1.1. Õigekirjutuse põhimõtted

See, milline on keele õigekiri, oleneb suuresti selle aluseks valitud põhimõtetest. Õigekirjas kajastuvad normingud, mis on kokku lepitud kirjakeele paremaks kasutamiseks. Eesti õigekirja aluseks on neli printsiipi (Erelt, Erelt, & Ross, 2007).

Esiteks

Foneetiline ehk hääldusläheduse printsiip on põhimõte, mis taotleb häälikute täpset märkimist kirjas. Selle kohaselt püütakse kõiki tähendust eristava funktsiooniga häälikuid ehk foneeme kirjas võimalikult täpselt edasi anda (nt kala – kallad – kallama; vili – viilid – viilima).

EESTI KEELE FONEEMID	NEILE VASTAVAD TÄHED
A, O, U, Õ, Ä, E, I, Ö, Ü	Samad tähed
L, R, M, N, V, J, H, F	Samad tähed
P, T, K	P ja B, T ja D, K ja G
S, Š	S (harva Z), Š, Ž
T-T´, S-S´, L-L´, N-N´	T(D), S, L, N

Näide 1. bra (omastav kääne) – sõpra (osastav kääne)

tuba (nimetav kääne) – tuppa (sisseütlev kääne)

märg – märk

Ometi ei erista eesti keele õigekiri järgmisi häälikuid:

1. palataliseeritud (peenendatud) ja palataliseerimata kaashäälikuid L, T(D), S, N (jäme pal´k – kõrge palk; noot´, noodi – noot, nooda; kalalas´t – seda last; lood´, loodi – sa lood; mängukan´n – kohvikann);
2. hääliku N erinevaid varjundeid, nt N häälikute K ja G ees (ronk, pank, konngi);
3. siirdehäälikuid J ja W (viia, käia, kaua, laual, luuad);
4. vokaalide ja diftongide ning osa konsonantide/ konsonantühendite II ja III väldet (keedan – tahab keeda; selle laulu – seda laulu).

Teiseks

Ajalooline ehk traditsiooni põhimõte tähendab seda, et hääldusest sõltumata säilitatakse kokkulepitud kirjapilt ka siis, kui see ei vasta hääldusele. Nii ei märgita kirjas palatalisatsiooni, ei eristata vokaalide ja diftongide ega konsonantühendite II ja III väldet (vt eespool). Samuti on arvsõnade kokku- ja lahkukirjutamise reeglid säilinud kunagise kokkuleppe alusel ja sõnaalgulist h-d tarvitatakse nii, nagu see Eesti Kirjameeste Seltsis 1872. a kokku lepiti (Erelt, Erelt, & Ross, 2007).

Näide 2.

hobune

aru – haru

kellassepp

pool päeva – poolepäevane

Kolmandaks

Eesti keeles järgitakse etümoloogilis-morfoloogilist põhimõtet, st sõna muutevormides säilitatakse tüvehäälikud, sõltumata nende hääldusest.

Näide 3.

kärb/es – kärb/sed

umb/ne – umb/sed

jalg – jalg/si

liig – liig/sed

künd/ma – künd/ke

hoog/ne – hoog/salt

murd/ma – murd/sin

kand/ma – kand/ku

süüa

müüa

Sõnade ühesugune hääldus, kuigi vormid on erinevad, säilib ka järgmistes sõnapaarides.

Näide 4.

müü/a – müü/ja

käi/a – käi/ja

vii/a – vii/ja

maia (sõnast maias) – majja

Neljandaks

Semantilist ehk tähenduspõhimõtet, mille järgi kirjapilt võib edasi anda erinevat tähendust, rakendatakse sõnade kokku- ja lahkukirjutamisel.

Näide 5.

härja silm – härjasilm

väike mees – väikemees

vana ema – vanaema

valge krae – valgekrae

Samuti rakendatakse semantilist põhimõtet suure ja väikese algustähe märkimisel (Valge Maja – valge maja; Poola kirjanik – poola kirjanik); eesti perekonnanimede eristamisel pärisnimedest (Mägi – mägi) ja osa sõnade tähenduse eristamiseks (tal– tall; allikas – hallikas).

---

Loe lisaks:

1. Ehala, M. (1998). Eesti kirjakeel. Tallinn: Künnimees.

2. Erelt, T. (2005). Eesti ortograafia. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

3. Raadik, M. (2014). Mida uut on uues õigekeelsussõnaraamatus? Oma Keel, 1. Külastatud aadressil http://keeleabi.eki.ee/pdf/ks5_203.pdf.