1.3. Autoriõiguse kujunemine
Autoriõigus on üldjoontes välja kujunenud viimase kolmesaja aasta vältel. Esimene tänapäeva mõttes autoriõiguse seadus võeti vastu 18. sajandi alguses Suurbritannias ning sama sajandi lõpus kehtestati samalaadsed normid ka Ameerika Ühendriikides ja Prantsusmaal. Intellektuaalomandi kui teatud tüüpi õiguste kujunemise põhjustena võib välja tuua kaks olulist sündmust. Esiteks, renessansiajastul 14.‒15. sajandil toimus oluline maailmavaateline nihe: lisaks käsitööoskustele luua kunstitaieseid, hakati väärtustama ka loometöö autori individuaalset annet ja nägemust, isegi geniaalsust. Just sel ajal hakkasid maalikunstnikud oma töid allkirjastama ning ülikutest kunstitellijad kuulsate meistrite tööde eest rohkem maksma.[13] Nii kujunes ajapikku välja individuaalse autorluse idee.
Teiseks intellektuaalomandi kujunemist soodustanud sündmuseks oli trükikunsti väljaarendamine ja kasutuselevõtt 15. sajandil Euroopas. Saksa kullassepp Johannes Gutenberg leiutas trükimasina ilmselt 1450. aasta paiku ning sajandi lõpuks, kui trükikunst oli levinud üle Euroopa mandri, oli ilmunud juba miljoneid trükiseid.[14] Eri liiki tekstide kaudu jõudis informatsioon ühiskonnas üha rohkemate inimesteni ja ka lugemisoskus kasvas kiiresti, see aga tekitas paljude riikide ilmaliku ja kirikliku võimu ladvikus soovi informatsiooni levikut kontrollida ja piirata. Nii näiteks sai Inglismaal 1557. aastal asutatud kirjastajate ehk trükkalite ja raamatukaupmeeste ühendus (The Company of Stationers of London) ainuõiguse otsustada, milliseid tekste võis trükkida ja levitada, ning ühtlasi sai ta ülesandeks jälgida, et need tekstid vastaksid valitseja kehtestatud tsensuurinõuetele.[15] Sellist trükiõiguste piiramist saab käsitleda tänapäeva autoriõiguse ühe lähtekohana ning selle algset tähendust peegeldab tänini ingliskeelne termin copyright ehk õigus kopeerida.
Esimeseks autoriõiguse seaduseks peetakse Inglise kuninganna Anne’i statuuti, mis jõustus 1710. aastal. See seadus, mille pealkiri algab sõnadega „An Act for the Encouragement of Learning …“, lõpetas senise kirjastajate aegumatu monopoli, kehtestas autoriõiguse kehtivuse tähtajaks 14 + 14 aastat ning määras teose suhtes esmaste õiguste omajaks autori – mitte trükkali või raamatukaupmehe. Tõsi, autor võis neid õigusi loovutada ning reaalsuses jõudsidki need enamasti kirjastajate valdusse.[16] Seaduse eesmärk oli luua uut teadmist sisaldavate teoste kirjutamiseks ja avaldamiseks autoritele piisavalt head tingimused ning võimaldada neil oma loominguga tulu teenida, et neid sedasi loome- ja teadustööks motiveerida.[17] Püüd ühelt poolt avaliku hüve ning teiselt poolt autorite ja muude õiguste omajate majanduslike huvide vahel tasakaal leida on tänini nii Inglise kui ka USA autoriõiguse üks aluspõhimõtteid.
18. ja 19. sajandil arenes autoriõigus jõudsalt nii Euroopas, Põhja-Ameerikas kui ka mujal maailmas. Prantsusmaal võeti esimesed autoriõiguse seadused vastu pärast revolutsiooni 1791. ja 1793. aastal[18] ning Ameerika Ühendriikides 1790. aastal (Copyright Act). Aja jooksul kasvas igasuguste õiguste hulk, näiteks kopeerimisõigusele lisandus peatselt avaliku esitamise õigus. Samuti kasvas autoriõigusega kaitstud teoste liigiline mitmekesisus: raamatutele, kaartidele ja gravüüridele lisandusid esmalt visuaalse kunsti, etenduskunstide ja muusikateosed, hiljem fotod, filmid ja muu audiovisuaalne looming ning 20. sajandi lõpupoole ka arvutiprogrammid.
Enne Eesti Vabariigi väljakuulutamist 1918. aastal kehtis vähemasti vormiliselt Eesti territooriumil Vene Impeeriumis kehtestatud autoriõigus, mis kujunes välja 19. sajandil ning esialgu peamiselt tsensuuriseadustiku osana.[19] 1927. aastal ühines Eesti Vabariik Berni konventsiooniga ning tõenäoliselt toimus see välisel survel, kuna toonased Eesti tuntud loovisikud ja kirjastajad seda ei toetanud.[20] Viis aastat hiljem, 1932. aastal loodi Autorikaitse Ühing, mis muu hulgas asus esindama ja teostama välisautorite huve Eestis. Autoriõiguse seadust asuti koostama 1930-ndatel ja eelnõu esitati isegi toonasele Haridusministeeriumile, kuid selle edasine käekäik on teadmata. Seega kehtis Eestis kuni 1940. aastani hoopis Venemaa autoriõiguse seadus.[21] Päris esimene Eesti autoriõiguse seadus võeti vastu alles taasiseseisvunud vabariigis 1992. aastal.
Mandri-Euroopas arenes aja jooksul välja märksa autorikesksem autoriõiguse doktriin (õpetus), millele sageli viidatakse prantsuskeelse fraasiga droit d’auteur (’autoriõigus’) ja mis eristub Angloameerika copyright’i (’koopiaõigus’) doktriinist. Autorikesksus hõlmab põhimõtet, et autori ja tema loomingu vaheline side on midagi enamat kui pelgalt majandusliku tulu teenimise võimalus. Looming väljendab autori isiksust ja individuaalsust ning seega peab autoril olema õigus ja võimalus oma teost kaitsta, muuta ja vajaduse korral ka tagasi võtta või sellest lahti öelda. Autori nõusolekuta tema teoste kasutamine või muutmine ei pruugi kahjustada mitte üksnes tema majanduslikke huve, vaid võib riivata ka tema au ja väärikust. Seetõttu on Mandri-Euroopa autoriõiguse puhul tavaks eristada autori varalised õigused tema isiklikest ehk moraalsetest õigustest.
Eesti autoriõigus järgib paljuski just Mandri-Euroopas levinud droit d’auteur’ doktriini. Seega tasub silmas pidada, et kui otsida veebist teavet autoriõiguse toimimise kohta, on valdav osa vähemasti inglisekeelseid materjale Angloameerika copyright’i doktriinil põhinevad ning need ei pruugi ei põhimõtete ega ka praktiliste detailide poolest Eesti oludes kehtida. See on ka üks põhjusi, miks käesolev õppematerjal sai koostatud.
