakse konventsionaalseks näitlemiseks või etendamiseks, mida näeb kõige enam klassikalises balleti- ja ooperiteatris ning traditsioonilistes idamaistes teatripraktikates. Realistlik tekst jäljendab tegelikku maailma, režii ja näitleja mäng põhinevad sarnasusel tegelikkusega. Pikemalt on realismist juttu allpool. Eksperimentaalsed tekstid on sellised, mis lõhuvad või eiravad traditsioonilisi draamareegleid, nende lavastustes lõhutakse illusiooni ja terviklikku lavategevust. Sellised on paljud modernistlikud, postmodernistlikud ja postdramaatilised tekstid.

Etendusanalüüsis eristatakse
1. tekstist tulenevaid märke, tähendusi ja konventsioone,
2. lavastuse kui iseseisva terviku loodud tähendusi,
3. konkreetsel etendusel tekkinud lisatähendusi.

Teksti eripärast (stiil, ajastu konventsioonid, žanr jne) sõltuvad lavastus- ja näitlemislaad. Lavastaja on oma kunstilistes valikutes vaba ja võib teksti lavastada nii autori- ja ajastutruult kui ka teksti tõlgendades eemalduda selle algsest stiilist ja ajastust, näiteks tuua klassikalise näidendi oma kaasaega. Teksti tähendused ei pruugi kokku langeda lavastusega ning analüüsis uuritakse, milline on ümberpaigutamiste tulemusel tekkinud tähendus. Etenduses, koosmõjus teiste märgisüsteemidega, antakse tekstilistele (lingvistilistele) märkidele uued tähendused.

Jean Alter on välja toonud viis teksti lavastamise strateegiat: kinnitamine, võimendamine, ahendamine, kummutamine, kõrvalejuhtimine (vt Epner 2002; Alter 1990). See tähendab, et lavastaja teeb oma valikud: üht teemat võimendades mõnd teist ahendatakse, lavastaja võib esitada teksti tähendusi kinnitavaid tõlgendusi, neid kummutada või pakkuda alternatiivset vaatenurka (kummutamine). Alteri jaotusele lisaks võib nimetada dekonstruktsiooni, mis tähendab teksti varjatud eelduste esiletoomist, mis lavastuspraktikas avaldub näiteks klassikatekstide uustõlgendustes.

Muusika- ja tantsuteatris vaadeldakse, millistesse omavahelistesse suhetesse on asetatud:

1. libreto (muusika- ja tantsuteatri dramaturgiline tekst),
2. partituur (kõiki partiisid sisaldav noodistik),
3. koreograafia (tantsuseade).

Kuidas on need suhestatud muude lavastuskomponentide ehk ruumikasutuse, lauljate ja tantsijate rollilahendustega?

Klassikalisele balletile on omane fikseeritud partituur, libreto ja koreograafia, mida hilisemad lavastused järgivad. Uued lavastused lähtuvad kinnistunud traditsioonist (kaanonist). Modernballetis on muusika fikseeritud, kuid koreograafia luuakse uuesti, sageli viidates varasemale traditsioonile. Nüüdistantsus on koreograafia originaallooming, koreograaf otsustab ka lavastuse sisu üle ja valib muusika. (Balme 2008: 162) Nüüdistantsul on palju ühist postdramaatilise teatriga. Tantsudramaturgia on arenev valdkond, kus dramaturgilt eeldatakse nii kehalise, verbaalse kui ka visuaalse ja ruumilise keele valdamist.

Muusikateatris on kõige olulisem muusika, partituur, mitte sõnaline tekst. See struktureerib lavastuse, sh tempod, rütmid, pausid jne. Ooperi puhul keskendutigi kuni 1970. aastateni partituuri uurimisele, hiljem on muusikateadusliku lähenemise kõrvale kerkinud ka teised meetodid ja hakatud enam tähelepanu pöörama libretole ning lavapraktikale. Partituuri ja lavalise tõlgenduse vahekord on muusikateatris üks aktuaalsemaid küsimusi. (Pappel 2004; Pappel 2013)

Järgides etendusanaluusi kolme komponenti – meetod, kirjeldus ja tõlgendus – on selge, et dramaturgia ei ole otseselt kirjeldamise objekt. Sellest on siiski tuge etenduse eri osade omavaheliste suhete mõistmisel ja tõlgendamisel. Dramaturgiast lähtuvad uurimisküsimused on seotud autori, ajastu, konteksti(de) ja temaatikaga, kuid lähtuda võib ka süžeest ja selle tõlgendusest lavastuses. Kui fookuses on dramaturgia või lavastus põhineb keerukal näidendil, on analüüsi teoreetiliseks aluseks ka draamateooria. Lavastust tõlgendades pööratakse tähelepanu ka sellele, kuidas lavastaja on interpreteerinud näidendit või libretot (tegelasi, süžeed, teemasid).