8.1 Õiguste kollektiivne esindamine

Nagu eelnenud peatükkidest on selgunud, kasutatakse autorite, esitajate ja teiste loomingulise töö vilju vägagi erinevatel viisidel. Kui iga autor peaks kõikide tema teose kasutajatega individuaalselt suhtlema, litsentsilepinguid sõlmima ja tasusid koguma, poleks see kummagi poole suhtes mõistlik ega tõhus. Näiteks mängib tänapäeval peaaegu igas restoranis ja kaupluses taustamuusika. See tähendab, et kasutatakse salvestiselt kõlava muusika suhtes õigusi omavate isikute – autorite, esitajate ja fonogrammitootjate – avaliku esitamise õigust. Kuna seaduse järgi tuleb igaks selliseks kasutamiskorraks küsida luba, peaks iga restorani- või kauplusepidaja ainuüksi ühe päeva jooksul kõlava muusika taasesitamiseks suhtlema sadade õigusi omavate isikutega. Samuti peaksid populaarsete muusikapalade autorid, esitajad ja tootjad veetma tunde igale füüsilisele ja juriidilisele isikule ühekaupa lubasid väljastades. Ja seda kõike eeldusel, et kokkuleppest huvitatud isikud üksteist üldse üles leiavad. Selleks, et kõigile asjaosalistele tõhusalt ja tulemuslikult lubade andmist korraldada, on autorid, esitajad, fonogrammitootjad ja teised õiguste omajad loonud ühingud, kes nende õigusi nende nimel kollektiivselt teostavad. Neid ühinguid nimetatakse kollektiivse esindamise organisatsioonideks (KEO-d), kes peavad oma liikmete nimel läbirääkimisi litsentsitasude üle, sõlmivad litsentsilepinguid, koguvad tasu ning jaotavad selle õiguste omajatele edasi. 

n arv õiguste omajat vs n arv teoste kasutajat probleemi illustreeriv joonisn arv õiguste omajat vs n arv teoste kasutajat lahendust illustreeriv joonis kasutades vahendajatesks KEO-sid

Ükski autor, esitaja, kunstnik ega fonogrammi- või filmitootja ei ole kohustatud KEO-ga liituma, kuid on teatud õigusi, mida väljaspool KEO-d on ebapraktiline või isegi võimatu individuaalselt teostada. Kui näiteks muusikateoste autor sooviks oma loomingu mis tahes viisil kasutamiseks ise lube väljastada ja tasusid koguda, ei peaks ta mitte ainult jälgima kõiki kontserte, kus võidakse tema muusikat esitada, vaid ka kõiki raadiojaamu ning asutusi, kus mängib taustamuusika. Tõsi, on ka selliseid üksikuid näiteid nagu Rammstein, kes esindabki kõiki oma õigusi ise ega kasuta ühegi KEO vahendusteenust.