3.1. Üldised põhimõtted

Selleks, et kirjutada kaks või enam sõna kokku, peab olema mõjuv põhjus. Kokku- ja lahkukirjutuse põhireegli kohaselt kirjutatakse eesti keeles sõnad oma normaalolekus üksteisest lahku (Raadik, 2009). Kokku kirjutatakse sõnad siis, kui nad saavad kokkukirjutatuna uue tähenduse. Sõnade kokku- ja lahkukirjutamist eesti keeles reguleerivad kuus põhimõtet: ajalooline (traditsiooni) ja semantiline (tähenduse) printsiip; sagedus-, vormi-, konteksti- ja pikkusepõhimõte (Erelt, 2005). 

1. Ajaloolise põhimõtte kohaselt säilitatakse sõnadel traditsiooniline kirjapilt. Näiteks, arvsõnade ning ne- ja line-liiteliste omadussõnade kokku- ja lahkukirjutamisel lähtutakse varasematest kokkulepetest (Erelt, Erelt, & Ross, 2007).
2. Semantilise põhimõtte järgi on kokku- ja lahkukirjutamisel sõnade tähendust eristav funktsioon. Näiteks, sõnapaarid noor mees – noormees ja lapse põlv – lapsepõlv väljendavad erinevaid mõisteid. Samuti võib lahku kirjutatud sõnaühend kaotada osa oma tähendusest, nt vanadekodu, lasteaed (vrd vanade kodu, laste aed).
3. Sageduspõhimõte eeldab tihti kasutatavate sõnaühendite kokkukirjutamist, nt kartulipanek, kooliminek.

4. Vormiprintsiip tingib lühenenud tüvega või nimetavas käändes esiosaga sõnade kokkukirjutamise järgneva sõnaga, nt raamatukapp, raudtee, lugemispäevik.

5. Kontekstipõhimõte eeldab harilikult lahku kirjutatavate sõnade kokkukirjutamist, et teksti sisu oleks selgemini mõistetav.
6. Pikkuseprintsiip lähtub sõna optimaalsest pikkusest, st kui kõigi eelnevate põhimõtete järgi tuleks küll sõnad kirjutada kokku, kuid kokkukirjutatud vorm on liiga pikk, soovitatakse sõnad lahku jätta, nt põranda pesemine, erastamisväärtpaberite arve.

Loe lisaks!

1. Ehala, M. (1998). Eesti kirjakeel. Tallinn: Künnimees.

2. Erelt, M., Erelt, T., & Ross, K. (2007). Eesti keele käsiraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.