MOOC – miks, kellele ja kuidas?

1. moodul. MOOCidest üldiselt

MOOC on akronüüm sõnadest massive, open, online, course. Mõiste MOOC võttis esimest korda kasutusele Dave Cormier (University of Prince Edward Island) 2008. aastal avatud registreerumisega veebipõhise kursuse Connectivism and Connective Knowledge (2200 õppijat) kirjeldamiseks.

MOOC on üldjoontes paljude õppijatega, kõigile avatud veebipõhine kursus. MOOCil puudub eestikeelne nimetus ning samuti on väga erinevalt tõlgendatavad tema omadused. Üldiselt peetakse massiivsuse all silmas suurt õppijate arvu, kusjuures pole oluline reaalne õppijate arv kursusel, vaid valmisolek väga suureks õppijate arvuks.

Avatus võib tähendada:

  • piirangute puudumist registreerumisel – kursusega võivad liituda kõik soovijad sõltumata teadmistest, oskustest, asukohast ja materiaalsetest võimalustest (kuigi eksami või tunnistuse eest võidakse küsida vahel tasu);
  • õppematerjalide avatusest – kõigil on vabadus MOOCi materjale soovitud moel kasutada (seda pooldab 2017. aasta uuringu järgi 36% Euroopa kõrgkoolidest);
  • võimalust õppida endale sobival ajal ja rütmis – on MOOCe, millega võib liituda igal ajal ja läbida see individuaalselt oma tempos. Vastandiks on MOOCid, mis toimuvad kindlas ajavahemikus kindla ajagraafiku alusel.
huvitav2.png
Tartu Ülikool tähistab MOOCi terminiga “vaba juurdepääsuga e-kursus”. See on kursus, mis on avatud registreerimisega, täielikult veebipõhine ja osalejatele tasuta. Vaba juurdepääs väljendab seda, et kõikidel soovijatel on võimalik registreeruda MOOCi toimumisele ning osalemisel ei ole mingeid piiranguid.

MOOCide puhul on erinev ka see, kas kursuse edukalt läbinud saavad tunnistuse ning kas osalemine ja/või tunnistus on tasuta. Lisaks tunnistustele on kasutusel ka tõendid, õpimärgid () jm. Järjest enam ülikoole on seda meelt, et MOOC peab pakkuma üldtunnustatud ainepunkte, mida on võimalik enda õpingutes ära kasutada.

Peamised tingimused, millele e-kursus peab vastama, et olla MOOC, on järgmised:

  • kursus peaks toimuma veebipõhises õpikeskkonnas;
  • teadmised on kättesaadavad kõigile soovijatele (ei pea olema seotud ühegi õppeasutusega);
  • kursusele registreerumiseks pole mingeid piiranguid;
  • pole karistust kursuse katkestamisel.

New York Times tituleeris 2012. aasta MOOCide aastaks (Year of the MOOCs), mil väga paljud ülikoolid hakkasid pakkuma kursusi õppijatele üle terve maailma. Alguses toimusid kursused kolmes suures USA keskkonnas: Coursera, Udacity ja EDX, kuid peagi tekkisid sarnased algatused ka teistes riikides: Université numérique Prantsusmaal; FutureLearn Suurbritannias; Open2Study Austraalias ja Iversity Saksamaal.

Suure entusiasmiga alanud MOOCide loomist 2012. aastal (400 ülikooli pakkus 2400 kursust u 18 miljonile õppijale) saatis järgmistel aastatel ka kriitika: väga väike edukalt lõpetanute arv, suured loomis- ja läbiviimiskulud ning “vale” sihtrühm ehk juba niigi hästi haritud spetsialistid (nt 85% Coursera MOOCide õppijatest on vähemalt ühe teaduskraadiga). 2016. aasta lõpus pakkus üle 700 ülikooli (üle 5 % kõigist ülikoolidest) ligi 6800 MOOCi 58 miljonile õppijale. 2017. aastal pakkus või plaanis MOOCe pakkuma hakata 68% Euroopa kõrgkoolidest. 20% neist omab 6 või enam MOOCi. USAs on MOOCe pakkuvate kõrgkoolide protsent oluliselt väiksem. MOOCide arvu suurt kasvu just Euroopas seletatakse EL projektipõhise rahastamisega. 2018. aastal ületati 100 miljoni MOOCi õppija piir ja kursusi pakkus üle 900 ülikooli üle maailma. 2018. aastat peetakse MOOCide teiseks laineks, kui hakati pakkuma MOOCidel baseeruvaid kraade.

Enamikke MOOCe iseloomustab suhteliselt madal lõpetanute protsent – tavaliselt alla 10%. Põhjuseid MOOCide katkestamiseks on välja toodud mitmeid:

  • õppijate kehvad eelteadmised või oskused;
  • oskamatus enda iseseisvat õppimist juhtida;
  • vähene motivatsioon;
  • liiga suured nõudmised;
  • ebapiisav tugi kursuse läbiviijate poolt jne.
huvitav2.png
Keskmine osalejate arv MOOCidel on umbes 43 000 ja keskmine lõpetanute protsent on 6,5%. Kursuse lõpetanute arvu ja kursuse kestuse vahel on negatiivne korrelatsioon: mida pikema ajaperioodi jooksul MOOC toimub, seda vähem õppijaid lõpetab.
Kõige kriitilisem aeg on neljas nädal – siis katkestab kursuse kõige enam õppijaid.

Eesti kõrgkoolides oli 2018. aastaks teadaolevalt loodud 41 MOOCi, enamik neist ingliskeelsed: 26 Tartu Ülikoolis, 2 Tallinna Ülikoolis ja 12 (kõik pole avalikud) Tallinna Tehnikaülikoolis, Eesti Lennuakadeemias 1.

huvitav2.png
Tartu Ülikoolis loodud esimesele MOOCile Estimation of Measurement Uncertainty in Chemical Analysis registreerus 2014. aastal 270 osalejat enam kui 40 riigist, kellest 211 sisenes ka e-kursusele ning edukalt lõpetas 141. Lõpetamise määr oli seega 52% kõigist registreerunutest ja 67% kursusele sisenenutest. 2018. aastal alustas kursus 450 osalejaga 70 riigist. 2014-2018 on see MOOC toimuinud viis korda, osalejaid on olnud kokku 2401 ja lõpetanuid 990 (41,2%).  2019. a. kevadisele toimumisele on registreerunud 588 osalejat rohkem kui 80 riigist.
Ka oluliselt suurema osalejate arvuga MOOC Programmeerimisest maalähedaselt on olnud sama edukas – aastatel 2014-2018 oli 9 toimumise peale kokku 10750 osalejat, kellest lõpetas kursuse 62,9%.
2017. aasta alguses toimunud MOOCi LC-MS Method Validation lõpetanute protsent 224-st kursusel osalejatest oli koguni 75.

Millest MOOCid koosnevad?

MOOC on e-kursus, mis peab igakülgselt toetama õppijate tegevusi, andma kursuse läbimiseks kogu vajaliku informatsiooni ning pakkuma sobivaid tehnilisi lahendusi suhtlemiseks, kodutööde esitamiseks ning teadmiste kontrollimiseks. MOOC vastab e-kursuse kvaliteedikriteeriumidele ning sisaldab järgmisi komponente:

  • kursuse tutvustus (sissejuhatav videoloeng, toimumise aeg, kestus, koht, kursuse teema lühitutvustus, vajalikud eelteadmised vm tingimused, eesmärgid, õpiväljundid, kursuse ülesehitus, õppeprotsessi kirjeldus, hindamise põhimõtted, kirjandusallikad, meeskond, kontaktid, kasutamistingimused);
  • õpijuhised;
  • suhtlemisvahendid (nt foorumid, jututoad, videokonverentsi vahendid jm);
  • iseseisvat õppimist toetavad õppematerjalid, sh teemade sissejuhatused, tekstilised õppematerjalid, videoloengud (soovitatavalt kuni kümne minuti pikkused, subtiitritega originaalkeeles ning võimalusel ka muudes keeltes);
  • õppijaid aktiveerivad tegevused, näiteks mõtlemisülesanded õppematerjalides, enesetestid, automaatselt hinnatavad testid, foorumiarutelud ja ülesanded, mille puhul tagasisidet annavad kaasõppijad;
  • küsimustik kursuse ja õpikeskkonna kohta tagasiside andmiseks.

MOOCi erinevus avatud õppematerjalidest (digitaalsest õppevarast) ja tavalistest e-kursustest

Tihti küsitakse, kuidas erineb MOOC avatud juurdepääsuga digitaalsest õppevarast või tavalisest veebipõhisest kursusest. Digitaalne õppevara (nt õpimoodul, sisupakett, videoloeng vms) on avatud juurdepääsu korral samuti kõigile huvilistele kättesaadav, kuid on mõeldud iseseisvaks õppimiseks ning seejuures ei toimu õppijate juhendamist õppejõudu poolt ja hindamist.

Tavalistel veebipõhistel kursustel toimub osalejate juhendamine ja hindamine ning lõpetajad saavad tunnistuse, kuid need kursused pole üldjuhul avatud juurdepääsuga, vaid on mõeldud konkreetsetele sihtrühmadele ning neid ei pakuta osalejatele tasuta.

Kasutatud allikad:

Eelmine
Järgmine