Loovuurimus

Madli Pesti

Mis on loovuurimus?

Loovuurimus koosneb, nagu nimigi viitab, loomingust ja uurimisest ehk kunstilisest tegevusest ja selle teaduslikust analüüsist. Loovuurimist teostab kunstnik, kelle loodud kunstiteos või kunstiline tegevus on uurimise keskmes. Kunstnik ja uurija on seejuures üks ja sama isik. Loovuurimus on uurija kogemuse põhine. See on küll subjektiivne, kuid selles esitatud isikupärane vaatepunkt peab olema põhjendatud nii kunstiliste kui teaduslike meetoditega.

Loovuurimise käigus omandab uurija ehk kunstnik teadmisi nii kunstiliselt eksperimenteerival kui ka teaduslikke meetodeid järgival viisil ning rakendab need teadmised loometegevusse. Loomingulise uurimise käigus saadud kogemusi ja teadmisi üldistab ja analüüsib uurija-kunstnik praktikapõhiste meetoditega, mis on tihedalt seotud kunstniku individuaalse loomepraktika ja selle ühiskondlike kontekstidega. Uurimuslikul teel loodud kunst külgneb ühiskonnaga kõige laiemalt, s.t ka hariduse, teaduse, poliitika jt valdkondadega. Niisiis ei tegeleta loovuurimise puhul ainult kunstiga, vaid kaasatakse ka laiem metodoloogiline ja teoreetiline kontekst.

Uurimise läbiviija esitab endale küsimusi:

• mida ma teen, 
• miks ma seda teen, 
• kuidas ma seda teen?

Kuna tänapäeval on uurimistöö teose ettevalmistavas etapis paljudel kunstialadel loomulik, siis võime loovuurimist nimetada isegi nüüdiskunsti uusimaks trendiks. Loovuurimine on pidevas muutumises ja uurijad arendavad välja valdkonna hindamiskriteeriume. See on ka ala, kus iga praktiseerija võib luua oma süsteeme ja reegleid.

Tegelikult on ju tavapärane, et näitlejad uurivad oma kehastatavat tegelast ja lavastajad lavastatavat näidendit. Loovuurimine aga tähendab, et teatrisündmus ise on uurimus. Võtmeküsimus ongi, milline on siin erinevus näiteks lihtsalt lavastuse ja lavastuse kui uurimuse vahel. Radikaalid väidavad, et kultuurisündmused, nagu lavastused, installatsioonid, filmid jne, ise ongi uurimused. Mõõdukamad kolleegid aga eeldavad kunstiteosele lisaks ka muud materjali – artikleid, päevikuid, erinevaid tõlgendavaid materjale –, et teost saaks üldse uurimuseks nimetada. (Kershaw 2009: 107) Eestile lähedane Põhjamaade traditsioon rõhutabki uurimise vältimatu osana teose kirjalikku refleksiooni ja analüüsi, millest lähemalt allpool.

Loovuurimus ≠ kunst ja kunstiloome 
Loovuurimus = kunstiline protsess + argumenteeritud analüüs (kontekstuaalne, tõlgendav, kontseptuaalne, narratiivne) (Hannula jt 2014: xi, 15)

Terminid

Eesti keeles on uurimuslikku praktikat nimetatud järgnevalt: kunstniku-uurimus, kunstiline uurimus, kunstiga seotud uurimus, loovuurimus, loominguline kunstipraktika kui uurimus, praktikapõhine uurimus, performatiivne uurimus (ingliskeelsed vasted artistic research, arts-related research, creative arts practice as research, practice-based research, practice-led research, practice as research, performative research).

Seda terminite kimpu on mõtestanud Briti uurija Robin Nelson (2013). „Praktikapõhist uurimust“ (practice-based research) kasutab ta juhtudel, kus uurimus on tuletatud praktikast või käsitleb seda, kuid väljendub traditsiooniliselt sõnapõhiselt (raamatud, artiklid). Sõna practice-led kannab konnotatsiooni, et teadmine järgneb praktikale ja allub sellele. Terminist „kunstiline uurimus“ või „kunstniku-uurimus“ (artistic research) räägitakse sageli visuaalkunstide puhul, kuid Soome uurijate Mika Hannula, Juha Suoranta ja Tere Vadéni (2014) käsitlus laiendab seda kõikidele kunstiliikidele. Nelson ise kasutab oma mõjukas õppeotstarbelises raamatus „Practice as Research in the Arts“ terminit „praktika kui uurimine“ (practice as research), osutamaks mõlema osapoole, praktika ja uurimise võrdsusele. Performatiivsest uurimusest räägitakse eelkõige etenduskunstidega seoses. (vt Haseman 2006, 2007; Kershaw 2009)

Siinses käsitluses kasutatakse hõlmava ja heakeelsena terminit „loovuurimus“. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna Ülikooli „Eesti loovuurimuse raamleppe“ välja töötamise käigus lepiti kokku ka valdkonna (ümber)nimetamine. Varasem kasutus „loomeuurimus“ võib ette tulla sünonüümsena.  

Loovuurimuse eesmärgid

• luua kvaliteetsemat kunsti; 
• arendada kunstiteose loomiseks, hindamiseks või kirjeldamiseks uusi meetodeid;
• mõtestada kunstniku rolli ühiskonnas;
• kriitiliselt analüüsida kunsti ja selle nüüdisaegseid suundumusi; 
• mõista kunsti ja tehnoloogia ning kunsti ja majanduse seoseid;
• saada paremini aru kunstist ja selle seostest sotsiaalsete, kultuuriliste ja pedagoogiliste kontekstidega, aidata asetada kunstniku töö laiemasse, sealhulgas ajaloolisse ja poliitilisse konteksti; 
• kunstilise tegevuse kaudu arendada ja parandada haridust, elukeskkonda, elukvaliteeti jm.

Loovuurimuse väljundid

1. kunstnik-uurija arendab enda kunstilist praktikat; 
2. kunstnik-uurija avaldab oma uurimuse kirjalikult ja selle abil 
3. loob uusi teadmisi ja harib publikut ehk tutvustab uurimistulemusi laiemale avalikkusele.

Loovuurimuse ajalooline kujunemine ja teoreetiline taust

Loovuurimuse ajaloolist arengut on eri allikates esitatud erinevalt. Akadeemilise distsipliinina sai see alguse 20.–21. sajandi vahetusel, kuigi uurimuslikul kunstil on muidugi pikem ajalugu. Soomes ja Rootsis loovuurimust arendanud professor Mika Hannula (2009) viib valdkonna arenguloo 1960. aastate kontseptuaalse kunstini, kuigi tol ajal selle alaga tegelejad end nii ei nimetanud. Šoti uurija Carole Gray (1996) järgi hakkas loovuurimuslik praktika arenema alates 1970. aastatest. Pioneerid olid siin Põhjamaade ülikoolid: Rootsis Göteborgi ülikoolis on loovuurimuse arendamisega tegeletud alates 1970. aastatest ning Helsingi kunstiakadeemias avati loovuurimuse doktoriõpe 1997. aastal. Distsipliini silmapaistvad eestvedajad on lisaks Põhjamaadele olnud veel Austraalia, Lõuna-Aafrika Vabariik, Prantsusmaa ja (eriti prantsuskeelne) Kanada. Neis riikides oli loovuurimus 2000. aastate lõpuks saanud tunnustatud lähenemiseks.

Loovuurimus akadeemilise distsipliinina väärtustab kaht võrdselt olulist osa: praktilist kunstiloomingut ja selle kirjalikku refleksiooni. See ei tähenda, et kunstnik uurib (ainult) iseennast, vaid seda, et kunstnik väljendab midagi oma töödes ja kirjutab sellest refleksiivselt, s.t lähtuvalt oma uurimisteemast ja oma praktika põhjal.

Kirjalikku refleksiooni nimetatakse ka kaasnevaks kirjatööks (complementary writing). Seda, kas kirjatöö on loovuurimuse lahutamatu osa, hinnatakse erinevalt. Distsipliini algaastatel arutati palju selle üle, kas kirjalikku osa on loovuurimuses üldse vaja. Kunstnikud küsisid: „Kui ma oskaksin selle, mida ma öelda tahan, sõnadesse panna, siis miks ma peaksin seda üldse näiteks tantsima?“ Üldistatult võib öelda, et tänapäeval on Austraalia ja Suurbritannia uurijad pigem seisukohal, et põhjalik kirjatöö pole loovuurimise juures tingimata vajalik, küll aga on Põhjamaade süsteemis eneserefleksiivne, valitud meetodeid analüüsiv ja kontekste avav kirjatöö loovuurimuse lahutamatu osa. Leitakse, et üksikutel juhtudel võib looming tõesti olla uurimusena ilmne, kuid kunstiteos ei suuda avada kõiki vajalikke kontekste ning seda on vaja teha kirjalikult. Samuti on kirjatöö oluline edastamaks uurimistulemusi laiemal, nii akadeemilisel kui ühiskondlikul väljal. Kirjutatu peaks väärtustama uurija subjektiivset kogemust, kuid asetama selle ka laiemasse konteksti. Soome uurijate seisukoht on kindel: „Uurimus muutub uurimuseks ainult läbi kontseptuaalse prisma ja teoreetilise analüüsi.“ (Hannula jt 2005: 79) Sellest seisukohast lähtuvad ka loovuurimist läbi viivad institutsioonid Eestis. Loovuurijad peavad leidma viise, kuidas muuta oma uurimus läbipaistvaks ja arusaadavaks teiste distsipliinide esindajatele, et uurimusest oleks kasu ka väljaspool spetsiifilist kunstiprojekti. Kirjatöös tuleks näidata, kuidas loovuurimuslikud põhimõtted rikastavad teisi uurijaid ja loovad uusi kontekste.

Kaasnev kirjatöö sisaldab:

• oma uurimuse asetamist sarnaste uurimuste konteksti,
• oma loomealase konteksti analüüsi,
• kontseptuaalse sõrestiku kirjeldust,
• uurimisprotsessi aruannet.

Kirjatöö sisaldab vastuseid küsimustele:

• Mis on uurimistöö teema ja uurimisküsimus(ed)?
• Milliseid materjale (raamatuid, artefakte, intervjuusid jne) kasutatakse sellele küsimusele lähenemiseks?
• Kuidas neid materjale kasutatakse? Kuidas neid loetakse, tõlgendatakse? 
• Millistele lähenemisviisidele, teooriatele ja kontseptsioonidele uurimus tugineb?
• Miks kasutatakse just selliseid lähenemiseviise?
• Kuidas on teemale lähenenud varasemad loovuurimuse praktikud ja milliseid teoreetilisi materjale on selleks kasutatud?

(Barrett 2007: 186; Hannula jt 2014: 25–26)

Kunst versus teadus

<img class="alignnone wp-image-118" style="width: 250px; height: 301px; float: right; margin-left: 20px;" src="https://sisu.ut.ee/wp-content/uploads/sites/556/s_bolt.jpg" title="Austraalia kunstnik ja loovuurija Barbara Bolt. (Wikipedia)
Vaata [val=lisa. href=https://en.wikipedia.org/wiki/Barbara_Bolt]” alt=”Austraalia kunstnik ja loovuurija Barbara Bolt.”>Loovuurimus sünnib kunsti ja teaduse pingeväljal. Traditsiooniliselt on neid kahte valdkonda ikka lahus hoitud: teadustegevust on peetud süsteemseks ja selle tulemusi kontrollitavateks, kunstilist loometegevust aga irratsionaalseks. Selline range eristus ei vasta juba ammu tegelikkusele: muutunud on nii kunst kui ka teadus ja kõrgharidus. Seda kinnitab ka loovuurimuslike õppekavade avamine ülikoolides üle maailma. Siiski võib öelda, et rangelt akadeemilises maailmas suhtutakse kunstivaldkonda skeptiliselt, sest kunstiloomes kasutatavaid meetodeid ei saa täpselt korrata ja uurimuse tulemusi seetõttu kontrollida. Ent just kordumatus on loovuurimuse kui distsipliini puhul originaalne. (Bolt 2016)

Miks on just ülikoolides viimaste aastakümnete jooksul loovuurimist arendatud? Kunstiteadlane Epp Lankots: „Kunstis on nähtud ka justkui kiirendit või (ühiskonna) eksperimentaallaborit, et luua uusi olukordi ja jõuda potentsiaalsete lahendusteni, kuna raha- ja ajamahukas teadustegevus toimib teinekord pigem piirava faktorina. Kunsti kaudu saab uurida ja mõista kõige erinevamaid tundeid ja nende esinemisvorme eriti teravalt ja kontsentreeritult, mis pole sel kujul ilmselt võimalik ühegi teadusvaldkonna raames.“ (Lankots 2016)

<img class="alignnone wp-image-117" style="width: 250px; height: 250px; float: left; margin-right: 20px;" src="https://sisu.ut.ee/wp-content/uploads/sites/556/s_arlander.jpg" title="Annette Arlander, Soome etenduskunsti ja loovuurimuse pioneere. (Facebook)
Vaata [val=lisa. href=https://annettearlander.com]” alt=”Annette Arlander”>Loovuurimuse populaarsuse tõusu põhjus võib olla ka selles, et teatri, tantsu ja muusika alal on järjest enam kritiseeritud hierarhilisi töösuhteid ning loovuurimus on üks viise, kuidas sellist hierarhiseeritust vältida. Paljud kunstnikud pöörduvad loovuurimuse poole, et end võimestada. Nad soovivad töötada iseseisvamalt, neile on oluline isiklik vaatepunkt ja võimalus keskenduda oma loomingule. Paljud loovuurimusega tegelevad kunstnikud näevad selles oma kunsti arendamise võimalust. Kitsaskoht on aga, et sageli ei soovi kunstnikud oma loomingut interpreteerida või seletada, nad leiavad, et looming peaks kõnelema iseenda eest. Kunstniku ja uurija (kuraatori, produtsendi, kriitiku, ajaloolase) positsioonid on traditsiooniliselt olnud eraldatud: kuraator või produtsent loob kunstiteosele konteksti, kriitik hindab ning ajaloolane jäädvustab ja kanoniseerib kunstiteose. Olgugi et selline jaotus on juba vananenud, kehtivad siiski nii mõnedki kirjutamata reeglid ja piirid tänaseni. (Arlander 2011: 324–325) Loovuurimus on aga võimalus senist praktikat mitmekesistada.