1.2. Põhireeglid

Kuigi eesti keele õigekirjutus on tihedasti seotud õigehääldusega, st igale häälikule vastab kirjas kindel häälikuline väärtus ja kõiki häälikuid püütakse kirjas võimalikult täpselt tähtede abil edasi anda, on hulk sellised reegleid, mille vastu eksitakse sagemini, ja sõnu, mille õigekiri kipub ikka ja jälle ununema.

Eesti õigekirja pohireeglid on järgmised (Erelt, 2005).

1. Sõnade liitmisel säilivad liitsõnas kõik häälikud (metallraha, tiibklaver, võrkkott).
2. Sõnatüvi säilib muutumatuna liite ees, mis algab sama konsonandiga, millega lõppeb eelnev sõnaosa (salkkond, möönnud, religioossed).
3. Ülipikk S märgitakse L, M, N, R järel kahe tähega (marssal, kirsside, marssima, avanss).
4. Konsonantühendis märgitakse iga konsonant ühe tähega (vintsklema, mäslev, korstnas).
5. Ü ja I järel kirjutatakse J ainult tegijanimedes (käija, organiseerija, õppija).
6. JJ esineb lühikeses sisseütlevas (tujju, ojja, majja).
7. Rõhuliite -KI ja -GI ees säilib sõnakuju muutumatuna (kappki, tuhkki, dušški).
8. Eesti omasõnades on sõna algul alati K, P, T; võõrsõnades võib esineda G, B, D (geniaalne, büroo, dilemma).
9. Kui sõna algvormi tüves on B, D, G, siis säilib see ka helitu hääliku kõrvale sattudes (uudsevili, kuldsed, teadsin).
10. Kui sõna tüve lõpp ja liite algus on erihäälikulised, kirjutatakse sõna kaashäälikuühendi põhireegli kohaselt (lipkond, linlane, paslik).
11. Sõnaalguline H eristab sõnade tähendust (õng – hõng, õige – hõige, aru – haru).
12. Liide -GI liitub helilisele (käsngi, koorgi), liide -KI helitule häälikule (harfki, kokkki).

Põhjalikuma ülevaate eesti omasõnadega seotud probleemidest annab A. Mund artiklis “Kimpus omasõnade õigekirjaga” (2004), aadressil http://www.eki.ee/keeleabi/artiklid3/omasonad.html.

Loe lisaks:

1. Erelt, M., Erelt, T., & Ross, K. (2007). Eesti keele käsiraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

2. Erelt, T. (2005). Eesti ortograafia. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

3. Kraut, E., Liivaste, E., & Tarvo, A. (1998). Eesti õigekeel. Tallinn: AS Koolibri.