10.4. Salvestatud muusika tootmine ja autoriõigus

Salvestatud muusika tootmine ja turuleviimine on üks muusikaettevõtluse peamisi harusid. Selle keskmes on fonogrammitootja ja tema õigused. Nagu eespool (vt peatükki 5.2) selgitatud, on fonogrammitootja isik, kes loob teose esitusest esimese õiguspärase helisalvestise ning kannab salvestamise eest organisatsioonilist ja varalist vastutust. ^[173] Loodud salvestise suhtes tekivad fonogrammitootjal teatud varalised õigused, mille teostamisega teenib ta tulu.

Salvestatud muusika väärtusahel

Salvestatud muusika keskne väärtus on salvestis ehk fonogramm. Fonogrammitootja kannab hoolt selle eest, et salvestatud teoste ja esituste kasutamiseks oleksid sõlmitud kokkulepped kõikide õiguste kohta, mis on vajalikud selleks, et salvestisi saaks levitada nii füüsilisel kujul kui ka digitaalselt. Mõlemal juhul jõuab salvestis kuulajateni mitme vahendaja kaudu. Füüsilisel kujul oleva albumi levitamine toimub reeglina hulgi- ja jaemüügipartnerite ning veebipoodide kaudu, kuid osa albumeid saab tootja müüa huvilistele ka otse, näiteks kontsertidel. Digitaalse levitamise puhul, viimaks teos voogedastusplatvormile, on üldjuhul vahendajaks digilevitaja, näiteks The Orchard, Believe, TuneCore, Distrokid ja CD Baby. Hulgi- ja jaemüüjad teenivad tulu juurdehindluse kaudu, ent digilevitaja võtab vahendamise eest teenustasu (näiteks teatud protsent litsentsitulust, fikseeritud kuu- või aastatasu või mõlema kombinatsioon).

Joonis 10.10. Salvestatud muusika tootmise ja turustamise väärtusahela peamised rollid

Digitehnoloogia areng ja muutuvad ärimudelid

Enne digitehnoloogia ja interneti plahvatuslikku arengut, mis sai alguse 1990. aastate teisel poolel, oli salvestatud muusika tootmine ja turustamine väga kulukas. Tollal tegelesid sellega plaadifirmad ehk muusikaettevõtted, kes salvestasid muusikat ning tiražeerisid seda vinüülplaatide, kassettide ja CD-dena. Selleks sõlmisid nad artistidega sageli pikaajalisi lepinguid, mille kohaselt olid artistid kohustatud salvestama plaadifirmale teatud hulga lugusid, mida seejärel singlite ja albumitena välja anda. Plaadifirma oli fonogrammitootja, kes kandis kõik sellega seotud kulud, ning oli ühtlasi toodetud fonogrammide omanik. Artistiga sõlmitud leping sisaldas üldjuhul siiski ka teatud tulujaotuse kokkulepet. Plaadifirmal oli tavaks maksta artistile avanssi, mis võimaldas tal uute lugude loomisele, nende salvestamisele ja kontsertide andmisele pühenduda. Muusika salvestamine, salvestiste tootmine (tiražeerimine füüsiliste helikandjatena) ja levitamine ning müümine ja turundus oli keerukas ja kulukas protsess, mis loovisikule endale polnud jõukohane.

Olukord hakkas kiiresti ja põhjalikult muutuma 1990. aastate teisel poolel, kui digitehnoloogia valdkonnas toimusid mitmed ka muusikaettevõtluse jaoks olulised sündmused, muu hulgas sai alguse interneti kommertsialiseerumine, töötati välja helifailide veebis jagamist võimaldav mp3-formaat ning tekkisid internetis kasutajate omavahelist (peer-to-peer) failijagamist võimaldavad platvormid. Ka helisalvestustehnoloogias toimusid olulised muutused, mille tulemusena sai demode ja veidi hiljem ka piisavalt professionaalse helikvaliteediga muusika salvestamine tavakasutajale kättesaadavaks. Sotsiaalmeedia platvormide teke avas tee täiesti uutele turundus- ja kommunikatsioonikanalitele, mida said samuti loovisikud iseseisvalt kasutada. 20. sajandi esimesel kümnendil ennustati lausa traditsioonilise, salvestatud muusika tööstuse hukku, kuid need ennustused on vääraks osutunud^[174] , suurtel plaadifirmadel läheb mõnes mõttes paremini kui kunagi varem.

Seega, digitehnoloogia areng tõi salvestatud muusika ärimudelitesse mitmeid olulisi muutusi, mida kokkuvõtlikult võiks nimetada mitmekesistumiseks. Ühelt poolt on salvestatud muusika tootmine saanud kõigis väärtusahela lõikudes teostatavaks ka üksinda toimetavale loovisikule, alates heli salvestamisest ja töötlemisest, muusika väljaandmisest ja digilevitusest kuni sotsiaalmeedia kanalites tehtava turunduse ja kommunikatsioonini välja. Teiselt poolt on salvestatud muusika ärimudelid digitulude eripärast johtuvalt mitmekesistunud.

Fonogrammitootja ja plaadifirma muutuvad rollid

Eespool kirjeldatud muutused on mõjutanud ka fonogrammitootja rolli ja sellega seotud õiguste kuulumist erinevatele pooltele. 

• Paljude loovisikute jaoks on tänapäeval nii võimete- kui ka taskukohane ise oma muusikat salvestada, ise seda välja anda ning täiesti iseseisvalt seda ka turundada. Turule pääsemise barjäärid on järsult alanenud, mille tulemusena avaldab oma muusikat rohkem artiste kui kunagi varem. Näiteks 2022. aasta novembri andmetel laaditakse Spotify platvormile ühes päevas umbes 100 000 uut muusikapala.^[175]
• Füüsiliste andmekandjate ajastul tuli osta terve album, kuigi sageli põhines huvi vaid ühel menukal lool. Ent alates iTunesi avamisest 2003. aastal on muusikatarbimise mudel hakanud üha rohkem muutuma loopõhiseks, s.t enam ei osteta mitte tervet albumit, vaid üksnes meelepärane lugu.
• Plaadifirmadel ehk muusikaettevõtetel ei ole enam otstarbekas teha alustavatesse artistidesse suuri investeeringuid ja sõlmida nendega pikaajalisi lepinguid. Selle asemel jälgitakse noorte talentide arengut digitarbimise andmete kaudu ning huvi korral saab nendega sõlmida lühiajalise lepingu, et anda välja näiteks ühe või kaks singlit. Teisalt pole ka alustava artisti jaoks enam ainuvõimalik tee oma karjääri edendada see, et sõlmitakse pikaajaline leping plaadifirmaga. Artistil on võimalik alguses toimetada sõltumatult ja koostööpartnerid leida hiljem, küpsemasse karjäärietappi jõudnuna.
• Kuna muusikaettevõtete investeeringud on piiratud ja oma vahendeid soovitakse panustada vaid väga valitud artistidesse, on enamiku salvestiste fonogrammitootjateks loovisikud ise, s.t artistid, ansamblid ja muud kollektiivid.
• Muusikaettevõtted, keda varem nimetati plaadifirmadeks (ingl record label), võivad loovisikutega koostööd teha mitmel viisil. Tavapärase mudeli kõrvale, mille korral plaadifirma ise teeb kõik vajalikud investeeringud ning on ühtlasi fonogrammitootjaks ja vastavate õiguste omajaks, on tekkinud nii-öelda plaadifirmateenuste (label services) pakkumisel põhinev mudel, mille korral fonogrammitootjaks ja õiguste omajaks on loovisik ise, aga partneriks valitud ettevõte aitab tal näiteks muusikat turundada ja levitada.

Kokkuvõtteks, tänapäeval ei saa enam panna plaadifirma ja fonogrammitootja vahele võrdusmärki. Asjaolu, et artisti loomingut on välja andnud ja levitanud mõni plaadifirma, ei pruugi sugugi tähendada, et plaadifirmale kuuluvad ka salvestiste fonogrammitootja õigused.

Milliseid õigusi kasutab fonogrammitootja?

Selleks, et luua muusikateose esitusest esimene õiguspärane salvestis ning olla valmis seda välja andma ja levitama, peab fonogrammitootja sõlmima kokkulepped nii autorite kui ka esitajatega. 

Autorile kuuluvad õigused

• Reprodutseerimise ja levitamise õigus – muusikateosest esmasalvestuse (ingl master copy) loomiseks ei ole alati luba vaja, kuna teose kopeerimine isiklikul otstarbel kasutamiseks on vaba kasutuse erandi järgi lubatud. Luba on vaja küsida siis, kui salvestist on kavas tiražeerida ja levitada või muul viisil avaldada. Enamasti on autorid selle loa andmise delegeerinud mõnele kollektiivse esindamise organisatsioonile, näiteks Eesti Autorite Ühingule. Tavaks on küsida korraga luba nii reprodutseerimiseks kui ka (füüsiliste koopiate) levitamiseks. Litsentsitasu arvutamisel võetakse aluseks tiraaži suurus ja kavandatav müügihind.
• Üldsusele kättesaadavaks tegemise õigus – see puudutab salvestatud muusikateose avaldamist ja levitamist ehk kättesaadavaks tegemist digiplatvormidel, sealhulgas nii voogedastusplatvormidel (näiteks Spotify) kui ka kasutajate sisuloomel põhinevatel platvormidel (näiteks YouTube). Praktikas eraldi luba selleks ei küsita. Eestis kogub EAÜ autorite nimel tasu otse digiplatvormilt, mitte fonogrammitootjalt.^[176]

NB! Autoriõiguse seaduse järgi on autoril õigus lubada või keelata oma teose muutmine. Muusikateoste puhul väljendub teose muutmine tavaliselt uue arranžeeringu (seade) tegemises või olemasoleva teose põhjal täiesti uue, tuletatud teose loomises. Selleks tuleb luba küsida otse autorilt, kuna seda ei KEO vahenda.

Esitajale kuuluvad õigused

• Esituse salvestamise õigus ehk õigus salvestada seni fikseerimata esitus näiteks heliplaadile, heli- või videolindile või filmile.^[177]
• Esituse salvestuse reprodutseerimise ja levitamise õigus – sarnaselt autorile kuuluvate õigustega tuleb ka esitajalt esituse reprodutseerimiseks ja levitamiseks eraldi luba saada.
• Esituse salvestuse üldsusele kättesaadavaks tegemise õigus – ka selleks tuleb esitajalt eraldi luba saada.

Fonogrammitootja peab esitajatega, kelle esitusi tal on kavas salvestada, välja anda, levitada või muul viisil avaldada, sõlmima lepingu, millega esitaja annab talle kõigeks selleks loa. Üldjuhul annab esitaja sellise lepingu alusel fonogrammitootjale kõik vajalikud õigused üle ehk loovutab need (ingl assign rights). Ilma nende õigusteta ei saa fonogrammitootja olla kindel, et tal on võimalik enda loodud salvestisi müüa ja muul viisil turule viia.

Eespool on mainitud, kuidas fonogrammitootjad salvestisi avaldavad ja levitavad ning selle eest tulu teenivad: nad müüvad füüsilisel kujul olevaid albumeid või levitavad salvestisi digiplatvormide kaudu ja saavad selle eest tasu. Autorite puhul ei pea fonogrammitootja tulu jagamisele mõtlema, kuna füüsilise tiraaži tootmisel makstakse litsentsitasu juba ette ning digiplatvormid maksvad kasutamiskordade eest autoritasu otse autoreid esindavale KEO-le. Ent esitajaga, täpsemalt artistiga, on fonogrammitootjal reeglina sõlmitud kokkulepe, kuidas tulud jagatakse.

Avaldatud fonogramme on võimalik kasutada ka teistel, näiteks raadio- ja telekanalitel, kohvikutel ja restoranidel ning majutus-, teenindus- ja muudel asutustel, kus mängib taustaks salvestatud muusika; samuti DJ-del, spordi- ja tantsutreeneritel ja teistel isikutel, kes soovivad fonogrammidest teha töisel eesmärgil kasutamiseks koopiaid. Seda teemat on täpsemalt käsitletud järgmises alapeatükis.