1.3. Autoriõiguse kujunemine
Autoriõigus on üldjoontes välja kujunenud viimase kolmesaja aasta vältel. Esimene tänapäeva mõttes autoriõiguse seadus võeti vastu 18. sajandi alguses Suurbritannias ning sama sajandi lõpus kehtestati samalaadsed normid ka Ameerika Ühendriikides ja Prantsusmaal. Intellektuaalomandi kui teatud tüüpi õiguste kujunemise põhjustena võib välja tuua kaks olulist sündmust. Esiteks, renessansiajastul 14.‒15. sajandil toimus oluline maailmavaateline nihe: lisaks käsitööoskustele luua kunstitaieseid, hakati väärtustama ka loometöö autori individuaalset annet ja nägemust, isegi geniaalsust. Just sel ajal hakkasid maalikunstnikud oma töid allkirjastama ning ülikutest kunstitellijad kuulsate meistrite tööde eest rohkem maksma. Nii kujunes ajapikku välja individuaalse autorluse idee. Teiseks intellektuaalse omandi kujunemist soodustanud sündmuseks oli Gutenbergi trükimasina leiutamine 15. sajandil ja trükikunsti kasutuselevõtt. Sama sajandi lõpuks oli Euroopas trükitud juba miljoneid trükiseid.
18. ja 19. sajandil arenes autoriõigus jõudsalt nii Euroopas, Põhja-Ameerikas kui ka mujal maailmas. Prantsusmaal võeti esimesed autoriõiguse seadused vastu pärast revolutsiooni 1791. ja 1793. aastal ning Ameerika Ühendriikides 1790. aastal (Copyright Act). Aja jooksul kasvas igasuguste õiguste hulk, näiteks kopeerimisõigusele lisandus peatselt avaliku esitamise õigus. Samuti kasvas autoriõigusega kaitstud teoste liigiline mitmekesisus: raamatutele, kaartidele ja gravüüridele lisandusid esmalt visuaalse kunsti, etenduskunstide ja muusikateosed, hiljem fotod, filmid ja muu audiovisuaalne looming ning 20. sajandi lõpupoole ka arvutiprogrammid. Eestis kehtis 1940. aastani Venemaa autoriõiguse seadus, päris esimene Eesti autoriõiguse seadus võeti vastu alles taasiseseisvunud vabariigis 1992. aastal.
Mandri-Euroopas arenes aja jooksul välja märksa autorikesksem autoriõiguse doktriin (õpetus), millele sageli viidatakse prantsuskeelse fraasiga droit d’auteur (’autoriõigus’) ja mis eristub Angloameerika copyright’i (’koopiaõigus’) doktriinist. Autorikesksus hõlmab põhimõtet, et autori ja tema loomingu vaheline side on midagi enamat kui pelgalt majandusliku tulu teenimise võimalus. Looming väljendab autori isiksust ja individuaalsust ning seega peab autoril olema õigus ja võimalus oma teost kaitsta, muuta ja vajaduse korral ka tagasi võtta või sellest lahti öelda. Autori nõusolekuta tema teoste kasutamine või muutmine ei pruugi kahjustada mitte üksnes tema majanduslikke huve, vaid võib riivata ka tema au ja väärikust. Seetõttu on Mandri-Euroopa autoriõiguse puhul tavaks eristada autori varalised õigused tema isiklikest ehk moraalsetest õigustest. Sellisele käsitlusele tugineb ka Eesti autoriõigus.
