Ühest aabitsast ja selle kirjaviisist
19. sajandil arutleti palju eesti ortograafia üle. Sajandi teisel poolel loobuti lõplikult saksapärasest kirjaviisist ja võeti kasutusele uus, Eduard Ahrensi loodud kirjaviis. Uus kirjaviis oli küll täpsem kui vana, aga mitmed autorid polnud siiski rahul, et endiselt ei saanud kirjas eristada II ja III väldet. Nii andis Pöide õpetaja Nikolai von Nolcken 1873. aastal välja aabitsaraamatu, milles ülipikad häälikud on märgitud kolmekordsete tähtedega.
