tratt
Tratt ‘joodik, hulkur’ on rootsi keelest võetud sõna (rootsi liitsõnades öltratt ‘õllejoodik’, fylletratt ‘sopajoodik’; Ariste 1981: 154), mis esineb Tallinna Püha Vaimu koguduse diakoni Georg Mülleri jutlustes (1600–1606). Muudes allikates ega ka mitte murretes tratt esile ei tule, mistõttu võib arvata, et sõna levik piirduski vaid linnakeelega.
‘joodik, hulkur’
Kuÿ nüith v̈x waine Trath tahax korckide Ridede kz keüÿa, nĩck oma terwust kÿtada, sÿß eb sa tæmalle mittekit antuth: Eike ninda, kuÿ meÿe tahame oma Wagkaduße ninck Hæ Töh kÿtada, sÿß eb sa meÿe Iumalast mitte kulduth. (Müller 1604)
‘Kui nüüd üks vaene hulkur tahaks uhkete riietega käia ning oma tervist kiita, siis ei anta talle midagi. Just niisamuti, kui meie tahame oma vagaduse ning hea tööga kiidelda, siis ei kuule Jumal meid.’
1603
kuÿ teÿe rumalat Inimeßet teddÿ Nohre Polwel neist tratist ninck Santist nende vxede eddes ollete kulnut laulwa, ninda laulate teÿe weel tæñakitpeiwa, eth v̈che waÿse Inimeße Korwat kurtax iæwat kulma, kuÿ teÿe Laulate. (Müller 1603)
‘Nii nagu teie, rumalad inimesed, oma noores põlves olete kuulnud joodikuid ning sante oma ukse ees laulvat, nõnda te laulate veel tänagi, nii et vaese inimese kõrvad kurdiks jäävad kuulates, kui teie laulate.’
Stahl 1637
—
Gutslaff 1648
—
Göseken 1660
—
Vestring 1710–1730
—
Thor Helle 1732
—
Hupel 1818
—
Wiedemann 1893
—
10 000 tekstisõna kohta
16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,06
18. sajandil – 0,00
Kirjandus
• Ariste, Paul 1981. Keelekontaktid. Tallinn: Valgus.
