Keskkonnaeetika dilemmad: kuidas on õige

Koostaja Külli Keerus

Üks võimalus eetikat piiritleda on rääkida sellest kui süstemaatilisest uurimusest inimese vabaduse moraalsete piiride kohta. See tähendab mõelda küsimuse üle, millega põhjendada, et inimene ei tohi toimida nii, nagu tal parajasti pähe tuleb? Kuidas põhjendada seda võimalikult selgelt ja üheselt, et need põhjendused ei oleks juhuslikku laadi, vaid moodustaks vastuoluvaba terviku ja sobituks meie maailmapilti.

Kuidas sellele küsimusele läheneda? Näiteks võib hakata mõtlema, kas on kedagi või midagi peale meie endi, kelle pärast me oma vabadust piirama peame? Kui jah, siis kes või mis see olla võiks? Milliste kriteeriumite alusel otsustame, et just nende pärast? Kas me näiteks peame arvestama teiste inimestega? Kas sellepärast, et tunneme neis ära endasarnased olendid, kellele läheb korda see, mis nendega juhtub? Kui meil endal on soove meiega juhtuva kohta, siis ootame ju ühtlasi, et teised nende soovidega arvestaksid. Loogika nõuab, et siis peaksime ka ise arvestama teiste isikute soovidega selle kohta, mis nendega juhtub.

Kuid võib-olla ei ole üldse vaja eeldada, et neil teistel – nimetame neid moraalse staatuse kandjaiks –, kelle pärast oleme valmis enda toimimist piirama, oleks mingeid soove. Vähemalt mitte selles mõttes, et nad on soovitavast teadlikud ja kujutavad ette, mida soovi täitumine tähendab. Võib-olla piisab sellest, et nad on elus. Kõigile elusorganismidele on omane, et nad püüdlevad ellujäämise poole. Kas ei ilmne sellises püüdluses soovi või huvi analoog? Kui oskame öelda, mis on bioloogilisele organismile tema kasvamise ja õitsengu seisukohast hea, kas ei nõua moraal meilt siis selle hea soodustamist ja edendamist?

Või on mõne asja väärtus – miski, mille tõttu peame teda moraalselt hoolimisväärseks – hoopis seletamatu, midagi, mille me lihtsalt ära tunneme? Midagi, mille teistele vahendamisel on rohkem abi luulest või kunstist kui ratsionaalsest loogilisest argumentatsioonist? Kas näiteks kaljurüngal võib olla väärtus, ehkki see ise midagi ei soovi, ei tunne, ei oota?

http://en.wikipedia.org/wiki/Goblin_Valley_State_Park#/media/File:Goblin_Valley_2007.jpg; http://en.wikipedia.org/wiki/Goblin_Valley_State_Park#/media/File:Goblin_Valley_State_Park_(3).JPG)

2013. aasta sügisel lõhkusid skaudijuhid Goblini orus iidse kaljumoodustise, tõugates kivirünga tema kitsalt jalamilt alla. Nad põhjendasid oma tegu sellega, et kui kivi oleks juhuslikult ise alla kukkunud, võinuks keegi selle alla jäädes viga või koguni surma saada. Kas oht inimese elule ja tervisele kaalub üles sellise kaljumoodustise oletatava väärtuse? Kui suur peab oht olema, et seda tegu õigustada? Kas olukord on erinev, kui sellest kaljust möödub iga päev sadu inimesi? Kui kättesaamatud peavad olema alternatiivid? Kas peaks olema võimatu minna matkama kusagile mujale? Või ei ole selle teo puhul õigustust vajagi, sest kivi ise ei tunne ega hooli sellest, mis temaga toimub? Kas peaksime loodusobjekti säilitama seetõttu, et leidub teisi inimesi, kes hoolivad sellest just niisugusel kujul? Ent kui neil teistel ei ole mingit muud põhjendust peale selle, et neile lihtsalt meeldib see kivi sellisena, kas ei ole siis tegemist ebaratsionaalse argumendiga? Kujutagem, et kaljumoodustiste all leitakse paiknevat hinnaline maavara. Selle kaevandamine aga hävitaks ümbruse praegusel kujul. „Emotsioonid tuleb siin kõrvale jätta!“ kostab taolistel puhkudel sageli relvitukstegevalt. Kes siis tahaks olla ebaratsionaalne? Niisiis tuleks ka siin leida põhjendus, mis teisi veenaks ega toetuks pelgale meeldimisele.

Videolink: http://www.huffingtonpost.com/2013/10/18/goblin-valley-boy-scout-leaders-destroy-rock_n_4122488.html

Video allikaviide: Grenoble, Ryan (20 October 2013). “Boy Scout leaders topple ancient rock formation in Utah’s Goblin Valley State Park (VIDEO)”. The Huffington Post (TheHuffingtonPost.com, Inc.). (veebist: 6.04.2015)

Selle järgi, kuidas vastatakse moraalse staatuse küsimusele, võib eristada keskseid keskkonnaeetika teooriaid. Teisisõnu, kuidas nad vastavad küsimusele, millised asjad ja olendid peale inimese peaks meile korda minema ja miks.

Koolituse käigus vaatlesime lähemalt kolme sellist teooriat, kasutades nende autorite tekstikatkeid. Allikateks olid:

• Peter Singer „Kõik loomad on võrdsed…“. Keskkonnaeetika võtmetekste. Koostajad: Vaher, A., Keerus, K., Keskpaik, R. Väljaandja: Tartu ülikooli eetikakeskus/Jakob von Uexkülli keskus. Tartu 2008 (http://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:77618)
• Aldo Leopold „Maa eetika“. Keskkonnaeetika võtmetekste. Koostajad: Vaher, A., Keerus, K., Keskpaik, R. Väljaandja: Tartu ülikooli eetikakeskus/Jakob von Uexkülli keskus. Tartu 2008 (http://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:77618)
• Albert Schweitzer „Inimene ja loom“. Aukartus elu ees. Loomingu Raamatukogu 1972 (46).

Kohapeal läbilugemiseks ja analüüsimiseks olid neist omakorda välja valitud vastavat lähenemist enim iseloomustavad lõigud. Abiks võisid olla järgmised küsimused, kuigi igas tekstikatkes ei pruukinud kõigile küsimustele vastust olla.

1)      Kellega või millega tuleb autorite järgi arvestada?

2)      Millise kriteeriumi alusel nad selle määravad?

3)      Mismoodi nad oma seisukohta põhjendavad?

4)      Kuidas lahendatakse tekkida võivaid konfliktolukordi?

5)      Keda või mida autor kritiseerib?

Koolitusel osalejad jagunesid 3-liikmelistesse rühmadesse. Rühma ühiseks ülesandeks oli lähenemisi võrrelda, pannes kirja nende sarnased ja erinevad jooned. Rühma iga liige sai ühe autori tekstilõigud ja tutvustas seda läbilugemise järel kokkuvõtvalt teistele. Teised rühmaliikmed tegid samal ajal märkmeid, kõrvutades kuuldut enda loetud tekstiga. Lõpuks pani rühm kokku kolme autori erinevusi ja sarnasusi välja toova sele.

Peter Singer (s 1949) leiab, et moraal nõuab meilt teiste indiviidide huvidega arvestamist. Huve saab tema järgi olla vaid neil indiviididel, kes on võimelised tajuma kannatusi ja naudinguid. Indiviidid on huvitatud valu vältimisest ja naudingu saamisest. Kuna loomad on tundlikud, tuleb arvestada ka nende huvidega. Kui tegemist on imetajatega, kehtib Singeri järgi teiste huvidega arvestamise nõue  liigist sõltumata. Ei kividel ega taimedel saa tema arvates huve olla – nad ei ole tundlikud, seega pole midagi, mida moraalsel kaalutlemisel arvesse võtta.

Albert Schweitzer (1875–1965) pidas eetika loomulikuks nõudeks heatahtlikku suhtumist kõigisse elusolenditesse. Kõigele elavale on omane elutahe: „Mina olen elu, mis tahab elada, keset elu, mis tahab elada.“ Ta tõi näite, et elu vastu paneb kuriteo toime ka see, kes lööb teeäärsel lillel lihtsalt ajaviiteks õie otsast. Tõsi, paratamatuse sunnil võib elu ees aukartust tundev inimene siiski ühe indiviidi elu teise eest ohverdada, kuid peab siis olema teadlik, et see otsus on meelevaldne. Schweitzeri moraalipõhimõtet on seetõttu peetud pigem hoiakuks kui käitumisjuhiseks. See tähendab, et peamiseks hinnanguobjektiks ei ole mitte üksik tegu, nt et tapmine on vale ja seetõttu keelatud, vaid inimene – kuidas ta elu hävitamisse suhtub.

Aldo Leopold (1887–1948) sõnastas eetika põhiteesi järgmiselt: „Asi on õige, kui see hoiab biootilise kogukonna terviklikkust, stabiilsust ja ilu. See on väär, kui tal on vastupidine toime.“ Tema lähenemist keskkonnaeetikale nimetatakse holismiks – väärtus on terviklikel ökosüsteemidel, mitte selle üksikutel osadel. Selle kaudu on väärtustatud ka ökosüsteemi elutud osad, nagu maa. Probleemiks on, et holism näib lubavat indiviidi, k.a inimese ohverdamist terviku nimel. Holistliku lähenemise arendajad on püüdnud sellele süüdistusele vastata, näiteks väites, et holism üksnes täiendab senist individualistlikku eetikat, mitte ei ole mõeldud selle täielikuks asendamiseks.

Tutvustatud lähenemisi võib võtta kui näiteid põhjalikult väljatöötatud eetilisest argumentatsioonist. Igaüht neist on võimalik kritiseerida, kuid pole võimalik väita, et arutlejad on väljendanud üksnes oma tundeid. Õhkujäänud küsimustele võib igaüks proovida ise vastata. Arutlust võib alustada ka nullist. Mõelgem, kuidas me oma ümbrust kohtleme? Millised väärtused meie tegevustes kajastuvad? Millistest normidest oleme oma käitumises lähtunud võib-olla ise seda teadvustamatagi? Kuidas on meil näiteks kombeks kohelda erinevaid elusolendeid? Näiteks koera või sääske? Kas need väärtused ja normid on sarnaste juhtude jaoks samad või erinevad? Kui erinevad, siis kas erinevus on millegagi põhjendatud? Millega? Kui ei ole põhjendatud, kas ei peaks siis mõnda väärtust või normi ümber hindama? Nii võib igaühest  saada moraalifilosoof, kes püüab seletada ja põhjendada, miks ta midagi teeb või kuidagi tunneb või mõtleb, ühtlasi liikudes selle põhjendamise suunas, kuidas tegema või olema peaks – kuidas on õige või hea.