T

Sõnake tänamisestMida arvati 1890. aastal Ameerika moodi kiirustavast tänamisest

Tänapäevastatud tekst; allikas Saarlane, 19. juuni 1890

Tänamine on sama vana kui inimsugu. Juba esimesed inimesed on tänamist kalliks pidanud, ehkki mitte just ühtmoodi, vaid igal rahval on tänamiseks omad moed ja aupaklikud kombed. Meie nõu oli siin meie eesti rahva tänamise moodi natuke tähele panna. Vanade eestlaste tänuavaldus oli küll lihtne, aga palju tuumakam kui praegusel haritud ajal. Vanad eestlased avaldasid oma tänu tublisti kätt pigistades ja üteldes: olge terved, ole tuhat kord tänatud, aitumal, aitäh, ole meheks, hea inimene, Jumal aidaku sind või Jumal andku sulle sada korda jälle seda kätte, tuhat tervist sulle su hea teo eest jne.

Need ja veel paljud muud viisakad tänusõnad olid meie esivanematel. Aga kui nüüd praeguse aja oma haritud tänuga läbi katsume, siis leiame, et endisest viljast muud pole järele jäänud kui vaid aganad ja kestad. Nüüdne tänu on lihtne ja ilma tuumata, peale selle veel võõra keele sõnadega segatud. Sel tänul pole mingit tähtsust, vaid tahetakse kõik eht Ameerika moodi lühidalt ja ruttu ära toimetada, kartes, et see liiga palju vaeva nõuab, kui esivanemate kuldsest pärandist kinni hoitakse. Tänust, mis meie ajal pruugitakse, ei saa mõnikord tänaja ja tänatav isegi aru, mis tähendus sel on, nagu näiteks: tänan, suur kiitus, tubli, karassoo, ladna, tanke seer, tanke tanke jne.

Mida peaks üks lihtne taluinimene neist sõnadest õieti arvama või mis tänu see on, mis niimoodi saab teisele antud? See on umbes nii, nagu pakuks saksa lapsele jämedat aganaleiba, aga mis on see peene valge saia kõrval! Miks tarvitab üks eestlane niisugust segast pudru, kuigi tal omal selged ja kallid tänusõnad oma esivanematest pärandatud on. Jätke see inetu tänu kõrvale, võtke jälle vanad kuldsed sõnad, mis tuhat korda paremini eestlase suus kõlavad kui niisugune sodi. Nõnda austate oma emakeelt, mida kalliks peab pidama!