6.3. Teoste laenutamise ja kopeerimise hüvitised
Nagu öeldud, võib teatud juhtudel teoseid, esitusi, fonogramme ja muid autoriõigusega kaasnevate õiguste objekte kasutada autoritelt ja teistelt õiguste omajatelt luba küsimata, kuid neil on siiski õigus sellise kasutamise eest tasu saada. [117] Seda õigust tuleb arvestada siis, kui avalikest raamatukogudest laenutatakse ilu-, teadus- ja õppekirjandusteoseid ning neid kopeeritakse (reprograafiline reprodutseerimine); samuti siis, kui kopeeritakse isiklikuks kasutamiseks audiovisuaalseid teoseid, näiteks filme, ning fonogramme (erakopeerimine).
Ilukirjanduse ning õppe- ja teaduskirjanduse laenutamise ja kopeerimise hüvitis
Raamatukogudest teoste laenutamise ja teostest reprograafiliste koopiate tegemise eest maksab hüvitist riik Autorihüvitusfondi [118] vahendusel. Tasu jaotamise määrad ja väljamaksmise kord on kindlaks määratud Vabariigi Valitsuse määrustega. [119]
Erakopeerimise hüvitis
Autoriõiguse seaduse § 26 võimaldab ilma autori, esitaja, fonogrammitootja või filmi esmasalvestuse tootja nõusolekuta teha fonogrammidest ja filmidest isiklikul otstarbel (näiteks uurimistöö või õppetöö tegemiseks) koopiaid. Ent sellise kasutamise eest on autoril ja teistel õiguste valdajatel õigus saada hüvitist. Selleks kogutaksegi erakopeerimise tasu.
Erakopeerimise tasu on autoritele, esitajatele, fonogrammitootjatele ja filmi esmasalvestuse tootjatele makstav hüvitis, millega kompenseeritakse neile saamata jäänud tulu selle eest, et inimesed endale nende teostest isikliku kasutamise eesmärgil koopiaid teevad. Kogutav tasu peab tagama õiguste valdajatele õiglase hüvitise nende loomingu sellise viisil kasutamise eest. Selleks, et tasu ei peaks koguma igalt lõppkasutajalt iga kopeerimiskorra eest eraldi, kogutakse tasu filmide, muusika ja muu sisu kopeerimiseks kasutatavate salvestusseadmete ja -kandjate müügi kaudu. Tasu maksavad salvestusseadmete ja -kandjate tootjad ja maaletoojad, kes lisavad selle toote müügihinnale.
Erakopeerimise hüvitise (varem nimetati seda ka tühja kasseti tasuks) kogumise süsteem on Eestis toiminud juba 1996. aastast. Ent kuna algne salvestusseadmete ja -kandjate nimekiri jäi ajale jalgu ja oli pikka aega uuendamata – see sisaldas salvestuseta videokassette (VHS) ja audiokassette, kuid mitte nutiseadmeid ja kõvakettaid –, ei suudetud autoritele ühel hetkel enam õiglast hüvitist maksta. Alles 2021. aastal jõustus autoriõiguse seaduse muudatus, millega uuendati kogu hüvitamise süsteemi ja ajakohastati salvestusseadmete nimekirja, millesse lisati näiteks süle-, tahvel- ja lauaarvutid, nutitelefonid, välised kõvakettad ning USB-mälupulgad. [120]
