Retseptsiooniteooria ja publiku-uurimise meetodid

Anneli Saro

Mis on retseptsiooniteooria, retseptsiooni- ja publiku-uuring?

Retseptsiooniteooria ehk vastuvõtuteooria käsitleb kunsti, kunstiliigi või -teose vastuvõtu üldiseid põhimõtteid. Enamasti lähtub see autori enda kogemustest. Retseptsiooni-uuring ehk vastuvõtu-uuring on mingi teose või teoste rühma vastuvõtu uurimine konkreetsete vastuvõtjate seas. Retseptsiooni-uuring võib haarata teose kogu vastuvõttu või keskenduda ainult selle mõnele elemendile (näiteks emotsioonidele, tõlgendamisele vm-le).

Publiku-uuring kogub andmeid publiku sotsiaal-kultuurilise tausta või teatritarbimise kohta, kuid enamasti vastuvõtule ei keskendu.

See peatükk käsitleb kõigepealt retseptsiooniteooriat, mis on suuresti filosoofiast ja kirjandusteadusest välja kasvanud distsipliin, ning seejärel retseptsiooni- ja publiku-uuringuid teatris. Publiku-uuringutest on mõnevõrra juttu ka peatükis „Teatrisotsioloogia“.

Retseptsiooniteooria ajalugu

Retseptsiooniteooria eellugu algab 1930. aastail fenomenoloogiaga, kust on üle võetud hulk mõisteid. Fenomenoloogia üheks esiisaks loetakse Saksa filosoofi Edmund Husserlit, kes süüvis objekti ja subjekti vahelistesse suhetesse ning tajumisprotsessidesse. Kunstiteose vastuvõtuga tegeles ka Poola fenomenoloog Roman Ingarden, kes vaatles lugemist kui lünkade täitmist.

Retseptsiooniteooria teine juur on hermeneutika ehk tõlgendamiskunst, kuigi mõlemad distsipliinid arenesid paralleelselt. Hermeneutika modelleerib puhast kogemust ja jätab kõrvale konkreetsete teoste vastuvõtu. Oluline selles kontekstis on Hans-Georg Gadameri peateos „Tõde ja meetod“ („Wahrheit und Methode“, 1960). Gadameri mõistmise ringist tuleb lähemalt juttu allpool.

Teksti lugemisele ja vastuvõtule hakkasid uurijad rohkem tähelepanu pöörama alles 1960. aastate lõpus. Huvi pöördumist autorilt ja tekstilt lugejale võib seletada muu hulgas 1960. aastate poliitilise liberalismi ja individualismi esiletõusuga, mis ei jätnud mõjutamata ka akadeemilisi institutsioone.

Retseptsiooniteoorial on ajalooliselt kaks haru: üks neist on seotud saksa- ja teine ingliskeelse teadusruumiga. Kõigepealt hakati retseptsiooniteooriaga tegelema Saksamaal, keskuseks Konstanzi Ülikool, kus töötasid kirjandusteadlased Hans Robert Jauss (1921–1997) ja Wolfgang Iser (1926–2007). Retseptsiooniteoreetikud vastandusid positivismile: objektiivsustaotlusele ja faktikesksusele. Jauss jätkas rohkem hermeneutilist, Iser fenomenoloogilist suunda. Iser on nimetanud oma lähenemist mõjuteooriaks (Wirkungstheorie), rõhutades kahesuunalist kommunikatsiooni teksti ja lugeja vahel ning vastandudes retseptsiooniteooriale (Rezeptionstheorie), mis tegelevat tema arvates lugejate maitseotsustuste ajalooga. Sellele vaatama peetakse teda retseptsiooniteoreetikuks.

Suurbritannias ja Põhja-Ameerikas tähistas retseptsiooni uurimine aga vastuhakku teosekeskse uuskriitika (new criticism) valitsemisele. Terminit lugeja vastuvõtu teooria (reader-response theory/criticism) on hakatud kasutama tagantjärele, märkimaks kas ainult Anglo-Ameerika maades praktiseeritud teooriaid või siis kõiki erinevaid lähenemisi lugemisele. Selles õpikus retseptsiooniteooria ja lugeja vastuvõtu teooria vahel vahet ei tehta ja räägitakse üldistavalt retseptsiooniteooriast.

Teatriteaduses ilmnes suurem huvi nii retseptsiooniteooria kui praktiliste publiku-uuringute vastu alles 1980. aastail, lähtudes osaliselt kiirelt arenevast teatrisemiootikast, kuid samas üritades sellele vastanduda. Viimase 40 aasta jooksul on ilmunud küll hulgaliselt teatriretseptsiooni üksikkäsitlusi, kuid süsteemset teoreetilist käsitlust valminud ei ole. Üsna hea ülevaate publikust ja vastuvõtust teatris annab Susan Bennetti teos „Teatripublikud“ („Theatre Audiences“, 1990). Praktilistest uuringutest on kasvatanud huvitavaid teoreetilisi seisukohti Henri Schoenmakers ja Willmar Sauter, kelle töödele viidatakse edaspidi. 21. sajandil on retseptsiooniteooriat, teatri- ja neuroteadust püüdnud ühendada Bruce McConachie. Eestis tegelevad publiku-uuringutega Anneli Saro ja Hedi-Liis Toome.