Lasteaedade koostatud projektid

Koolitusel osalenud lasteaiad

Säästva arengu teema lõimimisest õppe- ja kasvatustegevusse koolieelses lasteasutuses

Koostaja: Margit Teller

Säästvat arengut toetav haridus (edaspidi SAH) on säästva arengu põhimõtete rakendamine kõigil hariduse tasanditel, alates koolieelsest lasteasutusest kuni kõrghariduse ja täiskasvanuhariduseni välja. Säästva arengu ehk jätkusuutlikkuse eelduseks on, et inimest, tema tegevust ja loodust vaadeldakse tervikuna. Säästva arengu haridus lähtub mitmest põhimõttest, alushariduse kontekstis võiks üldistatult rõhutada TERVIKLIKKUST.

Käesolevas ülevaates vaadeldakse terviklikkuse külgi, mis aitavad lasteaia toimimises ja planeeritavates tegevustes püsida säästva arengu kursil.

Laps ja temaga seotud võrgustik on omavahel seotud mitmedimensioonilises (loodus-, majandus-, sotsiaal-kultuurilises) keskkonnas.

1. Kus? Laps vajab avatud kokkupuudet kõigi keskkonna osadega, et alustada nende tundmaõppimist. Sama oluline kui rühmaruumis tegutsemine on otsene kontakt paigaga, kus asjad on ja nähtused toimivad. Otsesed õppimise allikad on ka lapse lähiümbruses tegutsevad inimesed, nende tööoskused, sotsiaalne suhtlemine ja hoiakud. Terviklikuks muutuvad tegevused juhul, kui õpikeskkonnana kasutatakse kogu lapse mitmekesist lähiümbrust.
2. Mida ja kuidas? Kuna lapse elu erinevad küljed on kõik omavahel seotud, on otstarbekas ka eri õppe- ka kasvatustegevuste valdkonnad omavahel lõimida. Õppimis- ja kasvatustöös on oluline silmas pidada lapse igapäevaelu, kus samuti kõik on kõigega seotud. Lähtudes koolieelse lasteasutuse õppekavast, tuleks eakohasust silmas pidades leida teemad ning mängulisust rakendades lõimida sobivaid õppe- ja kasvatustegevuse valdkondi. Lapse igapäevaelu on tihedalt seotud lasteaia toimimisega, selle juhtimise ja majandamisega. Lasteaiaealine puutub kokku mitmesuguste hoiakutega. Säästva arengu kontekstis oodatakse, et väärtusarendus haaraks lisaks laialt levinud tarbijalikule hoiakule ka inimeste teistsuguseid vaateid ja tavasid.
3. Lapse organism on arenev ja samas terviklik. Andes talle võimalusi kogeda meeltega oma ümbrust ja saada elamusi, õpib ta seda märkama. Head tunded kinnistavad suhet ümbrusega ning soovi sellest hoolida ja seda hoida. Alustagem lapse ümbritseva eluga suhte loomist positiivsest! Leiame võimalusi suunata lapsi kaunitesse vahvaid väljakutseid pakkuvatesse looduspaikadesse, meiega samaväärseid eluõigusi omavate taimede ja loomade juurde, kodupaiga huvitavate inimeste, nende lugude ja tööde juurde, ülevatesse pärimuskultuuri sündmustesse lasteaias või kogukonnas. Alustada võib loodusest, sest ta inimese eksistentsi ajal on olnud kõige kauem lapse kõige loomulikum kaaslane. Andkem loodus julgelt lapsele õppimise- ja kasvuruumiks!

 

Keskkond ei ole ainult LOODUS

Säästva arengu kontekstis vaadeldakse mõistet keskkond mitmepalgelisena, kus on omavahel seotud inimesi ümbritsev looduslik/ökoloogiline, majanduslik, sotsiaalne ja kultuuriline sfäär (elusorganismid ja eluta looduse osad kui igasuguse elu alus, inimese suhe loodusega, igapäevased käitumisvalikud ja otsustused; osalemine kogukonna ettevõtmistes; üldlevinud ja alternatiivsed majandamise viisid ja võimalused; oma kultuuris osalemine ja teiste kultuuride märkamine). Keskkond laiub niisiis üle kogu lapse elu. Laste igapäevane elu puudutab neid keskkonna osi.

 

Kus on õige õppe- ja kasvatustegevusi kavandada ja korraldada?

KUS? Suur hulk Eesti õpetajaid on leidnud, et tihti on õigem ja tulemuslikum tegutseda rühmaruumist, isegi lasteaiast väljaspool. Seal saavad lapsed vahetult isiklikku ja ainulaadset kogeda, seal on kõige otsesem kokkupuude looduse ja kogukonnaga, inimeste ja tegevustega. Õppeprotsess ehedas keskkonnas tekitab suuremat huvi uute teadmiste vastu, paremaid seoseid, enam lastepoolseid küsimusi.

Kui lähtuda sellest, et last ümbritsev keskkond on mitmesfääriline (sotsiaal-kultuuriline, loodus- ja majandussfäär), võiks laps hankidagi tegutsemiskogemusi neist kõigist. Kõige lihtsam on minna lasteaia õuealale, mitte ainult õuetundi veetma, vaid planeeritud õppe- ja kasvatustegevustele. Kui õuealal on piisavalt mitmekesist loodust, uurimiseks sisustatud õuemajakesed või -paviljonid ka vihmase ilma korral tegutsemiseks, taimekastid või lasteaia aiamaa, kui laps saab osaleda tegemistes, mis annavad talle oskusi, suhtlemisvõimalusi ja koostööharjutusi, on siin tore tegutseda. Kahjuks näeb üsna tihti pilti, kus lasteaiaõul on suur pügatud muruala rohkete atraktsioonidega. Lapsed vajavad arenguks siiski mitmekülgsemat looduslike vormide, värvide, lõhnade, helide maailma. Üheks väljapääsuks liigse ühekülgsuse ületamiseks oleks sellisele murule moodustada nn kaitseala (nt 3 × 3 m suurem ala), kuhu muruniitjat ei lubata, kus saaksid sirguda meie õuetaimed, keda uurida ja kelle kaitse all võiks leida liblikaid ja lindegi. Lasteaia õuele mahuksid veel vihmavee kogumise nõu, kompostikast, mõned puuviljad või põõsad, tunnetust arendavad kastid saepuru, kivide, puidust hakkmaterjali või heintega, maitse- ja lõhnataimede kastid või kasvukohad.

Õueala saab ka maha jätta ja lähiümbrust uurima minna. Lisaks uutele taimedele ja loomakestele võivad seal lapsi oodata liivarandadega järved või muud veekogud, kivirahnud, kiigemäed, mäekünkad, avarad vaated ja metsatukad. Looduse looming lummab ka last, kui anname neile aega märkamiseks.

Lähiümbruses tegutsevad ka talud taimi ja loomi kasvatades. Kohtumised lammaste, kitsede, hobuste, lehmade, sigade ja teiste koduloomadega ergastavad laste emotsioone, kokkupuude talupere tegemistega loob seoseid inimeste tegevuste ja asjadega, mida igapäevaselt vajatakse: toit, riided, tööriistad, ka mänguasjad ja kaunistuselemendid. Põnevaid avastusi pakuvad lastele köögiviljahoidlad, keldrid, loomalaudad ja karjamaa, kokkupuude seal tegutsevate inimestega annab aga uusi ja alternatiivseid teadmisi ning arusaamu.

Huvitavad õppimis- ja tegutsemiskohad on mõisad ja muuseumid, staadionid ja spordiväljakud, lauluväljakud, turud ja poed, jäätmejaamad. Inimesed on rajanud haljasaladele mälestusmärke ja skulptuure. Lood nendest ja ükskõik millistest muudest last ümbritsevatest märkidest võiksid saada laste omadeks. Jagagem neid seal, kus need on, ehedas paigas ja ümbruses.

Linnaruumgi pakub lastele lõputut avastamist, uurimist ja kogemist väärivat. Miks on hooned meie linnas nii erinevad? Miks kunagi ehitati selliseid maju, miks nüüd teistsuguseid? Mis on koolimajas teisiti kui lasteaias? Mida võime leida apteegis, perearstikeskuses, hambapolikliinikus, postimajas, kirikus, kultuurimajas? Kes elavad pargis ja mida võib pargis teha? Mida võiksime õppida inimestelt, kes seal tegutsevad?

 

Mida ja kuidas uurida?

TEEMAD. Koolieelse lasteasutuse õppekavas antakse juhised, et õppe- ja kasvatustegevus seotakse eelkõige kodukoha inimeste, looduse ja asutustega, st teemade ja objektide valikul lähtutakse koduloolisuse printsiibist, ning õpitavaga tutvutakse loomulikus keskkonnas. Ümbritsevas keskkonnas tegutsemine ja sellest hoolimine saab alguse asjade ja nähtuste märkamisest. Seepärast on loomulik, et loodusharidus – loodusobjektide, -nähtuste ning nende toimimise märkamine, uurimine ja avastamine, samas ka inimtegevuses mõjust arusaamine ning ümbruse korrashoidmine ja kaunimaks muutmine – on lasteaias tähtsustatud. Looduse tundmaõppimisest otseselt tulenevad teemad, millele tegevuste planeerimisel mõeldakse, on üldlevinud: lapsed looduseuurijatena pargis ja lähiümbruses, lapsed looduse sõbra ja hoidjana, lapsed aeda ja parki uurimas, lapsed loodust loomas, lapsed taimeriigile terekäsi andmas, puid ja põõsad selgeks saamas. Lapse lähim ümbrus ei ole ainult loodus, tegevustes tekivad kokkupuuted inimeste ja nende tegevustega, märgatakse inimese mõju loodusele ja üksteisele. Kohtutakse eri vanuses aga ka eri kultuuri kandvate inimestega. Teemadeks, mille läbi õppe- ja kasvatustegevuste eesmärke saavutatakse, haaratakse ka laiema koduümbruse keskkonna erinevad aspektid (mina elan rohelises linnas, linnaosa avastamine, õpime tundma kodulinna/küla, rahvakommete tundmaõppimine, jäätmed laste elus, vanavanemate roll, vanad elamise viisid jne).

 

SEOTUS LAPSE IGAPÄEVAELUGA. Ka SAH-i seisukohalt on oluline, et õppe- ja kasvatustegevused oleksid lapse igapäevaeluga seotud. Seoseid on mitmesuguseid:

a)    laste tegutsemisvahendid on nende kokkupuudetest eluga – esemed loodusest ja taimsed ning loomsed toorained, pakendijäätmed kodudest ja lasteaiast, ka vana kase mahasaagimisel tekkinud saepuru ja kaseokstest kasevihtade tooraine;

b)    laste vaatlus- ja uurimispaikadeks saavad kohad, millega neil on olnud ja tõenäoliselt tuleb ka edaspidi kokkupuuteid – väljapaistvad loodusobjektid, postkontor jm kohalikud asutused, jäätmekogumise konteinerid, huvitavad hooned, järv naaberkooli õuel soojal ajal ja talvel;

c)    laste õppe- ja kasvatustegevuste teemad leitakse nende igapäevaelust;

d)    lapsed saavad uurida, kuidas toimib nende lasteaed? Kuidas toimib praegu ja mida saaks muuta, et lasteaiast saaks looduse ja laste tervisega arvestav mõnus õpi- ja arengukoht?

 

MÄNGULISUS. Mängides suudab lasteaiaeas olev laps õppida rohkem kui mistahes muul meetodil. Mängulisuse võimalusi õppe- ja kasvatuskeskkonnas ja tegevustes on hulgaliselt. Lapse lähiümbruse avastamine erinevate meeltemängudega on väga huvitav, meelepikenduste (luubi, binokli, vaatlusraamide, -torude) appivõtmine motiveerib veelgi enam. Teemajuhid saavad ennast kostümeerida lastele huvipakkuvateks tegelasteks (puuhaldjad, metsavanad, sügis, siilid, konnad ja paljud teised), õpitegevused dramatiseeritakse ja uurimine-õppimine muutub kaasahaaravamaks. Rahvapärimusmängude, rahvalaulude ja -tantsude, liikumismängude, mõistatuste, vanasõnade ja liisusalmide kasutamine ja õppimine haarab lapsi kaasa. Alati on lõbusam õppida, kui tegevustesse võetakse appi atraktiivseid vahendeid (õuetegevustes võib kasutada nt värvilisi pudelikorke, arvutamine ja tähtede õppimine muutub mänguliseks mitmesuguseid looduslikke vahendeid kasutades). Kõiki tegevusi saab planeerida seiklustena nt metsamatkadel või avastusradadel lasteaia õuealadel, samuti aia taga, kus „tõsisemad“ tegevused lõpetatakse üllatustega.

 

KOOSTÖÖ – KAASAMINE JA OSALEMINE. Kuidas kasutada õppe- ja kasvatustegevusi nii, et lapsed näeksid, et inimesed tegutsevad koos ühe eesmärgi nimel, et nendes tegevustes ise osaledes kasvaks ka lastel soov nendes tegevustes praegu ja ka tulevikus osaleda. SAH tähendab ka teadmistele ja arusaamistele, oskustele ja väärtushinnangutele toetuvalt inimeste soovi osaleda nii, et nende tegevus muutusi ellu kutsuks. Lasteaias on palju võimalusi osalemise õppimiseks. Tegevustesse kaasatakse lasteaia teisi rühmi ja valla teiste lasteaedade ühevanuselisi lapsi. Lapsed osalevad oma õppimise kohta otsuste tegemisel, kui sissejuhatus õppimisse tehakse raamatukogus, uurides, milliseid teadmisi annavad raamatud teemast ja kuidas võiks teemat uurida ning millisena tulemust ette kujutada. Õpetajateks ja juhendajateks saavad olla oma oskustes pädevad inimesed huvialakeskustes, kodukoha seltsides, kalamehed, vabatahtlikud töötajad loomade varjupaigas, isad vanadest rehvidest õueatraktsioone valmistamas, külvikaste meisterdamas, kellegi vanavanemad vana aja tegemistest lugusid jutustamas ja käsitööoskusi edasi andmas ja paljud teised. Rühmategevustes valmistatakse lastega salateid kohalikust ja tervislikust mitmekesisest toorainest, segatakse jooke, küpsetatakse õunakooke. Rühmaruumis saab vanapaberist paberit valmistada, jäätmeid kasutades rühmategevusteks vajalikke esemeid meisterdada. Kui lastega sellel ajal arutada, miks seda kõike teistmoodi tehakse, saadakse teadmisi, millele edaspidi rajada valikuid. Osalemise võimalusi on tihti ka lasteaia õuealalt välja minnes. Traditsioonilisel ning tänase päeva seisukohalt alternatiivsel teel püütakse leiba küpsetada, lambaid jm koduloomi sööta, ise toiduks vajalikke taimi kasvatada (külvatakse seeme ja jälgitakse selle kasvamist taimeks vilja koristuse ja kasutamiseni), lehti riisuda, komposti valmistada, jäätmeid koguda, sorteerida ja nõutavalt paigutada, lõket teha, vorsti küpsetada, lõkke ääres pärimuslugusid kuulata, tantsida ja laulda. Ja kõige tähtsam on toetada last küsimusi küsima – kõigilt ja kõigest. Mida rohkemate inimestega lastel õppimis- ja kasvatustegevustes kokkupuuteid on, seda enam pakuvad need lastele eeskuju edaspidiseks suhtluseks.

VÄÄRTUSED JA HOIAKUD. Ühiskonnas mõjutavad inimeste käitumist nende hoiakud. Laste hoiakuid ja hilisemaid väärtusi kujundavad suuresti nende kõrval olevad täiskasvanud. SAH kontekstis oodatakse, et õpetajad ise oma väärtusi uuriksid ning mõtleksid, milliseid väärtusi nad oma eeskujuga lastele edasi annavad. Õpetajal on võimalik kavandatud tegevustes tutvustada lastele alternatiivseid eluviise ja sealt tulenevaid hoiakuid. Säästva arenguga lõimitud tegevustes võib leida paljusid laste väärtusi edendavaid külgi.

a)    Laste hoiakuid ja väärtusi mõjutavad küljed:

–          laps saab esmased teadmised kodukoha vaatamisväärtustest, kultuuripärandist, majanduslikust toimimisest ning kogukonnaühtsusest;

–          laps saab esmased teadmised igapäevase tarbimisega seotud jäätmete mõistest, kasutamisest ning vähendamisest; õpib  jäätmetesse suhtuma kui ressurssi, mitte kui prügisse;

–          laps õpib märkama loodust enda ümber, õpib loodusest hoolima, tunneb rõõmu looduses viibimisest; suureneb lapse arusaam looduses liikumise kasulikust mõjust tervisele;

–          lapses areneb arusaamine, et lisaks rühmaruumis toimuvale saab maailma uurida ja tundma õppida kõikjal, kus asjad on ja nähtused toimuvad;

–          laps omandab tööoskusi ja üksteisega arvestavat käitumist koos kaaslaste, juhendajate ja teiste täiskasvanutega temaatilistel päevadel, lasteaia õuealal, taludes, aedades, muuseumides jt lähiümbruse tegevuspaikades. Kogukonnas osaledes õpib laps enda ja teiste väärtusi tundma ning areneb üksteist arvestavaks kaasinimeseks.

b)    Õpetajaid ja ülejäänud lasteaia personali haaravad hoiakulised muutused:

–          muutuvad ja laienevad õpetajate hoiakud säästva arengu valdkonnas;

–          õpetajad kasutavad teadlikult lapse lähiümbrust õppe- ja kasvatustöö eesmärkide saavutamisel, süveneb õpetajate avastus- ja õuesõppealane pädevus;

–          õpetajad planeerivad tegevusi, millesse teadlikult haaratakse koostöö õppimiseks ja osalemiseks erinevaid lasterühmi ja täiskasvanuid;

–          õpetajad uurivad ja teadvustavad keskkonnasäästlikkuse põhimõtteid, eesmärgiga tegutseda keskkonda säästvalt;

–          lasteaed saab oma toimimisel hakata eelistama vähem looduskeskkonda koormavat, sotsiaalset elu edendavat, kultuuritraditsioone hindavat ja alternatiivset majandusmehhanismi arvestavat kohalikku ja loodusest hoolivat ressurssi ning toodangut.

Projektitöö säästva arengu hariduse meetodina

Kuna kõik on kõigega seotud, ei saa säästvust ehk jätkusuutlikkust silmas pidades uurida ja lahendada laste igapäevaelu asju ja nähtusi ühe tegevuse, ühe aine või ühe õpetaja raamides. Muude tegevusmeetodite kõrval sobib selleks ka projektitöö. Projekti defineeritakse kui kavandatud tegevuste kogumit ühe või mitme eesmärgi saavutamiseks kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul. Projektis saab igapäevase elu külgi uurida sotsiaalses kontekstis. Projektiks võib ideid anda iga lasteaia meeskonnaliige, kelle ümber võivad hakata kogunema inimesed, kes soovivad muuta oma igapäevaelu nii õpetaja kui ka inimesena. Üks oluline teadmiste allikas projekti kavandamisel on osalejad ise koos oma teadmiste ja oskustega. Selline algatus ja arendustöö võib tugevdada lasteaia meeskonda, kaasates peaaegu kogu personali ning kogukonna erinevad osad, ning viia muutusteni kõigi osalejate elus. Teemale saab projekti käigus läheneda kõigekülgselt, lõimides enamiku või kõik valdkonnad. Lasteaias võib projekt haarata ühe või kaks päeva, nädalakavasid, tervet kuud õues- ja lähiümbruses, ühte aastaaega, olla ülemajaliseks läbivaks teemaks terve aasta jookasul. Teemaga tegelema saab haarata erinevaid rühmi, aga ka kõik lasteaia rühmad koos personaliga ja lisaks nt kooli, eriti kui kool ja lasteaed töötavad koos, kolleegid koos õpilastega. Alati saab teha koostööd lastevanematega, kohaliku omavalitsuse liikmete ning kodukoha huvitavate ja motiveeritud elanikega.