2.2. Ühine autorsus
Teosel võib olla kas üks autor, sellisel juhul on tegemist ainuautorsusega, või mitu autorit. Viimast olukorda nimetatakse ühiseks autorsuseks. Ühine autorsus jaguneb omakorda ühisautorsuseks, mille korral ühise loomingulise tegevuse käigus loodud teos moodustab jagamatu terviku, ning kaasautorsuseks, mille korral teos koosneb eri osadest, millest igaühel on ka iseseisev tähendus. Teose osal on iseseisev tähendus siis, kui seda osa saab kasutada teistest osadest eraldi.
Ühisautorsus
Ühisautorsus tähendab, et loodud teos moodustab ühe jagamatu terviku ning ühe autori panust ja rolli on keeruline eristada teise autori rollist ja panusest. Näiteks jazz-ansambel loob stuudiosalvestuse käigus improviseerides uue muusikapala ning tulemuseks on üks salvestatud muusikateos, mille ühisautoriteks on kõik ansambli liikmed. Ehkki autorsus tekib teose loomisel automaatselt ning seadus selle fikseerimist ei nõua, tasub ühisautorsuse puhul kohe kokku leppida, kuidas autorite vahel nende loodud teosega seotud õigused jagunevad. Näiteks muusikavaldkonnas korraldatavates laulukirjutamislaagrites on hea tava, et loodud muusikateose autorsus jaguneb vaikimisi võrdselt kõigi ruumis viibinud autorite vahel (vt näidet 2.2.1.). Siiski tasub õiguste jagunemine fikseerida kohe ka kirjaliku kokkuleppega, et vältida hilisemaid vaidlusi. Kui taolist kokkulepet ei ole, siis seaduse kohaselt teostavad autoriõigust teose üle kõik autorid ühiselt ning autoritasu jagatakse nende vahel võrdselt.
Ühisautorsusest tuleb eristada olukorda, kui loomeprotsessis osutatakse autorile tehnilist abi. Seaduses sellisel juhul ühise autorsuse tekkimist ette ei ole nähtud: „Autorite konsulteerimine, administratiivse juhtimise funktsioonide täitmine, teose redigeerimine, graafikute, skeemide jms joonestamine ja muu tehnilise abi osutamine autoritele ei ole aluseks ühise autorsuse tekkimisele.“ Praktikas on selline eristamine tegelikult päris keeruline. Näiteks kui õpetaja aitab õpilasel kirjutada uurimistööd ning esitab talle suunavaid küsimusi, lisab ja struktureerib teksti, siis selle tulemusena tekib eeldatavasti ühisautorsus.
Kaasautorsus
Kaasautorsusega on tegemist siis, kui teos koosneb osadest, millest igaühel on ka eraldi vaadatuna iseseisev tähendus. Näiteks terviklik muusikateos, laul, võib valmida viisi autori ja sõnade autori koostööna, kuid mõlema panus on selgelt eristatav ja ka eraldi kasutatav. Laulust on võimalik teha instrumentaalne seade ning laulusõnu on võimalik avaldada ka vaid tekstina, näiteks luulekogus. Samuti tekib kaasautorsus siis, kui helilooja kasutab uue laulu tarvis juba olemasolevat ja avaldatud teksti, näiteks luuletust. Sellisel juhul tuleb viisi autoril eelnevalt luba küsida teksti autorilt (v.a juhul, kui teksti autori surmast on möödunud rohkem kui 70 aastat, vt 4.3.). Igale kaasautorile kuuluvad õigused nii teose suhtes tervikuna kui ka teose selle osa suhtes, mille autor ta on. Nii võibki spetsiaalselt laulule sõnad loonud autor need hiljem avaldada luuletusena oma luulekogus, vähemasti seni, kuni ta ei kahjusta teiste kaasautorite õigusi.
Kui ühised autorid pole kokku leppinud teisiti, siis jagunevad õigused ja autoritasud nende vahel võrdselt.
Näide 2.2.1. Laulukirjutamise laagrid
Paljude armastatud pophittide taga on terve rida autoreid. 2017. aastal tehtud analüüsi järgi on viimastel kümnenditel Billboardi edetabeli esikümnesse pääsenud lugudel keskmiselt neli või rohkem autorit. Paljud tänapäeva poplood kirjutatakse koosloomesessioonide käigus, mida nimetatakse ka laulukirjutamise laagriteks. Selline loominguline koostöö on saanud tavapäraseks Eestiski. Näiteks Karl-Erik Taukari 2016. aasta hittlugu „Tähti täis on öö“ sündis just sedalaadi koosloome käigus ning selle puhul on ära märgitud kuus autorit (Stig Rästa, Gustaf Svenungsson, Galina Bosaya, Vallo Kikas, Fred Krieger ja Eric Kammiste) ja kolm produtsenti (Vallo Kikas, Stig Rästa ja Karl-Erik Taukar). Sedalaadi koosloome korral on tavaks kokku leppida, et autoriõigus jaguneb kõigi vahel võrdselt: kõigile autoritele, kes on ruumis ja osalevad, kuulub võrdne osa loo autoriõigusest.
Eesti üks viljakaimaid produtsente Bert Prikenfeld alias Bert On Beats laulukirjutamise sessioonil Sony Musicu Jaapani stuudios (Tokyos, 2018).
Näide 2.2.2. Olemasoleva teksti seadmine muusikasse
Muusikateose loomisel kasutatakse sageli juba olemasolevat teksti, eeldusel et teksti autor on sellega nõus. Muusikateost Eesti Autorite Ühingus (EAÜ) registreerides jaotuvad õigused sellisel juhul automaatselt pooleks, 50% viisi ja 50% sõnade autorile ‒ isegi siis, kui tekst moodustab muusikateose tervikust väga väikese osa. Teistsuguse jaotusega peavad olema nõus kõik kaasautorid. Kui tekst oli olemas juba enne viisi loomist, siis pole selle autoril ilmselt suurt motivatsiooni leppida vähesemaga kui tavapärane 50%. Kui aga tekst luuakse koos muusikaga ning see mängib tervikteoses vaid tagasihoidlikku rolli, on autoritel mõistlik kohe alguses kokku leppida, kuidas õigused nende vahel jaotuvad.
Autoriõigusega kaitstud teksti seadmisel muusikasse tuleb igal juhul autorilt või tema pärijatelt luba küsida. Sageli antakse luba kohe kirjaliku pöördumise järel, kuid mõnikord soovib teksti autor muusikast ja muusikust rohkem teada saada. Näiteks kui Vaiko Eplik oli soovinud saada Hando Runnelilt luba seada muusikasse tema luuletus „Virgumine“ ja pakkunud välja, et saadab demoversiooni Runnelile meili teel, vastanud luuletaja, et soovib muusikut temaga samas ruumis lugu esitamas kuulata. Seda Eplik ka tegi, ta läks kitarriga Tartu Kirjanike Majja ja kandis pala Hando Runnelile isiklikult ette, kes seejärel andis talle loa lugu albumil avaldada.
Vaiko Eplik, „Virgumine“
Muusika: Vaiko Eplik
Tekst: Hando Runnel
