Vastavalt ootuste-väärtuste ja motivatsiooni teooriale leiab õppimine aset siis, kui õpitav on õppija jaoks väärtuslik (tähtis), usaldusväärne, naudingut pakkuv, õppija on protsessi kaasatud ning õppijal on võimalik õppimises edu saavutada. See, mida ja kuidas õppijad õpivad, on nende reaktsioon õppejõu poolt loodud tingimustele: õpitegevustele ja õppematerjalidele. Sobivalt disainitud kursus (xMOOXi ja cMOOCi komponentide kombineerimine) soodustab õppimist ning aitab lahendada ka MOOCide suurimat probleemi – kursuselt väljalangemist.
Looge MOOCi jaoks üks GoogleDrive dokument, kuhu kõik autorid saavad lisada enda teema materjale, teiste omi täiendada ja kommenteerida ning kus kõigil on selge ülevaade MOOCi struktuurist (sisukord), sisust ning õppimist toetavatest ülesannetest. |
MOOCi planeerimise faasis tuleks sõnastada MOOCi eesmärgid ning õpiväljundid. Eesmärgid sõnastatakse lähtuvalt õppejõust: mis eesmärgil antud kursust õpetatakse, mida õpetamise kaudu saavutada tahetakse. Sõnastama peaks kursuse üldise eesmärgi ning ka alameesmärgid, mis on vajalikud üldise eesmärgi saavutamiseks. Hästi formuleeritud eesmärgid aitavad kursuse loojal otsustada kursuse sisu, selle järgnevuse ja õppeprotsessi üle ning valida sobivat õpikeskkonda, õpetamise meetodeid ja hindamisviise.
Õpiväljundid on kirjeldus sellest, mida õppija peaks teadma, mõistma ja/või oskama pärast kursuse läbimist. Need peaks kirjeldama õppimise tulemusel saavutatavaid teadmisi, oskusi ja hoiakuid, mida õppija saab demonstreerida ning õpetaja/õppejõud hinnata. Õpiväljundid peaks olema ka iga nädala või suurema teema juures.
Vajadusel tuletage meelde õpiväljundite sõnastamise põhimõtteid
|
MOOC jaotatakse teemade järgi võrdseteks ühikuteks – näiteks nädalateks (1 EAP mahus kursuse puhul mitte üle 10) ja iga ühiku jaoks planeeritakse sellele kuluv aeg ning tegevused. Esimene ühik tuleb arvestada tutvumiseks kursusega ja üksteisega ning sisseelamiseks. Kursuse struktuur peaks olema õppijatele kättesaadav juba enne kursusega liitumist.
Kursuse struktuuri planeerimiseks on mugav kasutada nt järgmist malli:
|
MOOCi nagu iga e-kursuse planeerimisel tuleb mõelda, millised kujul tulevad õppematerjalid – tekstid, videoloengud vm. Õppematerjalid võiks olla võimalikult mitmekesised, et toetada erinevate õpistiilidega õppijaid ning olla salvestatavad või väljatrükitavad. Materjalide vormi määrab ära selle konkreetne eesmärk ning kasutatavad ressursid – raha, tehnilised võimalused, meeskond (eriti videote puhul). Mida põhjalikumalt planeerida videote loomist ette, seda väiksem on pärast töö- ja ajakulu nende salvestamisel ning monteerimisel.
Iga teema kohta tuleks planeerida lühikesed videoloengud, panna kirja nende pealkirjad ning võtmeküsimused koos märksõnadega ja valida sobiv formaat. Kasulik on teha ühe planeeritava videoga proovisalvestus, et veenduda, kas formaat sobib. Kuna videote loomine on MOOCi loomisel üks töö- ja ajamahukamaid, siis tuleb arvestada, et videote ettevalmistamine võib võtta mitu kuud; videote proovisalvestamine paar päeva; videote salvestamine samuti mitu päeva; videote üle vaatamine jälle mitu päeva. Pärast seda selgub, millised videod on vaja uuesti salvestada. Keskmiselt kulub 1 tunni video salvestamiseks ning viimistlemiseks 3-10 tundi tööd. Iga teema kohta peaks olema nii videoloeng kui tekstiline materjal, et õppija saaks ise valida, kumba ta kasutab.
Videosid võib MOOCide jaoks salvestada erinevalt. Näiteks võivad videotel kuulajateks olla õppijad, näidatakse ainult õppejõu nägu või lisaks ka esitlust, näidatakse teksti ilmumist pliiatsiga ekraanil või paberil. Konkreetsest eesmärgist lähtudes võib salvestada MOOCi erinevate teemade jaoks eri tüüpi videosid.
Sobiva video tüübi valimiseks võib kasutada videopuud:
|
Võib tunduda, et auditoorse õppetöö videote salvestamine on õppejõu jaoks kõige lihtsam ja mugavam, kuid siis on videotehnikute töömaht väga suur ning selliseid videosid peetakse MOOCide jaoks kõige halvemaks variandiks. Auditoorse õppetöö salvestamisel on rohkem taustamüra, video vaatajal ei teki tunnet, et õppejõud räägib talle, kuna õppejõud ei vaata kaamerasse, liigub rohkem ja on vahepeal õppija poole seljaga. Auditooriumis pole tegevus väga etteplaneeritav – ikka tuleb üllatusi. Samuti on auditoorne loeng oluliselt pikem kui MOOCi jaoks vajalik video ning selle kunstlikult lühemaks monteerimine on väga töömahukas ja lõppkvaliteet halvem kui spetsiaalselt lühikest videot salvestades.
Vastavalt uuringutele on efektiivsemad ja õppijaid haaravamad videoloengud:– slaidid koos õppejõuga, mitte ainult slaidid ja audio;– personaalsemas keskkonnas vabamas õhustikus loodud videod;– kus õppejõud räägib võrdlemisi kiiresti ja entusiastlikult, mitte aeglaselt ja monotoonselt;– kus kasutatakse nutitahvlile või pabertahvlile kirjutamist, mitte slaide. |
Õppeprotsessi kavandamisel tuleb mõelda järgnevale:
Oluline on arvestada kursuse mahtu – õppija töömahtu kursuse läbimisel. Siia alla tuleb arvestada aeg, mis kulub keskmisel õppijal kõikide tegevuste sooritamiseks: õppematerjali läbitöötamiseks (lugemiseks, vaatamiseks, kuulamiseks ning omandamiseks), testide sooritamiseks, ülesannete sooritamiseks, rühmatöös osalemiseks jne. Reeglina on koostöövahendid rühmade moodustamiseks ning rühmatööks olemas veebipõhistes õpikeskkondades: foorum, ülesannetevahend, mida saab kasutada rühmatööks, viki). Peale nende saab kasutada ka õpikeskkonnaväliseid sotsiaalse tarkvara võimalusi (vikid, ajaveeb).
Kõige lihtsam on lähtuda kursuse mahust tulenevatest tundidest (1 EAP = 26 tundi õppija tööd) ja püüda hinnata õppija kõigi tegevuste mahtu kursusel. Kõigi tegevuste mahtude summa peab kokku andma kursuse kogumahu. Õppematerjalide mahu hindamisel võib lähtuda sellest, et 1 lk teksti on umbes 300 – 400 sõna. Õppija loeb minutis keskmiselt 200 – 250 sõna lihtsamat teksti, keerulisemat teksti (nagu õppematerjalid) loetakse keskmiselt 50 – 75 sõna minutis (u 5-6 minutiga 1 lk). See teeb 45 minutiga (1 akadeemiline tund) umbes 6 – 7 lk teksti. Arvutist lugemine on aga 30% aeglasem, seega 45 minutiga loetakse u 4 lehekülge teksti.
Kui tagasisidet annavad tuutorid või õppijad vastastikku üksteisele, on soovitatav kasutada hindamisjuhised või -maatrikseid, mis aitavad anda tagasisidet kiiremini ja kvaliteetsemalt. Õppijate üksteise hindamise puhul tuleb arvestada sellega, et:
MOOCidel Robootikast puust ja punaseks ning Elektroonikast puusta ja punaseks tuleb õppijatel kodutöö tulemus üles filmida, avalikku serverisse (nt YouTube’i) laadida ja seejärel veebilingina kodutöö foorumisse postitada. Iga sellise kodutöö esitamiseks on omakorda täpsustav juhend, nt… veendu, et lingitud videos on selgelt näha sinu nimi (nt on video alguses või vältel kaadris paber, millele on kirjutatud sinu nimi); näha robot ja selle toimimine lähtuvalt ülesande kirjeldusest (nt käesoleva ülesande puhul peab olema näha täielikult kokku pandud ja sisselülitatud robot, mis toimib mõne näidisprogrammi järgi); selgitatud, mida videos näeme (selgitused võivad kõlada suuliselt videos nähtava taustaks või mõnel muul üheselt arusaadaval moel). |
Enne kursuse loomist on vaja mõelda, millised on meetodid õppijate aktiveerimiseks ja õpikogukonna toetamiseks ning milliseid tehnilisi võimalusi kasutada: foorumid, jututoad, veebikonverents, Twitter, blogid jms – keskkonna sees või väljas. Suhtlemise algatamine, jälgimine, suunamine ning vajadusel sekkumine on kursuse toimumisel tuutorite ülesandeks. Osa kasutatavaid suhtlemisvahendeid võib vajada täiendavaid juhiseid.
Tagasidet saab küsida õppijatelt küsimustiku, reflekteeriva ülesande või vabas vormis foorumipostituse abil. Mõelda tuleb sellele, kui tihti tagasisidet küsitakse (nt iga mooduli järel ja/või kursuse lõpus), kas tagasiside on anonüümne või isikustatud, kas tagasisidet saab anda korduvalt, millised on küsimused ning mida vastustega saab peale hakata.
Tavaliselt küsitakse kui palju aega õppija igal nädalal kursusega tegeles, kas kursuse maht vastas tegelikkusele, millised materjalid ja tegevused aitasid kõige paremini õpiväljundite saavutamisele kaasa, millised probleemid esinesid, palutakse hinnata tuutorite tegevust, kas saadud teadmised ja oskused vastasid ootustele, kas kursust soovitataks teistele, mis olid kursuse kõige tugevamad küljed ja mida soovitatakse muuta jne. Kuna õppijaid on kursusel võrdlemisi palju, siis on tagasisideküsitlus hea võimalus saada andmeid MOOCiga seotud uuringu jaoks.
Tagasisidet saab ka õppeprotsessi (õppijate käitumine, õpitulemuste analüüs, õpikeskkonna statistika) jälgimisest ja saadud infost järelduste tegemisest. Vaja oleks jälgmise protsess läbi mõelda ning dokumenteerimise viisid teiste tuutoritega kokku leppida.
Juba enne kursuse algust saab tagasisidet küsida testõppijatelt või kolleegidelt.