Kultuuri ja sotsiaalse dimensiooni teemade lõimimine õpetajakoolituse õppekavadesse. Interaktiivne ülesanne

Koostaja Anne Laius

Selleks, et erinevate erialade õpetajakoolituse õppekavadesse saaks edukalt lõimida kultuuri ja sotsiaalse dimensiooni teemasid, on vaja põhjalikult tutvuda säästva arengu põhidokumentidega. Üheks ülevaatlikumaks nendest on 2005. aastal vastu võetud Eesti säästva arengu riiklik strateegia SE 21 – SÄÄSTEV EESTI, mis annab hästi liigendatud ülevaate ka säästva arengu hariduse aspektidest. Dokument on kättesaadav aadressil: https://riigikantselei.ee/sites/default/files/content-editors/Failid/saastev_eesti_21.pdf.

Ülesande peaeesmärk:
kultuuri ja sotsiaalse dimensiooni teemade lõimimine õpetajakoolituse õppekavadesse.

• Eesti kultuuri ja ühiskonna ning riigi jätkusuutliku arengu eesmärkide, arenguvalikute ja tegevussuundade mõistmine seoses säästva arengu haridusega.
• Kultuuri ja sotsiaalsete agendade vajalikkuse mõistmine õpetajakoolituse kõikidel erialadel.
• Eesti riigi, maakondade ja omavalitsuste kultuurilise ja sotsiaalse jätkusuutlikkuse  tõlgendamine säästva arengu kontekstis.

Lisaeesmärgid:

• SE 21 – Säästev Eesti strateegia lugemine ja informatsiooni tõlgendamine, oma õpetajakoolituse erialasse integreerimise võimaluste leidmine;
• Sobiva sisu ja õppemeetodite valimine efektiivseks kultuuri ja sotsiaalsete dimensioonide integreerimiseks õpetajakoolituse õppekavva;
• Koostöös lähedaste erialade õpetajakoolituse õppejõududega õppematerjali kavandamine säästva arengu teemade integreerimiseks.

Õppeülesanne:

Eesti säästva arengu riikliku strateegia lugemine, olulise info selekteerimine ning kasutamine ülalmainitud õppematerjali koostamiseks.

SE21 – SÄÄSTEV EESTI

Sissejuhatus

Säästev Eesti 21 (SE21) on arengustrateegia, mille koostamise aluseks oli valitsuse 24. juuli 2001. a protokollilise otsusega nr 33 kinnitatud ja hankelepingus nr 2-11-13/146 esitatud lähteülesanne. Lähteülesande kohaselt on SE21 Eesti riigi ja ühiskonna arendamise strateegia 2030. aastani, sihiga ühendada globaalsest konkurentsist tulenevad edukuse nõuded säästva arengu põhimõtete ja Eesti traditsiooniliste väärtuste säilitamisega. Vastavalt lähteülesandele ei ole SE21 akadeemiline uuring, vaid pakub välja eesmärgid ja tegevussuunad, mis võiksid olla aluseks ühiskondlikule kokkuleppele Eesti jätkusuutliku arengu osas. Tegu on kogu ühiskonnaelu haarava arengukavaga, mitte üksnes ökoloogilistele küsimustele suunatud strateegiaga. Lähteülesande kohaselt on SE21 ühiskonna tervikkäsitlus, mis ei süüvi ühegi kitsama eluala spetsiifilistesse probleemidesse, vaid määratleb Eesti kui terviku liikumise suhteliselt üldistel skaaladel, nagu: individualism-solidaarsus, mobiilsus-püsivus, avatus-suletus, innovaatilisus-traditsionaalsus jne.

SE21 selge fookus on Eesti jätkusuutlikkus, strateegia põhiülesanne on vastata küsimusele – mida tuleks teha, tagamaks Eesti ühiskonna ja riigi edukas toimimine ka pikemas perspektiivis? Strateegia mõtteks on pakkuda teid ja lahendusi erinevate subjektide kooskõlastatud tegevuseks Eesti jätkusuutlikkuse tagamisel. Kuna SE21 lähtub pikemast (30 aastat) ajahorisondist, ei saa ta olla vaid tänaste mureküsimuste keskne, strateegia oluliseks sihiks on kujundada ühiskonnas selliseid võimeid ja mehhanisme, mis tagaksid Eesti jätkumise ja edu ka uutes ja ootamatutes oludes. Arvestades paratamatult muutuvat keskkonda, ei ole SE21 kavandatud nn valmisproduktina, dokumendina, mis pärast vastuvõtmist saab ühemõtteliseks tegevusjuhiseks. SE21 on kavandatud tagasisidestatud ja perioodiliselt iseennast korrigeeriva ühiskondliku protsessina, omamoodi ühiskonna enesejuhtimise mehhanismina. SE21 tuumaks on (ühiselt väärtustatud) arengueesmärgid, mille realiseerimisse on oodatud panustama väga erinevad subjektid ning mille saavutamiseks kasutatakse eri allikatest pärit ressursse.

SE 21 eesmärgid

Eesmärk I: Eesti kultuuriruumi elujõulisus

Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseadusele peab Eesti riik „tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade“. Eesti jätkusuutliku arengu nurgakiviks on eesti rahvuse ja eesti kultuuri jätkusuutlikkus, seda postuleeriv arengueesmärk on fundamentaalse tähendusega, eestluse püsimine on Eesti arengueesmärkide reas esimesel kohal.

Tänapäeva teaduspõhine arusaam ei vaatle rahvust kui bioloogilist, ühisest geneetilisest juurest (pärinemisest) arenenud hõimlust, vaid kui ühisel kultuuril, ühisel ajalootunnetusel ja keelel põhinevat kultuurilist kooslust. Rahvuse säilimiseks läbi aegade on vajalikud ennekõike kultuurilised mehhanismid, mis võimaldavad eesti rahvusliku identiteedi (kultuurilise kokkukuuluvuse) püsimist ja tagavad eesti rahvuskultuurile omaste väärtuste, traditsioonide, käitumismudelite ja elulaadi elementide edasikandumise põlvest põlve, samuti nende omaksvõtu Eesti uusasukate poolt.

Nende mehhanismide tuumaks on:

• rahvuskeelne haridus,
• rahvuskeelel põhinev kultuuriloome (sh teadus),
• rahvuskeelse suhtlemise ning
• rahvuslike kultuuriväärtuste ja käitumismallide funktsionaalsus igapäevases elukorralduses ja kõigis eluvaldkondades.

SE21 kontekstis on eesti rahvuse jätkusuutlikkus väljendatud Eesti kultuuriruumi püsimise kaudu. Eesti kultuuriruum on määratletud kui eesti traditsioonil ja keelel põhinev ühiskonnaelu korraldus. Selle kultuuri kandjateks on ennast eestlastena määratlevad ja eesti keeles suhtlevad inimesed.

Eesti kultuuriruumi iseloomustavad eesti traditsioonil põhinevad tavad käitumises, suhetes, elukorralduses. Eesti kultuuriruum on materialiseerunud eestilikus loodus- ja elukeskkonnas, samuti eestipärases märgilises keskkonnas (suhtluskeeles, sümboolikas, isiku- ja kohanimedes, värvieelistustes, ehitus- ja kodukujundustavades, üldtuntud kunsti- ja kirjandusteostes ning ajaloolistes tegelastes, ajaloolistes tähtpäevades ja kalendris jne).

Seega – Eesti kultuuriruum siinkohal kasutatavas (sotsiaalteaduslikus) tähenduses on oluliselt laiem mõiste kui otsese loometegevuse või rahvakultuuri valdkonnad. See on eestluse eluruum koos kõigi oma komponentide ja atribuutidega. Kultuuriruumi säilimine on eeltingimuseks rahvusliku identiteedi säilimisele, mis omakorda motiveerib nii rahvuskeele kasutamist kui ka rahvuslike väärtuste au sees püsimist muutuvas ja globaliseeruvas maailmas.

Kultuuriruumi jätkusuutlikkuse hindamise aluseks on järgnevad kolm kriteeriumi:

1. Eesti kultuuriruumi ulatus:

• eesti kultuuri kandjate arvukus, nende paiknemine (Eestis, väljaspool),
• eesti kultuuri materialiseerumise määr (arhitektuuris, maastikes, märgilises keskkonnas),
• eesti kultuuri tuntus, tõlgitavus ja levik väljaspool Eestit;

2. Eesti kultuuri funktsionaalsus:

• eesti kultuurielementide (sh keele) kasutusintensiivsus erinevates eluvaldkondades (argisuhtluses, teaduses, hariduses, seadusloomes, poliitikas, tehnikas ja tehnoloogias jne);

3. Eesti kultuuri ajaline pidevus ja plastilisus:

• kultuurimälu võime siduda minevikukogemus tulevikuga;
• rahvuskultuuri avatus uuele;
• rikastumis- ja tõlgendamisvõime maailma muutuvas kultuuripildis;
• kultuurimälu (traditsiooni) kestvus ja kõlblikkus seotuna uute avastuste, uute valdkondade, uue tehnilise keskkonna, uute kultuurinähtuste, uute suhete ja suhtlusviisidega;
• eesti keele ja kultuuri tõlkimisvõimelisus (ka tehnilises mõistes) ja tõlgitavus globaliseeruvas multikultuurilises keskkonnas.

Ohud, mida peaks SAH arvestama, et tagada Eesti kultuuriruumi säilimine ja seega rahvuse püsimine:

• eesti keelt kõnelevate inimeste arvukuse vähenemine (demograafiline kriis);
• eesti keele ja kultuuri väljatõrjumine teiste keelte ja kultuuride mõjukuse kasvu tõttu Eesti kultuuriruumis;
• eesti keele ja kultuuri teatav stagneerumine, kohanematus uue globaalse tsivilisatsiooni (infoühiskonna ja tehnokultuuri) nõuetega, mistõttu väheneb rahvuskultuuri funktsionaalsus ning nõrgeneb motivatsioon tema säilimiseks;
• eesti keele ja kultuuri labastumine rahvusvahelise rämpskultuuri mõjul;
• ressursside vähesus ohustab paljusid kultuurivaldkondi, mis meie väikese rahva puhul vajavad riigilt tuge.

Eesti kultuuriruumi elujõulisuse saavutamise põhimehhanismid

• Haritus. Eestis eestikeelse ja eesti kultuuriga seotud, samas kaasaja teaduste ja tehnoloogia arengutel põhineva, eesti kultuuri maailmakultuuriga seostava, rahvusvaheliselt konkurentsivõimelise hariduse tagamine.

• Refleksiivsus. Eesti kultuuri uuenemisvõime ja kriitilise refleksioonivõime suurendamine. Selle tagab eestikeelse haritlaskonna aktiivne osalus rahvusvahelises ja kodumaises erialases ja avalikus suhtluses; eestikeelse filosoofilise, teadusliku, erialase keele arendamine; erialase ja teadusliku mõttevahetuse ning avaliku ühiskonnakriitilise ja kultuurikeskustelu toimumine eestikeelses meedias.

• Kommunikatiivsus. Eesti kultuuri kasutatavus rahvusvahelises suhtluses ja tõlgitavus teistesse keeltesse ja koodidesse. Sealhulgas mitme võõrkeele oskuse levik Eestis, eesti kultuuri jaoks oluliste arhivaalide ja kultuuritekstide kättesaadavus digitaalses vormis, eesti kultuuri olulise osa tutvustamine ja levitamine põhilistes maailmakeeltes, Eesti ajaloo ja kultuurimälu integreerimine Euroopa ja maailma kultuurimälu ja ajalooteadvusega. Osalemine rahvusvahelistes teadus-, tehnoloogia- ja kultuuriprojektides, Eesti muutumine oluliseks kohaks maailma kultuurikaardil ja kultuurikalendris.

• Innovaatilisus. Kultuuri suurem uuenemisvõime, mille abil eesti kultuur integreeritakse kaasaegsesse tehnoloogilisse tsivilisatsiooni, selle kaudu mõtestatakse maailmas keskseid teemasid – geneetikast kuni moslemimaailmani, toimub uute suhtlusvormide leidmine.

Eesmärk II: heaolu kasv (sotsiaalne dimensioon)

Heaolu on defineeritud kui inimeste materiaalsete, sotsiaalsete ja kultuuriliste vajaduste rahuldatus, millega kaasnevad võimalused ennast teostada ja oma püüdlusi ning eesmärke realiseerida.

Indiviidi väärtustava lääneliku maailmavaate seisukohalt on indiviidi heaolu väärtus iseeneses. Ka Brundtlandi komisjoni sõnastatud säästva arengu definitsioonis on esitatud mõtteviis, mille kohaselt üks põlvkond ei tohi oma heaolutaotluste realiseerimisega halvendada järgmiste põlvkondade võimalusi.

Ehkki püüdlemisel heaolule tuleb arvestada ka teiste väärtustega ja tekivad keerukad eetilised dilemmad (vastutus kõige elava ees; ühtede indiviidide, kas või vähemuse, heaolu ohverdamine teiste heaolu saavutamiseks; kultuuris kinnistunud kollektiivsete väärtuste ohverdamine indiviidi heaolu eest), on raske ette kujutada demokraatliku ühiskonna arengumudelit, mille raames takistatakse inimeste loomulikku tungi oma heaolu suurendamiseks. Loomulikult on heaolu sisu ajas muutuv, teatud ulatuses kultuuri, hariduse ja kasvatuse kaudu ka muudetav.

Heaolu kasvu komponendid

Heaolu on jaotatud kolmeks komponendiks, mida võib käsitleda ka heaolu saavutamise alleesmärkidena.

• Majanduslik jõukus: rahaliste sissetulekute suurus pereliikme kohta ja sissetulekute struktuur; tarbimiskulude suurus pereliikme kohta ning nende kulutuste struktuur (baasvajadustele kuluvate kulutuste osatähtsuse tase).

• Turvalisuse tase: tervislik seisund, haigestumise risk, kuritegevuse määr, töökaotamise oht, stressi leviku määr. Eelnevad näitajad on põhimõtteliselt mõõdetavad ka erinevate integreeritud turvalisuse indeksite kaudu.

• Võimaluste mitmekesisus (eneseteostuseks, rekreatsiooniks, sotsiaalseks suhtlemiseks): reaalne töönädala pikkus, tööga rahulolu, ajakasutus (nn seotud aja osatähtsus), võimalused arendavaks ajakasutuseks.

Ohud

• Kui heaolu ei tõuse piisavalt kiiresti, siis (eriti kombinatsioonis keskkonna atraktiivsuse mitteküllaldase arenguga) võib see viia noorte massilise lahkumiseni. Eriti vananeva ühiskonna tingimustes võib see tuua kaasa katastroofilisi tulemusi.

• Materiaalse heaolu tagamisega ei saada hakkama. See võib kaasa tuua järelmõjud, nagu tervise jätkuv halvenemine või taastugevnev keskkonnasurve, kultuurikeskkonna lagunemine.

• Mitmel põhjusel (sh võimetus viia läbi piisavalt tulemuslikku haridus- ja väljaõppereformi) ei suudeta minna üle järgmisele, innovatsioonipõhisele majandusarengu etapile. Kallineva majanduse juures toob see kaasa mitte ainult heaolu kasvu pidurdumise, vaid rasked sotsiaalsed kaasnähud (näiteks võimaliku tööpuudusega seoses).

• Infrastruktuuride kallinemine (eriti ökoloogiliste piirangute tugevnemise juures vajame suuri investeeringuid, mis muudavad tootmise kalliks) vähendab majanduse konkurentsivõimet koos sellest tulenevate eri laadi negatiivsete järelmitega.

• Turulejõudmise tõrked oluliste sihtmaade turgudel, näiteks dumpingusüüdistuste ja nendega kaasnevate meetmete kaudu.

• Väliskeskkonna šokid löövad Eesti avatud majandust tugevalt.

• Võivad tekkida küllalt pikad perioodid, kus majandus kasvab, aga tööhõive mitte (ingl jobless growth).

• Teenindusmajanduslik areng võib olla suhteliselt raskesti seeditav traditsioonilistele põllumajanduslikele ja eriti tööstuslikele regioonidele (Kirde-Eesti).

Heaolu saavutamise põhimehhanismid

Järgnevalt on esitatud omavahel osaliselt seotud põhimehhanismid, mis aitavad eesmärkide suunas liikuda.

• Orientatsioon väliskeskkonnatrendidele vastavale ja samas Eestile sobivale majandus- ja tööhõivestruktuurile. Taoliseks majandusstruktuuriks saab olla ekspordiorientatsiooniga ja sektoriaalselt mitmekesine teenindusmajandus. Teeninduskeskne majandus on paindlikum ja jätkusuutlikum, kui seda oleks suurtööstusel baseeruv majandus.

• Teenuseid eksporditakse nii interneti kaudu, nende otsese osutamisega teiste maade territooriumil kui ka osutamisega oma territooriumil. Lisaks tavapärasele turismile on Eesti haaranud olulise koha ka teiste maade elanikele tervishoiu, hoolde, koolituse ja muude teenuste osutamisega oma territooriumil.

• Oma loodusvarade kasutamisele tuginevad majandussektorid puhvrina. Eesti tuleviku majandus ei baseeru suures ulatuses iseenda loodusvaradel, kuid viimased (mets, ka põllumajanduslik tooraine jm) omavad siiski olulist stabiliseerivat rolli, seda just olukordades, kus rahvusvahelises majanduses esinevad langused või tõrked.

• Võrgustumine. Eestis asuvad firmad, ka väikefirmad, lülituvad üha enam rahvusvahelistesse võrgustikesse, hakates neis täitma erinevaid, sh ajapikku üha keerulisemaid ja kallimaid funktsioone. Eesti riik aitab taolisele võrgustumisele kaasa oma tugimeetmetega, kasutatakse ära ka ELi vastavaid võimalusi.

• Tehnoloogiline areng. Siirdumine investeeringukesksest majandusest innovatsioonikesksesse majandusse. Eesti majanduse järkjärguline kallinemine (mida kiirendab liitumine ELiga) ei võimalda jääda pikemalt tuginema odavale tootmissisendile ja väliskapitali odava tootmissisendiga (madalad palgad, odav tooraine, madalad ökoloogilised nõuded) sissemeelitamisele. Tootmises ja eriti ekspordis peab madaltehnoloogiliste toodete ja teenuste arvel suurenema kõrg- ja kesk-kõrgtehnoloogiaprodukti tootmine.
• Haridussüsteem ja väljaõpe majanduse arengu alusena. Ei majanduse võrgustumine ega üleminek innovatsioonikesksele majandusele pole võimalik ilma kvalitatiivse hüppeta hariduses ja väljaõppes. Väikeriigil on oluline tagada kogu elanikkonnale põhimõtteline juurdepääs haridusele. Samas peab hariduse, ümberõppe, elukestva õppe jne reformimine olema majanduskeskkonna (eelseisva perioodi) nõudeid arvestav. Siit tuleneb tiheda koostöö vajadus erasektoriga.

• Institutsionaalne areng ja riigi ning erasektori koostöö (ingl public-private-partnership). Heaolu kujundab mitte ainult majanduse arendamine, aga ka nõutava väljundi saamine tervishoius (tervis kui inimeste turvalisuse põhielement), linnade inimsõbralikuks planeerimine, kogu Eesti elukeskkonna kvaliteedi tõstmine.

• Materiaalse tarbimise liigset domineerimist tasakaalustavad mehhanismid. Eriti perioodi esimesel poolel on vajalik spetsiaalselt kaasa aidata heaolu mõiste arenemisele ja nn mittemateriaalsele (sh kultuurilisele) tarbimisele, ökoloogilistele elulaadimuutustele. See on oluline valdkond meedia, kolmanda sektori ja riigi koostööks.

Eesmärk III: sidus ühiskond

Käeolevas strateegias püstitatud esimese kahe eesmärgi (Eesti kultuuriruumi püsimine ja heaolu kasv) saavutamine on võimalik vaid siis, kui nendest eesmärkidest tulenevaid hüvesid naudib valdav enamus elanikkonnast ning nende saavutamise hind ei ole ühiskonna kui tervikorganismi jaoks destruktiivne. Nimetatud eesmärkide realiseerumine on võimalik vaid sidusa ja kooskõlaliselt toimiva ühiskonna puhul, olukorras, kus eesmärkide saavutamisse usub ja panustab absoluutne enamus ühiskonnaliikmetest.

Kolmas eesmärgipüstitus väljendabki soovi jõuda olukorrani, kus kõik ühiskonnaliikmed osalevad jõukohasel viisil hüvede loomises ning saavad loodust/toodetust ka õiglasel moel osa. Praktikas tähendab see kokkulepitud tegutsemist eelkõige neis sotsiaalelu valdkondades, kus on kujunenud oht pikaajaliste vastasseisude/tõrjutuse kujunemiseks – põlvkonniti edasikanduv vaesus, suletud muulasenklaavid, hariduslik tõrjutus, perifeersete elupiirkondade mahajäämus jms. Sotsiaalse sidususe saavutamine tähendab nii sotsiaalset kui ka regionaalset tasakaalustatust, ülemäära suurte Eesti-siseste erinevuste ületamist.

Sidusus ei tähenda ühetaolisust ega vastandu uuendusmeelsusele, sidus ühiskond sisaldab piisavalt loomingulisust ja innovaatilisust, mis loob noorele ja haritud põlvkonnale piisavalt motivatsiooni ennast just Eestis realiseerida.

Sidusa ühiskonna komponendid

Sotsiaalse sidususe hindamiseks on esitatud järgnevad kolm alaeesmärki koos neid iseloomustavate indikaatoritega.

• Sotsiaalne kaasatus. Praktiliselt kogu Eesti elanikkond osaleb väärtuste loomises ja nende tarbimises, aga ka ühiskonnaarengu kujundamises. Indikaatorid: Gini indeks, tööhõive määr, töötava rahvastiku ja kogurahvastiku suhtarv, allpool vaesuspiiri elavate leibkondade osakaal, tervisekindlustust omava elanikkonna osatähtsus.

• Regionaalne tasakaal. Eesti-sisesed regionaalsed erinevused vähenevad, iga Eesti piirkond on leidnud sobiva viisi iseenda kui elu- ja tööpaiga väärtustamiseks. Indikaatorid: sissetulekute jaotus ja vaesusriski määr regiooniti, koolikatkestajad ja ülikoolidesse sissesaanud regiooniti, regionaalsed eelistused elu- ja tööpaiga valikul.

• Tugev kodanikuühiskond. Riigi ja erasektori kõrvale on kujunenud tegus kodanikeühenduste võrgustik. Kolmas sektor osaleb võrdväärse partnerina nii poliitiliste otsustuste kujundamisel kui ka mitme (sotsiaalse suunitlusega) teenuse pakkumisel. Indikaatorid: kodanikeühenduste arv ja liikmelisus, kolmanda sektori algatatud seaduseelnõud, kolmanda sektori rahastamise dünaamika.

Ohud

Eesti ühiskonna sidusust ohustavad tänases olukorras eelkõige:

• majandusliku ebavõrdsuse kõrge tase. Gini indeks on Eestis olnud viimastel aastatel u 0,37, mis on oluliselt lähemal Venemaa kui ELi vastavale näitajale.

• Jätkuv trend Eesti regionaalse tasakaalustamatuse suurenemisele ning perifeersete elupiirkondade väljasuremisele. Leibkonna liikme netosissetulek 2001. aastal oli Harju maakonnas 33 000 krooni, mitmes Lõuna-Eesti maakonnas alla 20 000 krooni.

• Mitme marginaliseerunud elanikkonnarühma jõudmine olukorda, millest tagasitulek aktiivsesse ellu pole enam teostatav. Pikaajaliste töötute osakaal kõigi töötute hulgas on viimasel kolmel aastal olnud järgmine: 2000 – 45%, 2001 – 48,3%, 2002 – 52,8%.

• Tekkiv trend „ajude äravooluks“, mis pärsib mitme avalikke hüvesid pakkuva valdkonna (tervishoiu, sotsiaalhoolekande, hariduse jms) jätkusuutlikku arengut.

• Eesti tööjõuturu raskused kohaneda ELi tööjaotusest ja infotehnoloogia arengust tuleneva uue keskkonnaga – töötuse kõrge tase, tööandjate suutmatus pakkuda uusi paindlikke töövorme ja töövõtjate suutmatus neis osaleda. Keskmine tööpuuduse tase on Eestis viimasel kolmel aastal olnud järgmine: 2000 – 13,6%, 2001 – 12,6%, 2002 – 10,3%.

• Riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste vähene haldussuutlikkus, mis muudab avaliku teenuse sageli ebakvaliteetseks ning raskendab ka finantstoetuste taotlemist ELi fondidest.

• Kolmanda sektori vähene suutlikkus ühiskonnahuvide esindamisel, aga ka töökohtade loomisel ja teenuste (haridus-, sotsiaalhoolekande jms) pakkumisel. Tulemusena jääb oluline sotsiaalne ressurss kasutamata.

Eesmärk IV: ökoloogiline tasakaal

Sotsiaalne ja kultuuriline dimensioon on lahutamatult seotud ökoloogilise tasakaalu säilitamisega Eesti looduses ning on meie jätkusuutlikkuse keskne tingimus. Samas on see ka Eesti panus globaalsesse arengusse, järgides printsiipi, mille kohaselt kõikidel elukeskkonna tasemetel peab valitsema tasakaal nii aineringetes kui ka energiavoogudes.

Üldine eesmärk on looduse isetaastumisvõime lülitamine looduskasutusse. Keskkonnakaitse põhifunktsiooniks ei ole ressursside ja looduskeskkonna kaitse, vaid nende harmooniline ja tasakaalustatud haldamine Eesti ühiskonna ja kohalike kogukondade huvides. Eesmärgiks on saavutada olukord, kus inimene ei käsitle keskkonda kui kaitset vajavate objektide kogumit, vaid kui tervikut, mille osaks ta ise on. Sihiks on looduse kui väärtuse ning kui ühiskonna keskse arenguressursi kooskäsitlus Eesti üldise edenemise kontekstis.

Eesti ei peaks oma keskkonnakaitse ja -kasutuse planeerimisel tingimata järgima arenenud riikide keskkonna- ja reostuskeskseid ning tarbimisharjumustele suunatud käsitlusi, vaid lähtuma ka kohalikust traditsioonist ja eripärast. Näiteks Eestile omane maastik kui kultuuripärand võiks olla lisaväärtuseks, mis suudab osaliselt korvata mitme riigi kõrgemat elatustaset ja vähendada selle kaudu ajude väljavoolu. Eesti maastik võiks siinses ökosüsteemis saada kandvaks elemendiks, käsitledes seda kui elukeskkonda, mis haarab endasse kõige muu kõrval ka globaalsed ressursid, nagu ilmastiku (kliima), õhu- ja veevalla. Kohalikul tasemel sisaldab aga elukohta koos selle bioloogilise mitmekesisuse, rekreatiivsete ressursside, aga ka vaadete ja muude esteetiliste parameetritega, mille säilitamine ja arendamine on oluline kõigi arengueesmärkide saavutamiseks.

Eesmärkide poole liikumisel tekkivad seosed

Siin esitatud Eesti jätkusuutlikkuse käsitlus põhineb ülalkirjeldatud neljal arengueesmärgil. Eesti on jätkusuutlik, kui ühiskonnas toimub selgelt tajutav, mõõdetav ja kooskõlaline liikumine kõigi nelja eesmärgi suunas. Ükskõik millise sihiasetuse kõrvalejäämine või sellest kaugenemine tähendab jätkusuutlikkusele ohtu. Jätkusuutlik on Eesti, kus on kindlustatud eestiliku kultuuriruumi püsimine, inimeste heaolu kasv, ühiskonna terviklikkus ja tasakaal loodusega. Kõik väljapakutud eesmärgid on olulised, ühtegi ei saa teisega asendada. Seetõttu tuleb neid nelja arengueesmärki käsitleda ühtse süsteemina, mille terviklik silmaspidamine ja arvestamine on meie jätkusuutlikkuse alus.

Pole raske näha, et püstitatud eesmärgid ise on mõnevõrra vastuolulised, õigemini – võimendatud liikumine ühe eesmärgi suunas võib pärssida teise saavutamist. Suund kiirele heaolu suurenemisele ei pruugi olla parim ei Eesti kultuuriruumile ega ökoloogilisele tasakaalule, sotsiaalse sidususe esiplaanile seadmine ei pruugi toetada majanduskasvu jne. Küsimuseks on, kuidas sisu ja suunitluse poolest erilaadseid eesmärke üheaegselt silmas pidada ja arvestada. Piltlikult – kuidas joosta korraga vasakule ja paremale, olla üheaegselt avatud ja eestikeskne, tagada kiire majandusareng ja tegelik loodushoid jne.

Vastasmõjude analüüs aitab mõista juba käivitunud iseregulatiivse arengu loogikat, selles peituvaid võimalusi ja võimatusi. Stsenaariumide koostamisel on siia juurde toodud ka aktiivne subjektiivne valik, ühiskonna aktiivsema osa püüd arengut ühel või teisel viisil suunama hakata.

Eesmärkide vastasseoseid hinnati nendes sisalduvate komponentide tasandil. Täpsemalt – hinnati ühe eesmärgi võimendatud liikumise mõju teiste eesmärkide komponentidele.

Järgneval joonisel on analüüsi tulemused esitatud ülevaatlikkuse huvides siiski mitte eesmärkide komponentide tasandil, vaid juba üldistatult eesmärkide kui tervikute vaheliste seostena.

Joonis 1. Eesmärkide vastasmõjud (Eesti säästva arengu riikliku strateegia „Säästev Eesti 21“ heakskiitmine, RT I 2005, 50, 396

 

Jämedamad seosejooned kirjeldavad joonisel tugevamaid mõjusid, peenemad nõrgemaid. Tugevamateks mõjudeks osutusid järgmised.

1. Eesti kultuuri(ruumi) mõju ökoloogilisele tasakaalustatusele, sh komponentide tasandil on kõige tugevam mõju saastumise vähendamisele ja loodusliku mitmekesisuse säilimisele. Tugeva mõju põhjenduseks on arusaam, mille kohaselt just kultuur kui väärtuste ja hoiakute kujundaja on oluline tegeliku keskkonnakasutuse määraja.

2. Eesti kultuuri(ruumi) elujõulisuse mõju Eesti ühiskonna sotsiaalsele sidususele. Mõju hinnati tugevaks kõigi kolme sotsiaalse sidususe komponendi (regionaalse tasakaalustatuse, sotsiaalse kaasatuse, kodanikuühiskonna) osas. Ühine kultuuriline kontekst on omamoodi sidusaineks kultuurikandjate liitmisel terviklikuks ühiskonnaks.

3. Eesti kultuuri(ruumi) elujõulisuse mõju inimese heaolule. Mõju on samuti tugev kõigi kolme heaolukomponendi (majandusliku jõukuse, turvalisuse taseme, eneseteostuse ja rekreatsioonivõimaluste mitmekesisuse) osas. Hinnangu aluseks on jällegi arusaam, mille kohaselt ühine kultuurikontekst loob turvatunde ja kujundab ühiseid väärtusi.

4. Heaolu mõju Eesti ühiskonna sotsiaalsele sidususele. Komponentide tasandil on suurim mõju sotsiaalsele kaasatusele, eeldusel, et üldine jõukuse suurenemine vabastab inimese aega ja energiat teisteks, ennekõike sotsiaalseteks tegevusteks.

5. Ühiskonna sidususe mõju Eesti kultuuriruumile on oluline kultuuriruumi kõigi kolme komponendi osas. Sidus ühiskond on keskseks eelduseks kultuuriruumi püsimisele.

6. Eesti arengu ökoloogilise tasakaalustatuse mõju inimese heaolule lähtub arusaamast, et ökoloogiline tasakaalustatus kujundab üldise keskkonna, kus me elame – õhk, vesi, maastikud – ning on selle kaudu ka heaolu keskne mõjur.

Vastasmõjude hindamine osutab, et kõige enam mõjutab teisi eesmärke (ja ka nende komponente) kultuuriruumi elujõulisus, mille mõju hinnati tugevaks kõigile kolmele ülejäänud eesmärgile. See omakorda tähendab, et jõupingutused just selle eesmärgi osas võivad omada kõige tugevamat mõju ka ülejäänute saavutamisele. Seega, tõstes kultuuriruumi elujõulisuse eesmärgi kesksele kohale, andes talle teiste eesmärkidega võrreldes teatud määral tähtsama osa, on potentsiaalselt alust loota, et paralleelselt saavutatakse vähemalt mõni ülejäänud eesmärkidest või nende komponentidest.

Kõige enam teistest eesmärkidest mõjutatuks osutus ühiskonna sidusus. Teisisõnu, selle eesmärgi saavutamine sõltub kõige rohkem liikumisest kolme ülejäänud eesmärgi suunas. Seega, vastupidiselt kultuuriruumi keskseks asetamisele, tähendab Eesti arengutee ülesehitamine sidususe eesmärgi võimendatud liikumist, üheaegselt nii kõige suuremat ressursikulu (kuna mingi osakese sidususe saavutamiseks on vajalik panustada teistesse) kui ka ajakulukamat arenguteed (kuna sidususe saavutamiseks on vajalik saavutada enne (kõik) ülejäänud eesmärgid).

Koos vastasmõjude analüüsiga toimus ka viimase kümnendi trendide hindamine üksikute arengueesmärkide osas. Pilt kujunes selles osas alljärgnevaks.

Kõige probleemsemaks hinnati arenguid ühiskonna sidususe osas – trend on olnud selgelt sidususe vähenemise suunas nii ebavõrdsuse kui ka regionaalsete erisuste suurenemise mõttes. Vaid kodanikeühiskonna vaatepunktist võib täheldada teatud positiivset arengut.

Heaolu osas on arengud vastuolulised – jõukuse suurenemine ja vähenemine üheaegselt (olenevalt ühiskonnakihist) koos turvalisuse kahanemise ja eneseteostuse võimaluste suurenemisega. Eesti kultuuriruumi elujõulisus on peale iseseisvumist kindlasti kasvanud, samas on tekkinud uued, globaliseerumisest tulenevad tõsised ohud. Ökoloogilise seisundi osas on toimunud paranemine looduse saastamise vaatepunktist, samas on mõned looduskasutuse valdkonnad (nt metsaraie) muutunud väga kriitiliseks.

Kõige keerulisemaks hindasid SE21 eksperdid lähiaastakümnetel sotsiaalse sidususe eesmärgi saavutamist, kuna senised arengutrendid selles valdkonnas püstitatud eesmärkidele on olnud vastassuunalised. Samas, lähtudes arengueesmärkidest kui terviklikust süsteemist, tähendab sidususe valdkonnas sihtide mittesaavutamine ohtu kogu Eesti arengu jätkusuutlikkusele.

Kokkuvõte

Ülalkirjeldatud neli arengueesmärki ei ole teistes riikides koostatud säästva arengu strateegiate kontekstis unikaalsed. Ökoloogilise tasakaalu eesmärk koos selle erinevate komponentidega on osa kõikides senikoostatud strateegiates, heaolu kasv ja ühiskonna sidusus on osaks paljude riikide (Suurbritannia, Saksamaa, Austria, Hollandi jt) strateegiates. Kultuuriruumi püsivuse kui eraldi eesmärgi osas on SE21 seevastu suhteliselt eriline, meie teada ei ole sellist eesmärgipüstitust üheski senikoostatud strateegias. Samas pole kultuuriruumiga seotud sihiasetuse taga raske näha Eesti eripära – ajalooline kogemus, väike ühiskond ja piiratud ressurssidega riik – kõik see teeb sellise eesmärgipüstituse just jätkusuutlikkuse kontekstis põhjendatuks ja ka paratamatuks. Lisaks eespool osundatud asjaolu, mille kohaselt just kultuuriruumis toimuv on kõige paremaks toeks (või ka takistuseks) teiste eesmärkide saavutamisel.

Lähtudes säästva arengu strateegia koostamise tavadest arenenud riikides võiks ka Eesti strateegia üles ehitada n-ö lineaarselt. Võttes aluseks püstitatud eesmärgid ja nende komponendid, tuleks järgmise sammuna koostada tegevuskava igaühe suunas liikumiseks ning lisaks kujundada mõõdikute süsteem sellise liikumise monitoorimiseks ja hindamiseks. Selline lähenemine tähendaks, et ühiskonna üldine toimimisviis ja regulatsioonimehhanismid jäävad seniseks, toimub lihtsalt võimendatud liikumine mõningate prioriteetsete sihiasetuste suunas.

SE21 koostajate veendumuse kohaselt ei taga senise (lineaarse ja prioriteedipõhise) arengu jätkamine Eesti jätkusuutlikkust. Eesti jätkusuutlikkuse eelduseks on  selge arengukiirendus järgmistel kümnenditel. Arengukiirenduse all on mõeldud kiirendust liikumisel kõigi nelja arengueesmärgi suunas, eriti järelejõudmist nii ELi keskmistele heaolunäitajatele kui ka ühiskonna sidususe ja toimimisvõimekuse viimist ELi riikidega võrreldavale tasemele. Laienenud ELis püsivalt viie viimase hulka jääv Eesti ei ole jätkusuutlik juba seetõttu, et Euroopa avatud võrdlusruumis viibides hakkavad siinsed inimesed järjest rohkem endalt küsima – miks just mina peaksin elama ja ennast realiseerima siin, ELi mahajäänud ääremaal? Teguvõimsama eliidi lahkumine võib saada kriitiliseks hoobiks Eesti arengule ja jätkusuutlikkusele. Eesti lähikümnendite arenguülesanne on raske ja omamoodi paradoksaalne – järele jõuda ELi elukvaliteedile, säilitades seejuures Eesti kultuuriruumi, oluliselt suurendades ühiskonna sidusust ning tagades ökoloogilise tasakaalu. See on võimalik, aga mitte senise arengumudeli jätkamise kaudu, vaid paradigmavahetuse teel.

Kasutatud allikad

SE 21 – SÄÄSTEV EESTI, https://riigikantselei.ee/sites/default/files/content-editors/Failid/saastev_eesti_21.pdf.