7.3. Mis on plagiaat?
Plagiaat ehk loomevargus on „teisele autorile või allikale kuuluvate mõtete, ideede või tekstiosade esitamine oma nime all, ilma originaali autorile ja allikale viitamata või autorsust muul viisil osutamata“. Plagiaat on eelkõige eetiline norm ning üheski Eesti seaduses seda terminit ei kasutata. Sellest hoolimata saab loomevargust üldjuhul tõlgendada autori isiklike õiguste rikkumisena. Olemasoleva ainese taaskasutamine, olgu inspiratsiooniallika, otsese tsitaadi või laenuna, on olnud loometöö tavapärane osa ilmselt aegade algusest saati. See, millal muutub lubatav laenamine taunitavaks varguseks, on paljuski tunnetuse küsimus, vähemasti mittesõnalise kunstivormi puhul. Hõlpsasti saab tuvastada eelkõige teksti otsest, üks ühele kopeerimist. Üldjoontes võib plagiaadi mõtestamisel ja lubatavast laenamisest eristamisel lähtuda Tiit Hennoste järgi kahest printsiibist: loomevargusega on tegemist siis, kui kasutatud teose autori nime avaldamist ja tunnustamist eeldatakse, näiteks teaduses, ajakirjanduses ja ka koolitöös; ning siis, kui plagieerija loodab seeläbi saada mingit kasu või tulu.
Akadeemiline keskkond on väga plagiaaditundlik ning loomevarguses nähakse „ränka eetilist libastumist, eriti teaduses ja koolis“. Koolitöös oodatakse õpilasest autorilt, et ta suudaks näidata oma kriitilise mõtlemise võimet, kombineerides olemasolevaid teadmisi, teooriaid ja fakte originaalsel viisil ning tehes seeläbi uudseid järeldusi. Haridusasutustel on paigas väga täpsed reeglid, kuidas kasutada teiste autorite töid ja neile viidata, samuti on kasutusel moodsad tarkvaralahendused, mis suudavad plagiaati tuvastada.
Muudes kunstivaldkondades, näiteks muusikas, on plagiaadi kontseptsioon märksa keerulisem, kuna mingil määral loomingulist laenamist toimub väga sageli. Sõltuvalt sellest, kui madalale plagiaadi lävend seada, võib juhtuda, et valdav osa muusikateostest, mis kunagi on loodud, sisaldab mingil määral varasemate autorite teoste osi, ilma et neile oleks viidatud. Plagiaadisüüdistused ja -vaidlused on saatnud muusikategijaid tänini ning kohtuvaidlustesse on sattunud nii The Beatles, Led Zeppelin kui ka Radiohead, hilisemast ajast näiteks Lady Gaga ja Ed Sheeran.
Näide 7.3.1. Plagiaat muusikas
Plagiaat ehk loomevargus on muusikavaldkonnas sageli esinev probleem. Kuna edukas muusikapala võib selle autoritele, esitajatele ja fonogrammitootjatele tuua sisse miljoneid eurosid tulu, on neil, kes kahtlustavad eduka loo autoreid loomevarguses, igati põhjust kohtutee ette võtta.
Üks viimaste aastate suurimaid muusikaalaseid kohtuvaidlusi puudutab Robin Thicke’i ja Pharrell Williamsi 2013. aasta hitti „Blurred Lines“, mille kohta esitasid plagiaadisüüdistuse Marvin Gay pärijad, kes väitsid, et pala kopeerib Gay lugu „Got to Give It Up“. Vaidlus päädis otsusega, mille kohaselt tuli Marvin Gay pärijatele maksta 7,4 miljonit USA dollarit kahjutasu. See otsus põhjustas laialdast poleemikat, kuna lõi omamoodi pretsedendi – Thicke’i ja Pharrelli „Happy“ ei kopeerinud otseselt ühtegi meloodiat ega rütmi, vaid pigem muusikapala „tunnetust“ ning selle tagajärjel kopeerimise lävend justkui kahanes ja hägustus. Veebist võib leida mitmeid videoid, mis kahte pala kõrvutavad, näiteks järgmine:
Peale „Happy“ lahendit on hittlugude autorite ja esitajate vastu suunatud loomevargushagide hulk kasvanud ning kohtuteed on pidanud käima näiteks Katy Perry („Dark Horse“), Dua Lipa („Levitation“) ja Ed Sheeran („Oh why“ ja „Shape of You“). Hiljutises videopöördumises kurtis Sheeran, et sedalaadi kohtuasjad on viimastel aastatel muutunud liigagi sagedaseks ning neid esitatakse enamasti lootuses, et kostja otsustab kohtueelse kokkuleppe kui lihtsama valiku kasuks ja hageja saab hüvitise kätte ilma pikka kohtuteed läbi käimata (vt videopöördumist). Samas on selge, et nii tahtmatut kui ka tahtlikku loomevargust esineb muusikavaldkonnas palju ja peale kohtusse pöördumise autoritel muid võimalusi oma õigusi kaitsta ei ole.
Ed Sheerani videopöördumine:
Eesti muusikavaldkonnas üks viimaste aastate silmapaistvaimaid loomevarguse juhtumeid puudutab Veljo Tormist, kelle rahvalauluseadet „Kust tunnen oma koduje“ kasutas luba küsimata ja autorile viitamata helilooja Mark Bradshaw BBC-le toodetud telesarja „Top of The Lake“ muusikalises kujunduses. Järgnes aasta jagu keerulist juriidilist vaidlust advokaadibüroo VARUL esindamisel. Tutvunud ekspertide arvamustega, otsustasid telesarja tootjafirma, helilooja ja tellija kohtuvälise kokkuleppe kasuks ning edaspidi tunnustatakse ka Tormist teiste selle sarjaga seotud heliloojate seas ja ta on arvatud autoritasu saajate sekka.
Veljo Tormise „Kust tunnen kodu“ Tartu Noortekoori esituses (2018):
Telesarja „Top Of The Lake“ soundtrack Spotifys, kus on autorina endiselt kirjas vaid Bradshaw:
https://open.spotify.com/album/03JfO3YJnogt58r8GgZJw6?si=tQDoz0AzSiO54UCWQ0yHqg
Näide 7.3.1. „Suudlevad tudengid“ – kas enim plagieeritud Eesti skulptuur?
Järgnev näide on refereeritud Gregor Tauli artiklist „Tudengid suudlevad üle maailma?“.
Skulptor Mati Karmini ja arhitekt Tiit Trummali 1998. aastal valminud purskkaev „Suudlevad tudengid“ näib olevat Tartu Raekoja platsi ilmestanud juba ammu. [Asjaolu, et] fontäänist on saanud ajaloomälestistega lausa võrdväärne maamärk, on ühe selle autori, Mati Karmini mõnevõrra ebasoodsasse olukorda asetanud: purskkaevu osaks olevat tudengite kuju kiputakse kas teadmatusest või pahatahtlikkusest käsitlema mitte autoriõigusega kaitstud teosena, vaid kultuuripärandi hulka kuuluva universaalse taiesena, mis on rahvaloominguna vabalt kasutatav.
Mati Karminil on tulnud silmitsi seista oma teose kopeerijatega nii Eestis kui ka välismaal. Kohalikud vaidlused on tulenenud sellest, et mõned ettevõtjad on luba küsimata kasutanud tema teose kujutist suveniiridel, ent märksa mastaapsemad intellektuaalomandi vargused on aset leidnud Venemaal. Lisaks sellele, et 2017. aastal avati Peterburi külje all Kudrovos peaaegu üks ühele koopia Tartu purskkaevust, on samast sümbolist inspireeritud skulptuure püstitatud viimastel aastatel mujalgi endise Nõukogude Liidu ala. Kudrovo ja Feodossija skulptuuride puhul on kopeerimine ilmne, ent mõnevõrra hiljem valminud purskkaevusid Kirovis, Hersonis ja Moskvas on Tartu teosega võrreldes piisavalt palju edasi arendatud, et neid saab Karmini teose koopiateks nimetada vaid tinglikult. Õigem oleks öelda, et need on koopia koopia koopiad või siis tõepoolest rahvalooming.
Mati Karmini ja Tiit Trummali „Suudlevad tudengid“.
Foto: Helen Talli. Wikimedia Commons.
Kui tekib plagiaaditeemaline vaidlus, kaasatakse kohtumenetlusse sageli muusikateadlastest eksperdid, kes peavad selgitama ja hindama, kas sarnasus on piisav, et tunnistada juhtum plagiaadiks. Pole olemas ühtegi üldreeglit, mille alusel plagiaati tuvastada. Ka Eestis on levinud eksiarvamus, nagu oleks kusagil kokku lepitud taktide, nootide või sekundite piirarv, millest vähema arvu taktide, nootide või sekundite korral on materjali kasutamine justkui vaba. Siin võib tajuda USA autoriõiguse traditsioonis õiglase kasutamse (fair use) aluseks oleva niinimetatud transformatiivse kasutuse printsiipi, millel aga Eesti autoriõiguses täpne vaste puudub.
Loomevargus