Keskkond ja säästev areng
Säästva arengu majanduslik dimensioon
Koostajad Mervi Raudsaar, Liina Joller
Ettevõtlikkus ja sotsiaalne ettevõtlus
Rohemajandusega seotud kontseptsioonid
Meetodeid ja ideid jätkusuutlikkuse õpetamiseks
Ettevõtlikkus ja sotsiaalne ettevõtlus
Ettevõtlust käsitleme siin laiemalt, mitte ainult rahalise kasu saamise eesmärgil tegutsevate ettevõtete näitel. Kasu võib olla erinevate valdkondade korral erinev: nt loomemajanduses on kasu eneseteostus, sotsiaalses ettevõtluses aga ühiskondliku probleemi lahendamine ja sotsiaalne mõju. Tõsi, kõikidel juhtudel peab organisatsioon toetuma jätkusuutlikule ärimudelile.
Eestis on alates 2012. aastast mõõdetud ettevõtlusaktiivsust Globaalse Ettevõtlusmonitori (GEM) raames, mis võimaldab meid võrrelda ka teiste riikidega. GEM-uuringuga on ühinenud üle 160 riigi. Eestis on GEMi läbi viidud 2012. aastast ja valimisse kuulub üle 2000 elaniku.
Kogu ettevõtlusaktiivsus on Eestis 2013. aastal 17,9%. Oluline on märkida, et lõviosa sellest (13,1%) moodustab varase faasi ettevõtlus (TEA), mis hõlmab inimesi, kes teevad esimesi püüdlusi ettevõtlusega reaalselt alustada (8,8%), ja kuni 3,5 aastat tegutsenud ettevõtjaid (4,5%). Ent probleemsem on väljakujunenud ettevõtjate olukord, kuna sellise ettevõtluse osatähtsus oli vaid 5%.
Peamised probleemid Eesti ettevõtluses on:
– ettevõtjate vähene ambitsioonikus;
– ettevõtlusega tegeletakse rohkem vajaduspõhiselt, mitte aga võimaluspõhiselt;
– tehakse vähe koostööd, eriti rahvusvahelisel tasemel;
– keskkond, mis ei soosi ettevõtlust (nt KOV, piirkonnad).
Sotsiaalsel ettevõtlusel ei ole välja kujunenud kindlat definitsiooni. Erinevused sotsiaalse ettevõtluse käsitlemisel on märgatavad ka riikide tasemel, kus nii seadusandluses kui ka tavapraktikas mõistetakse sotsiaalset ettevõtlust erinevalt. See on tingitud riikide sotsiaalpoliitika mudelite, majandusliku ja poliitilise ning kolmanda sektori traditsioonide erinevusest, millest omakorda johtuvad sotsiaalsete ettevõtete ühiskondlikud eesmärgid ja väljundid. Liberaalse sotsiaalpoliitika mudeli kasutajale Suurbritanniale tähendab see nt äri, mille peamine eesmärk on sotsiaalne (mitte kasumi teenimine omanikele) ning kasum re-investeeritakse eesmärkide saavutamiseks. Samuti on seal loodud eraldi ettevõtlusvorm Community Interest Companies – CIC (ühiskonna huvides tegutsev ettevõte). Samas sotsiaaldemokraatlikku sotsiaalpoliitika mudelit kasutavates maades on sotsiaalne ettevõtlus palju kitsamalt piiritletud, nt Soome sotsiaalne ettevõte tähendab organisatsiooni (juriidilised vormid varieeruvad), kelle töötajatest vähemalt kolmkümmend protsenti on erivajadustega või pikaajalised töötud, ning lisaks eksisteerivatele juriidilistele vormidele on neil võimalus registreerida end sotsiaalse ettevõttena.
Sotsiaalset ettevõtlust tuleb pigem kirjeldada ja olulisteks joonteks on: 1. positiivse sotsiaalse/ühiskondliku muutuse loomine, sõltumata vormist ja protsessist, mille läbi muudatus saavutatakse, 2. kasum re-investeeritakse (70%/30%) ettevõttesse või kogukonda; 3. sotsiaalsel ettevõttel on toimiv ärimudel. Eestis ei ole sotsiaalsel ettevõtlusel oma juriidilist vormi, enim levinud vormideks on MTÜ, SA, aga ka OÜ.
Sotsiaalse ettevõtluse alla kuuluvad GEM 2012 uuringu kontekstis kogukondlikud, kodanikuühiskonna ja ärilised ettevõtmised, mis on algatatud mõne ühiskondliku probleemi lahendamiseks või missiooni täitmiseks.
Eesti GEM 2012 uuringu andmete analüüsi põhjal on selgunud, et vähemalt 524 vastanut 2004st (26,2% koguvalimist), on seotud sotsiaalse ettevõtlusega. Ainult sotsiaalse ettevõtlusega tegeleb 360 vastanut ja 164 vastanut on tegevad nii tavaettevõtluses kui ka sotsiaalses ettevõtluses. Siinjuures tasub märkida, et 16,7% koguvalimist juba tegutseb sotsiaalse ettevõtlusega ning 17,5% soovib tulevikus sotsiaalsesse ettevõtlusesse panustada (milleks on mistahes sotsiaalne, vabatahtlik või kogukondlik teenus, tegevus või algatus).
Eraldi tuleks tähelepanu pöörata vanemaealiste (283 vastanu, st koguvalimist 14%) kaasatusse sotsiaalsesse ettevõtlusesse – vanusegrupis 65+ on jaatavalt vastanute hulk 66 (60 tegutsevad vaid sotsiaalse ettevõtlusega ning kuus tegelevad nii tavaettevõtluse kui ka sotsiaalse ettevõtlusega). Võrdluseks võib tuua tavaettevõtluse, kus vanemaealisi ettevõtjaid on vaid 10 vastanut.
Lugemist: www.arengufond.ee
Peamised rohemajandusega seotud kontseptsioonid
Tööstusökoloogia (ingl k industrial ecology)
Tööstusökoloogia on valdkond, mis käsitleb aine- ja energiavooge tootes, tootmisüksuses, tööstussektoris või rahvamajanduses, ning nende koosmõju looduslike ökosüsteemide või teiste majandusüksustega. Tööstusökoloogia printsiipe arvestades peetakse toodete ja protsesside kavandamisel silmas nii konkurentsivõimet kui ka mõju keskkonnale.
Tööstussümbioosi (ingl k industrial symbiosis) eesmärk on kinnise tootmistsükli saavutamine, kus ühe ettevõtte või tootmisüksuse jäätmed, heitsoojuse ja muud ülejäägid tasakaalustab ära teine ettevõte. Paremal juhul on sümbioosi haaratud ka lähipiirkonnas elav kogukond.
Näide Taanist: http://www.symbiosis.dk
Ringmajandus (ingl k circular economy)
Ringmajandus on majandustegevuses osalevate ressursside voo korraldus selliselt, et nii bioloogilised kui ka mittebioloogilised ressursid on täies ulatuses taaskasutatud. Ringmajanduse olemus põhineb olelusringi kontseptsioonil. Täieliku ringmajanduse saavutamiseks on lisaks toote- ja teenuseuuendusele vajalik ka ärimudelite uuendamine ning süsteemsed muutused ühiskonnas.
Näited ja täiendavat lugemist:
Ellen MacArthur Foundation (http://www.ellenmacarthurfoundation.org)
Looduskapitalism (ingl k natural capitalism)
Looduskapitalism kritiseerib traditsioonilist neoklassikalist majanduskäsitlust ja kapitalismi seetõttu, et see ei võta piisavalt arvesse looduskapitali ja inimkapitali, ning järeldab, et seetõttu tekib reostus ja sotsiaalne ebavõrdsus. Looduskapitalistliku lähenemise kohaselt sõltub inimkond loodusressurssidest ja looduse poolt „pakutavatest teenustest“.
Olemas eestikeelne põhjalik raamat:
Paul Hawken, Amory Lovins, Hunter Lovins. (2003).
Looduskapitalism: uue tööstusrevolutsiooni algus. Kirjastus: Tänapäev.
Hällist hällini (ingl k cradle to cradle)
Hällist hällini toote käsitlus tuleneb toote olelusringi põhimõttest, mis haarab toote disaini, toorme kaevandamist, tootmist, pakendamist, tarbijani viimist, kasutamist, kasutusest kõrvaldamist ning nimetatud etappide vahelist transporti. Hällist hällini põhimõtte kohaselt on materjalide ringlus püsiv, st kõik materjalid taaskasutatakse. Hällist hällini lähenemine tekkis vastandina lineaarsele hällist hauani (cradle to grave, take-make-dispose) lähenemisele.
Michael Braungart, William McDonough. (2002) Cradle to Cradle: Remaking the Way We Make Things.
Looduse matkimine (ingl k biomimicry)
Biomimikri (bios – elu ja mimesis – jäljendamine) uurib looduse parimaid disainiideid ning püüab neid imiteerides lahendada inimeste probleeme. Nii uuritakse näiteks taimelehtede ehitust, et leiutada parem päikesepatarei. Biomimikri põhiidee seisneb selles, et loodus, olles paratamatult loominguline, on juba lahendanud mitu probleemi, millega me praegusel ajal silmitsi seisame. Loomad, taimed ja mikroobid on täiuslikud insenerid, sest nad on leidnud enda jaoks üles lahendused, mis meie planeedil toimivad ning on samal ajal ka jätkusuutlikud. (www.bioneer.ee)
Janine Benyus TED-ettekanded:
https://www.youtube.com/watch?v=n77BfxnVlyc
https://www.youtube.com/watch?v=NlrodpEsRpU
Metoodika
“Tell me and I forget, teach me and I may remember, involve me and I learn.”Benjamin Franklin
Kaasusepõhine õpe
Kaasusepõhine õpe või ka juhtumipõhine õpe (ingl k learning with case studies) seob õpiväljundite omandamiseks teoreetilised käsitlused ja reaalsed elulised näited. Osaliselt haakub see ka probleemipõhise õppe põhimõtetega. Kaasuste kasutamine on eriti asjakohane keeruliste süsteemsete, transdistsiplinaarsete väljakutsete üle arutlemiseks, kus ei ole õppijale ette öeldud, milliseid teoreetilisi käsitlusi peab antud probleemi lahendamisel kasutama. Sellised on just inimese ja looduskeskkonna omavahelise suhte ning ühiskonna jätkusuutlikkuse tagamisega seotud väljakutsed. Kaasusepõhine lähenemine on eriti õigustatud juhul, kui käsitletavat fenomeni ei saa lahutada ümbritsevast kontekstist (Scholz et al., 2006). Kaasuseid võib olla väga erinevaid, mõned näited kaasuste liigitamisest:
- Üksik juhtum / mitu juhtumit (ingl k multiple case study)
- Uuriv/kirjeldav/selgitav
- Andmed kvalitatiivsed/kvantitatiivsed
- Ühe distsipliini kesksed/transdistsiplinaarsed
- Muutmata kujul reaalse olukorra kirjeldus / õppejõu või uurija modifikatsioon
Õppeotstarbelisi (ingliskeelseid) kaasuseid töötab välja mitu hinnatud ülikooli. Nende kasutusõigust on võimalik osta, mõningatel juhtudel saab osasid ka tasuta kasutada. Samas on nende puuduseks tihti see, et nendes toodud kontekst on meie jaoks võõras (tihti USA keskne), seega on ajaressursi olemasolul mitmes mõttes kasulikum ise kaasuseid kirjutada. Õppele praktilisuse lisamiseks saab kasutada ka näiteks lihtsalt ajaleheartiklite väljalõikeid, kuid usun, et kaasusepõhise õppe teiste printsiipide arvesse võtmine oleks õppijale huvitavam ja efektiivsem.
Mõned levinud küsimusepüstitused jätkusuutlikkuse teema käsitlemisel kaasuste abil:
- Milles on probleem?
- Millised on analoogsed olukorrad?
- Millised on osapoolte seisukohad ja argumendid?
- Millised on alternatiivsed lahendused? Konsensus või kompromiss?
- Mis on Sinu isiklik arvamus, mida kaasuses toodud persoon peaks tegema?
- Mida Sina ise sellises olukorras teeksid?
- Mida sa arvad kursusekaaslas(t)e arvamusest (läbivalt kõigi ülaltoodud küsimuste puhul)? Kas nõustud või mitte? Miks?
Olen tänulik, kui jagate enda kaasuste kasutamise kogemusi liina.joller@ut.ee, et ühiselt õpetamist õppida.
Soovitatud artikkel: Scholz, R.W., Lang, D.J., Wiek, A., Walter, A.I., Stauffachter, M. (2006). Transdisciplinary case studies as a means of sustainability learning: historical framework and theory. International Journal of Sustainability in Higher Education, vol 7, No 3, pp. 226–251.
„Akvaarium“
Akvaarium kui metafoor – kaitsev keskkond, mille sees tekivad uued ideed ja kinnistuvad varasemad põhiteadmised.
Akvaariumi meetod on üks paljudest võimalustest diskussiooni pidada. See lihtsustab inimeste kaasamist ja aktiivse osavõtu tagamist just suuremate gruppide puhul, kus muidu võiks need, kes hetkel kaasa ei räägi, väga kergesti passiivseks jääda. Akvaariumis osalemine sunnib aga kõiki pidevalt aktiivselt kuulama, sest iga hetk võib tulla igaühe kord juttu jätkata. Akvaariumi meetodi kaudu saab tutvustada ka elementaarseid viisaka debateerimise ning oponeerimise reegleid. Õppejõul on sõltuvalt sihtrühmast ja akvaariumi eesmärgist võimalik valida kas aktiivse modereerija või passiivse vaatleja roll. Akvaarium sobib hästi ka ühiskonna jätkusuutlikkuse teema käsitlemiseks, sest tulenevalt väljakutsete süsteemsusest on vähe nn mustvalgeid tõdesid, pigem on tegu dilemmadega.
Akvaariumi korraldus:
- NB! Väga oluline on, et kõigile osalistele tehakse akvaariumi mängureeglid kohe alguses selgeks.
- Ringi sees või siseringis peaks olema minimaalselt 2 osalejat, suurema grupi ja vähemkogenud osalejate puhul võib olla ka 3–5 osalejat. Siseringis olevad osalejad on kalad, kes „mulisevad“ ehk avaldavad aktiivselt oma arvamust.
- Kõik ülejäänud osalejad on välisringis ehk moodustavad „akvaariumi“. Akvaarium jälgib aktiivselt kalade diskussiooni.
- Osalejate vahetus akvaariumist kalade sekka ja vastupidi võib olla moderaatori (õppejõu) poolt juhitud või isekorralduslik, nn „Kes aias“ mängu põhimõttel, kus kala valib omale ise järeltulija, või ka isekorralduslik – akvaariumi osa valib ise, millise kala ta välja vahetab. Esimest korda metoodikat katsetades ja häbelikuma seltskonna puhul võib olla moderaatori jõulisem sekkumine eelistatud. Vahetus võib toimuda mingi kokkulepitud aja järel, aga võib ka lähtuda sellest, kui palju kellelgi sõna sekka öelda on.
- Teema võivad püstitada nii osalejad kui ka moderaator. Jällegi, nooremate ja vähemkogenenud osalejate puhul peaks moderaator ise teema (intriigi, dilemma) välja pakkuma. Täiskasvanute ja omavahel juba varem tuttavate inimeste puhul võib toimida ka see, et esimesed kalad võtavad ise teema üles (midagi valdkonnaga seotut, mis nende arvates on hetkel „kuum“ või muidu väga oluline). Selleks, et saada osalejad ühele lainele, võib akvaariumile eelneda mingi taustmaterjali (nt kaasuse) kohustuslik iseseisev lugemine.
- Nii kalad kui ka akvaarium võivad istuda või püsti seista. Hästi on toiminud ka variant, kus kalad istuvad, aga akvaarium on püsti.
Olen tänulik, kui jagate enda „akvaariumi“-kogemusi liina.joller@ut.ee, et ühiselt õpetamist õppida.
Mõttekaart
Mõttekaardi tehnika sai alguse 1960. aastate lõpus Tony Buzani uuringute tulemusena.
Kasutamine: eesmärk on struktureerida, et infot kokku koguda ja ülevaatlikult esitada.
Mõttekaardil on järgmised omadused:
- Annab ülevaate suurest teemast/valdkonnast
- Võimaldab valida teid / teha valikuid ning saada teada, kus sa oled
- Ergutab probleemide lahendamist, näidates uusi loovaid teeradu
- On meeldiv vaadata, lugeda, mõtiskleda ning meelde jätta
- On atraktiivne sinu silmadele/ajule
Paberi keskele kirjutatakse teema, mis on fookuses. Teema ümber ühendatakse harude abil alateemad, mille alla on omakorda võimalik ühendada alateemaga seostuvaid võtmesõnu. Parema ülevaate andmiseks võib kasutada erinevaid värve.
Näide
Projekti- või äriidee arendamisel võiks kasutada abistavaid küsimus, mõttekaardil tasuks teha erinevate küsimuste vastused erinevat värvi.
Püstitatud abiküsimused:
- Probleemi püstitus (konkreetne püsiv probleem ühiskonnas, mida soovitakse oma ideega lahendada)
- Millest probleem on tingitud?
- Asjaolud, mis toetavad probleemi püsimist.
Linke mõttekaardi tehnika kohta:
http://www.mind-mapping.co.uk/
http://members.ozemail.com.au/~caveman/
Creative/Mindmap/index.html
