Eesti õigekirja olulisimaks põhimõtteks on traditsiooni printsiip.
Kirjuta vajadusel lünka sobiv täht või tähed. Kui otsustad tähe lisamata jätta|märgi lünka lihtsalt punkt [.] (Kingisepp|2000 järgi).
Siine paikond eristub ümbritsevast maastikust oma trepjate astangute ja piklike nõlvadega.Ta on mitu soosat pakkumist tagasi lükanud.Võrsust ei saa kunagi olla ja ebavõrsus suureneb veeli. Ümberkausetes metsades leidub rohkesti jahisaaki.Auto metalne korpus oli viga saanud.Lapsi muutus rõõmsamaks|kui poemüüa talle magusat jooki pakkus.Linlased pole sageli atra ja vikla näinudi.Mäslev meri andis märku ulatuslikust madalrõhkonnast|kuid see oli petlik: varsti torm vaius ja taevast katsid ruljad pilved.Püüke aru saada|et peaselt algaval koosolekul seda küsimust ei lahendata.Jälgisime loomaias kaslaste ja kulilaste käitumist.
Kirjuta lünka võõrsõnaline vaste. Ole tähelepanelik sõnade õigekirja suhtes.
nentima
teenistuskäik
laitmatu
ühetooniline
tasandama
mõistusevastane
silmapilkne
mõjukas
suunitlus
Sõnade püüdsin, kuldsed ja jalgsi õigekiri ei lähtu hääldusest, vaid nende sõnade algvormist.
Sõnade kokku- ja lahkukirjutamisel järgitakse vanu kokkuleppeid.
Eesti keeles vastab igale häälikule kirjas tavaliselt oma tähemärk.
Eesti keele õigekirjutus eristab palataliseeritud ja palataliseerimata häälikuid.
Sõnadel vana mees ja vanamees on erinev tähendus.
