Kutseopetaja

Refleksiooni toetamine

Sageli keskendutakse oma kogemuste mõtestamisel peaasjalikult kirjeldusele ning jäädakse oma õpikohtade väljatoomisel pinnapealseks (pean veel palju õppima, sain palju erinevaid teadmisi, olen palju arenenud). Nende takistuste ületamiseks saab refleksiooniprotsessi toetada suunavate küsimuste kaudu, mida pakuvad mitmed erinevad refleksioonimudelid. Refleksioonimudelite kasutamine võimaldab Sul oma refleksiooni enam struktureerida ning suunab Sinu fookus kirjelduselt arutluse ja edasivaateni. Õpingute käigus tutvud mitmete refleksioonimudelitega, näiteks Gibbsi või Johnsi refleksioonimudel. Erinevate refleksioonimudelitega tutvudes märkad kindlasti, et neis on palju sarnaseid jooni, et nende erinevate etappide küsimused suunavad sind oma kogemusi mitmekülgselt läbi kaaluma vaid mõnede erinevate rõhuasetustega.

Toome siin ära üsna levinud Gibbsi (1988) refleksioonimudeli, mille ühes etapis keskendutakse täpsemalt ka oma kogemusega seotud tunnetele. Selle mudeli etapid koos toetavate küsimustega on järgmised:

  1. Tegevuse/situatsiooni/objekti kirjeldus – lihtne kirjeldus ilma hinnangute ja järeldusteta: mis toimus; kus toimus; kes seal veel olid; miks seal oldi; mida tehti; milline oli tegevuse kontekst; milline oli sinu osa selles; milline roll oli teistel; milline oli tulemus?
  2. Tunnete kirjeldus – meenutatakse kogemusega seotud tunded (toimumise ajal ja pärast seda) ilma analüüsita: mida tunti selle ajal; mis tunne tekkis; kuidas teised end tundsid;  mida tuntakse kogemuse tulemustest; mida tuntakse praegu?
  3. Hinnangu andmine – antakse hinnang sellele, mis oli head ja halba selles kogemuses: mida oli head selles kogemuses; mida oli halba selles kogemuses; mis läks hästi; mis ei läinud nii hästi?
  4. Analüüsimine – siin mõtestatakse saadud kogemust erinevatest aspektidest lähtuvalt, arutletakse kogemuse seoste üle erinevate ideedega, jagatakse kogemus osadeks ja analüüsitakse iga osa eraldi, kaalutakse kogemuse tugevusi ja nõrkusi, võimalusi jms:  mis ja miks läks hästi; mida ja miks tehti hästi; mida teised tegid hästi; miks läks halvasti; kuidas tehti või kuidas teised kaasa aitasid; mis aitas ja mis ei aidanud; mis ideed kogemusega seonduvad; mis on selle kogemuse olulised aspektid?
  5. Järelduste tegemine – siin tehakse kogemusest ja selle analüüsist järeldused, antakse  ülevaade enda ja teiste inimeste käitumise panusest tegevuse tulemustele ning sellele, mida oleks saanud teha teistmoodi: missugused võiksid olla alternatiivsed tegevused ja lähenemised; mida saaks teha teisiti (isegi kui kõik läks hästi); kas negatiivseid tegevusi saab vältida; kas positiivseid tegevusi saab teha efektiivsemaks; missuguse teadmise see kogemus andis?
  6. Tegevusplaani koostamine – siin arutletakse sama või sarnase situatsiooni kordumise üle ja plaanitakse, mida siis tehakse: mida tuleb tulevikus teha, et suurendada tõenäosust saada sarnaseid positiivseid tulemusi või vähendada tõenäosust saada negatiivseid tulemusi; mida on vaja õppida; kuidas võiks seda õppida; kuidas teadmisi tulevikus rakendatakse?

Uus

 

Järgnevalt tutvustame lähemalt STARR(T) mudelit, mida võid samuti oma kogemuste mõtestamisel kasutada. STARR(T) mudelit kasutatakse mitmetes kutsekoolides praktikakogemuste mõtestamiseks ja VÕTA protsessi toetamiseks. STARR(T) meetodi etapid koos toetavate küsimustega on järgmised:

S – Situation (situatsioon) – oma kogemuse ja/või mingi konkreetse tähenduslikku olukorra kirjeldus. Siin toetavad sind küsimused, mis on suunatud olukorra ning selle konteksti selgitamisele ja mõistmisele:

–     Kirjelda palun oma kogemust, tähenduslikku või õpetlikku olukorda! Mis toimus? Kes olid selle olukorra teised osapooled? 

T – Task (ülesanne, roll) – siin tuleks täpsustada oma rolli kirjeldatud juhtumis, oma positsiooni, ülesandeid ja vastutust:

–     Mis oli sinu roll? Mille eest sina pidid vastutama? Mis täpselt ja miks oli sinu ülesanne? Millised olid püstitatud eesmärgid (Sulle, meeskonnale)? Mis motiveeris sind seda tegema?

A – Activities (tegevused) – eesmärk on saada ülevaade, mida sa  kirjeldatud situatsioonis tegid ja kas sinu tegevus oli teiste osapoolte jaoks ootuspärane. Siin võib sisse tuua analüüsi aspekti ning näiteks põhjendada oma teguviisi valikut, samuti saab võib arutleda võimalike alternatiivsete teguviiside üle. Sind toetavad küsimused, mis on suunatud sinu tegevuse ja käitumise mõistmisele:

–     Kuidas käitusid antud olukorras? Missugused olid sinu tegevused selles situatsioonis? Mis tasemel olid su tegevused – kas tegutsesid iseseisvalt, juhendamisel või juhendasid teisi? Millise lähenemisviisi valisid? Miks? Mis oleks olnud alternatiiv? Kuidas teised reageerisid?

R – Result (tulemus) – tuuakse välja, missuguse tulemuseni sa antud situatsiooni raames rakendatud tegevustega jõudsid ning mida saavutasid. Küsi endalt, mida sa oma tegevuse tulemusena saavutasid:

–     Mis tulemuseni jõuti? Milline oli sinu käitumise väljund? Kas eesmärk saavutati? Millisel määral sõltus tulemus sinu rakendatud tegevustest/valitud tegutsemisviisidest? Miks tegevus õnnestus? Mis oli kriitiline edutegur? Miks ebaõnnestusid, mida oleks pidanud tegema teisiti? Kuidas saadud tulemus sobis teistele osapooltele?

R – Reflection (refleksioon, analüüs) – sul tuleb anda hinnang saavutatule, võrrelda seda teiste osapoolte antud tagasisidega, põhjendada võimalikke erisusi hinnangutes ja tagasisides. Küsimused on suunatud sellele, mida sa konkreetsest oled  olukorrast/perioodist õppinud:

–     Kas saavutasid soovitud/oodatud tulemuse? Kas jõudsid püstitatud eesmärgini? Kas käituksid samalaadse juhtumi korral samamoodi? Mida teeksid (kindlasti) teisiti, miks? Kas oled olnud hiljem sarnases olukorras? Kas tegid midagi teisiti, kas tulemus oli erinev? Too näide sarnasest olukorrast, kus tulemus oli kehvem/parem? Mis seal teisiti tegid? Kas ülesanne oli kerge/raske/võimetekohane? Milline oli tagasiside sinu tegevusele/tulemusele? Kuidas hindad oma toimetulekut ise? Miks teiste ja sinu arvamus alati kokku ei lange? Kuidas teoreetilised teadmised toetasid selles olukorras kogetut? Mille poolest teoreetiline teadmine ja praktiline kogemus kokku ei langenud? Millest see võib olla tingitud? Mis osas vajaksid veel täiendavaid teadmisi/kogemusi? Mida peaksid veel kindlasti juurde õppima?

T – Transfer (ülekandmine) – siin osas saad näidata, et sinu pädevused/kompetentsid  on piisava sügavusega ning et suudad neid rakendades leida asjakohased lahendused kogetuga sarnastes, kuid muutunud tingimustega olukordades. Siin on ühendatud võimalike alternatiivide pakkumine ja tulevikku vaatamine. Mõned küsimused, mida saad toeks võtta:

–     Kuidas lahendaksid sarnase olukorra poole väiksemate ressurssidega? Mida oleksid teinud kui kolleegid/juhid/kliendid ei oleks nõustunud Sinu valitud lähenemisviisiga?

Soovitusi reflekteerimiseks:

  1. Esitatud väited tuleb põhjendada ja selgitada nii praktiliselt (konkreetne kogemus), teoreetiliselt (uurimispõhised teoreetilised teadmised, mis seostuvad ja selgitavad antud olukorda või kogemust) kui tõenduspõhiselt (tõendusmaterjal).
  2. Ajaline distants aitab vähendada liigset emotsionaalsust ning võimaldab hiljem analüüsida ka oma emotsioonide mõju olukorrale.
  3. Arutle ja analüüsi ka oma kogemuse konteksti ning teiste osapoolte perspektiive.
  4. Arutelu käigus paku välja võimalikke alternatiive, esita endale küsimusi ja vasta neile.