Kaasavad õppemeetodid

Koostaja Mari Karm

Keskkonna ja jätkusuutliku arengu temaatika puhul on ühelt poolt oluline õppijate teadlikkus (teadmised), ent samavõrd tähtis on õpitu mõistmine ja mõtteviisi kujunemine. Seetõttu on õpetajal/õppejõul oluline eesmärgipäraselt läbi mõelda nii teemad (mida õpitakse?) kui ka õpetamisviis, st õppemeetodid (kuidas õpitakse?). Konstruktivistliku õpikäsituse kohaselt on õppimine aktiivne protsess, mis algab kogemisest ja selle kogemuse tõlgendamisest. Uusi teadmisi konstrueeritakse olemasolevatest teadmistest lähtuvalt, enda senise maailmapildi kontekstis (Bransford, Brown & Cocking, 2000). Kui õppijad kogevad midagi uut, kõrvutavad nad seda oma varasemate teadmiste ja kogemustega ning konstrueerivad uut teadmist või struktureerivad oma seniseid teadmisi ümber, et luua uus tähenduslik arusaam. Selles protsessis toetuvad õppijad oma eelteadmistele, kuigi need eelteadmised võivad olla argised, mitteteaduslikud, lünklikud või lausa väärad. Õppimine võib kaasa tuua varasemate seoste lõhkumise või ümber kujundamise ning uute seoste loomise (Spence, 2001). Sellest tulenevalt on oluline, et me kasutaks õppemeetodeid, mis võimaldavad õppijatel saada uusi kogemusi, reflekteerida oma olemasolevate kogemuste üle, kõrvutada uusi kogemusi varasemate teadmiste ja kogemustega, märgata seoseid ning kujundada mõtestatud tervikpilt (nt õppekäigud, vaatlused, katsed, arutlused, lugemine, seled, projektid).

Pikemaks ajaks ja paindlikumalt kasutatavana jääb meelde vaid teadmine, mida on mõistetud: seostatud eelnevaga, interpreteeritud olemasoleva taustal ja seostes. See tähendab, et õppida ei tule mitte lihtsalt fakte ja üksikuid elementaarseid seoseid, vaid ka seda, mida need seosed annavad ja mis neist järeldub ning miks need on selliseks kujunenud (Kikas, 2004).

Sotsiaalkonstruktivistlikus õpikäsituses rõhutatakse sotsiaalse konteksti ja teiste inimeste kaasmõju õppimisele. Kõrvutades oma teadmisi ja arusaamasid kaasõppijate omadega, täpsustub, selgineb või täieneb arusaamine maailmast. Teistega suhtlemisel saadavad ideed, keelekasutus ja mõisted struktureerivad, võimendavad või piiravad mõtlemist (Säljö, 2003). Kaaslastelt õppimist saame toetada erinevate rühmatööde ja projektide kaudu.

Sotsiaalkonstruktivistliku lähenemise kohaselt toetab õppijatevaheline suhtlemine teadmiste loomist. Oma teadmisi, hoiakud, väärtusi, ideid sõnastades ja väljendades saavad õppijad teadlikuks oma teadmiste lünkadest või väärarusaamadest ning see tõukab neid oma hoiakute üle mõtlema ja uusi teadmisi otsima. Arusaamade loomisel on väga tähtis toimuva vestluste tüüp ja tase – teadmiste täienemiseni viivad vaid sisukad vestlused (Arvaja, 2005), mistõttu on oluline, et õppijatel oleks arutlusteemade kohta võimalik eelnevalt lugeda sisukaid materjale ning et arutlused oleks juhitud suunavate küsimustega.

Lugemise toetamine

Lugedes toimub tähenduse konstrueerimine, tähenduseni ei jõuta passiivselt, vaid seda luuakse aktiivselt. Aktiivne lugeja püstitab lugedes eesmärke, esitab küsimusi, ennustab, seostab, teeb kokkuvõtteid ja pöörab tähelepanu teksti struktuurile. Mitmesuguste võtete kasutamise kaudu saab õpetaja/õppejõud toetada õppijate mõtlemisprotsessi lugemise käigus, suunata neid märkama olulist ja vajalikku informatsiooni ning arendada õppija kui lugeja ja autori (teksti) vahelist suhtlust. Lugemismaterjali on olemas palju, ent allikad on erineva kaalu ja väärtusega ning õppijad vajavad konkreetseid nõuandeid tekstide kriitiliseks analüüsiks ning oskusi sõnumi usaldusväärsuse hindamiseks.

Õppijate arutlused muutuvad sisukamaks, kui me suuname neid kõigepealt sobivaid informatiivseid või intrigeerivad materjale läbi töötama. Õppijate tähelepanu ja analüüsioskust saab suunata erinevate eelülesannete abil.

Ennustamine

Õppijatel palutakse lugeda ainult teksti pealkiri või esimene lõik ning ennustada selle põhjal, millest antud tekstis juttu võib tulla, milliseid probleeme käsitletakse. Õppijatel võib paluda ka moodustada küsimusi, millele nad teksti lugemise järel loodavad vastuseid saada. Seejärel loetakse teksti ning arutletakse, kuivõrd läks ennustus täppi, millistele küsimustele õnnestus vastus saada ning mille kohta tuleks veel materjali juurde otsida. 

Enne ja pärast

Õppemeetod enne ja pärast (kahtlased väited) aitab õppijatel teadvustada oma eelteadmisi ja arvamusi (hoiakuid) ning suunab neid teksti tähelepanelikult lugema või kuulama.

Enne uue materjali uurimist esitab õpetaja/õppejõud õppijatele käsitletava teema kohta rea väiteid või seisukohti. Iga õppija otsustab, milliste väidetega ta on nõus ja millistega mitte.

Pärast materjali läbitöötamist (nt teksti lugemine, loeng, arutelu) loevad õppijad uuesti samu väiteid ja otsustavad, millisel seisukohal nad nüüd on.

Järgneb ühine arutelu, seisukohtade põhjendamine või faktide täpsustamine.

Mida ja milleks autor kirjutab? (Bean 2001)

Artiklite puhul võib paluda õppijatel kirjutada lõikude kohta lühikokkuvõtteid kahest aspektist. Kõigepealt toovad nad välja, mida autor antud lõigus ütleb ehk kirjutavad lõigu kohta lühikese sisukokkuvõtte.

Seejärel kirjeldavad õppijad lõigu eesmärki või ülesannet teksti kui terviku seisukohalt (nt antud lõik kinnitab autori põhiväidet; võtab kokku vastaspoole vaatenurga; esitab statistilist andmestikku seisukoha kinnituseks; selgitab analoogia abil eelmise lõigu ideed).

Küsimused autorile

Õppijatel palutakse artikli (või mõne muu kirjatüki) lugemise järel kirjutada üles küsimusi, mida nad tahaksid autorile esitada. Rühmatöö või ühise arutelu käigus püütakse neile küsimustele ka vastused leida, vajadusel täiendavaid materjale otsides ja läbi töötades.

Usun ja kahtlen (nõustun / ei nõustu)

Ülesanne suunab lugejat olema teksti suhtes ühtaegu avatud ja skeptiline. Õppijatel palutakse lugedes leida tekstist nii poolt- kui ka vastuargumente, tugevusi ja nõrkusi, väiteid, millega nad on nõus, ja väiteid, milles nad kahtlevad. Ülesande täitmiseks võib kasutada tabeleid, skeeme ja teisi visuaalseid lahendusi.

Kas ma usun autorit? (Bean 2001)

Ülesande eesmärk on juhtida õppijaid märkama, et kõik tekstid püüavad muuta inimeste vaateid ja mõjutada lugejaid mingis küsimuses.

1. Autori arvates usun/arvan ma enne teksti/artikli lugemist, et ….
2. Artikli/teksti lugemise järel lootis/tahtis autor, et ma arvaks/usuks, et ….
3. Autor oli / ei olnud edukas minu vaadete muutmisel. Miks?

Lugemisülesannet andes võib suunavaid väiteid sõnastada vastavalt loetavale tekstile ja lugemise eesmärgile.

Kokkuvõtete kirjutamine

Õppijatel palutakse kirjutada loetud artiklist kokkuvõte. Ülesande eripära on, et kokkuvõtte pikkus määratletakse väga täpselt – näiteks 250 sõna või 25 sõna (üks lause). See suunab õppijaid otsima peamist ideed ja mõtet ning sõnastama seda väga täpselt.

Kokkuvõtete kirjutamine ja võrdlemine

Õppijatel palutakse lugeda kodus materjali ning kirjutada välja iga lõigu põhiidee (kokkuvõte). Tunnis võrreldakse kodus kirjutatud kokkuvõtteid, arutletakse kokkuvõtete üle ning seejärel kirjutatakse iga lõigu kohta uus täiendatud ja täpsustatud kokkuvõte.

Sele

Käsitletud teemadest või arutlustest kokkuvõtete tegemist, seoste loomist ja tervikpildi kujunemist saame toetada selede kasutamise kaudu. Selede (jooniste, skeemide, graphic organizers, mind maps, concept maps) kasutamine õppimisel tähendab seda, et õppija on aktiivselt kaasatud tabeli, joonise või skeemi loomisesse (st õpetaja/õppejõud ei anna õppijatele enda loodud skeemi valmis kujul kätte).

Selesid saab kasutada nähtuste võrdlemisel, osadeks jaotamisel, info rühmitamisel, järgnevuse esiletoomisel, põhjuse ja tagajärje seoste ilmestamisel, probleemide lahendamisel.

Seled aitavad õppijatel aru saada, kuidas infoühikud (nähtused, ideed) omavahel seostuvad, seostada olemasolevaid ja uusi teadmisi, toetada õpitava mõistmist ja meenutamist, korrastada oma seisukohti, arvamusi ja arusaamu, lahendada probleeme ning arendada oma mõtlemisoskust.

Seled aitavad õpetajatel/õppejõududel selgitada ja illustreerida abstraktseid mõisteid, juhtida õppijate tähelepanu ühele õpitava osale, samal ajal suunates neid tajuma kogu tervikut, ning toetada õppijaid materjali struktureerimisel.

Selede kasutamist võib korraldada mitmel viisil:

–          õpetaja/õppejõud on loonud sobiva sele põhja, jagab õppijatele koopia ning kasutab seda õpetamisel;

–          õpetaja/õppejõud ja õppijad loovad sobiva sele materjali õppimise käigus koostöiselt, arvestades materjali sisu ja eripära ning õpiväljundeid.

–          õppijad loovad selesid iseseisvalt individuaalse või rühmatööna.

Kokkuvõtete ja ülevaadete tegemiseks sobib hästi mõttekaart (vt sele 1)

 

Sele 1. Mõttekaardi iseloomustus.

Võrdlusoskuste arendamiseks on võimalik leida mitmesuguseid selede kujundusi ning neid vastavalt vajadusele kohendada, sõltuvalt näiteks võrreldavate nähtuste hulgast või võrdluse konkreetsusest (näiteks sele 2, sele 3).

 

Sele 2. Kahe nähtuse võrdlemine koos võrdlusaluse esitamisega.

Nt Võrrelge vajadusepõhise tarbimise ja taaskasutuse põhimõtteid

 

Sele 3. Kolme nähtuse võrdlemine (ühisosa on keskel)

Nt Võrrelge omavahel P.Singeri, A.Leopoldi ja A.Schweitzeri keskkonnaeetikaga seotud seisukohti.

Selede abil saavad õppijad tegevusi järjestada ja süsteemi luua (nt sele 4)

 

Sele 4. Läänemere reostumise protsess//taaskasutuse, uuskasutuse ring

Seled on väga head vahendid arutelude ettevalmistuseks, näiteks enne diskussiooni koostavad õppijad sele, kuhu koguvad kokku nii poolt- kui ka vastuargumendid (nt sele 5).

 

Sele 5. Kas Euroopa naaritsat tasub kaitsta? Kas üksiku liigi kaitsmine tasub ennast ära?

Lugemisülesande erinevad etapid võib vormistada ühe selena. Kõigepealt täidavad õppijad pealkirja või esimese lõigu lugemise põhjal ennustuse osa. Seejärel püstitab iga õppija individuaalselt küsimused, millele ta loodab tekstist vastuseid leida. Seejärel loetakse teksti ning märgitakse vastavatesse sektoritesse uus info ning enda jaoks olulised tähelepanekud. Viimaste sektorite täitmisele võib eelneda ühine arutelu. (nt sele 6)

 

Selede loomiseks võib saada ideid mitmelt veebilehelt, ent edukalt saab neid ise joonistada, kasutades näiteks SmartArt vahendeid.

 Veebiaadresse

http://graphicorganizers.com

http://www.educationoasis.com

http://www.worksheetlibrary.com/subjects/graphicorganizers

ARUTELU KAVANDAMINE JA JUHTIMINE

Arutelude kasutamine toetab õpitava materjali põhjalikumat läbitöötamist ning arendab iseseisva mõtlemise oskusi. Arutelu käigus tulevad esile õppijate erinevad seisukohad ning hästi läbiviidud mõttevahetuses õpitakse neid erinevusi aktsepteerima: arutelus ei pea erimeelsusi vältima ning selle eesmärgiks ei pea olema üksmeelselt ühele arvamusele jõudmine. Arutelule iseloomulik joon on dialoogilisus ja õppijate aktiivne suuline eneseväljendus.

Arutelu kasutamine õppetöös toetab mitme eesmärgi saavutamist:

• õpitava materjali mõistmine ja meelde jätmine;
• analüüsi-, sünteesioskuse ja seoste loomise oskuse arendamine;
• hoiakutest teadlikuks saamine;
• probleemi mitmetahulisuse mõistmine;
• võistlevate seisukohtade hindamise oskuse arendamine;
• suulise eneseväljenduse harjutamine;
• koostööoskuste harjutamine (kui mõttevahetuseks valmistutakse rühmaga).

Aruteluks valmistumine

Arutelu õnnestumine eeldab nii õpetaja/õppejõu kui ka õppijate head ettevalmistust. Arutelu kavandades on põhiline, et õpetajal/õppejõul endal oleks selge, miks, milleks ja kuidas toimuma hakkab, ning et ta selgitaks ka õppijatele, mis on arutelu eesmärk ning miks vastavat teemat just selle kaudu õpitakse. Samuti on väga oluline, et õppijad oleks valmistunud nii sisu kui ka aruteluoskusi silmas pidades. Õppijatele tuleb soovitada materjale, mille nad saaksid aruteluks valmistumisel läbi töötada (vt lugemisülesannete ja selede osa). Kindlustamaks, et õppijad tõepoolest soovitatud materjalid läbi töötavad, tuleb nõuda kirjaliku eelülesande tegemist, näiteks kokkuvõtte kirjutamine, tsitaatide väljatoomine, poolt- ja vastuargumentide tabeli või mõistekaardi koostamine. Samuti on oluline pöörata mõttevahetuses tähelepanu käitumisoskustele. Meil võib õpetajatena olla arvamus, et õppijad teavad reegleid, kuidas heas diskussioonis käituda. Tegelikkuses on vajalik koos õppijatega sõnastada või neile meelde tuletada põhireeglid: kõneldakse ükshaaval, ei segata vahele, kõneleja kuulatakse lõpuni, arvamuse avaldamise soovist antakse (näiteks käega) märku, teiste ideede suhtes ollakse tolerantsed, ei minda isiklikuks, ei öelda inetusi.

Arutelu käivitamine ja juhtimine

Arutelu käivitav küsimus peab õppijaid kõnetama, olema hästi läbi mõeldud ja intrigeerivalt sõnastatud. Samuti toetab mõttevahetuse teket ühise kogemuse loomine (demonstratsioon, rollimäng, juhtum, videomaterjal, lugemistekst). Materjali juurde antakse küsimus või ülesanne, mis suunab õppijaid teatud aspektidele tähelepanu pöörama ning aitab kaasa järgneva arutelu tekkimisele. Õpetaja/õppejõu tegevuse eesmärgiks arutelu ajal on õppimist soodustava õhkkonna kindlustamine, jälgides reeglite täitmist ja mõttevahetuse kulgu ning suunates selle sügavust.

Mida suurem grupp, seda suurem on oht, et kujunevad domineerijad ja vaikijad. Vaiksemate kaasamiseks või domineerijate ohjamiseks võib kasutada ka abivahendeid. Üks võimalus on kasutada kõnepileteid. Need sobivad suure grupi puhul, kui soovitakse anda ka vaiksematele võimalus oma arvamust avaldada. Igale õppijale jagatakse näiteks kolm kõnepiletit, millega saab lunastada kolm (määratud pikkusega) sõnavõttu. Samuti võib kasutada pliiatseid. Igal õppijal on üks pliiats. Kui ta on oma sõnavõtu või kommentaari esitanud, paneb ta pliiatsi lauale. Uuesti saab sõna siis, kui kõigi pliiatsid on laual (pliiatsid korjatakse uuesti üles ja algab uus aruteluring). Ka võib kasutada (sümboolset) mikrofoni. Mikrofoni eesmärk on tagada, et inimesed kõnelevad ükshaaval. Sõnaõigus on sellel, kelle käes on mikrofon.

Abivahendite kasutamine aitab omandada diskussiooni reegleid, kuulata teisi, mõelda paremini läbi, mida ma ütlen (et oma kõnelemiskorda mitte tühja raisata). Samas võib kohustus midagi öelda tekitada õppijates ka liigset pinget.

Pikema arutelu puhul aitab mõttevahetust paremini struktureerida vahekokkuvõtete tegemine.

Mõttevahetuses konstruktiivse õhkkonna hoidmiseks tuleb õpetajal/õppejõud kohe sekkuda, kui ta märkab isiklikke rünnakuid või õelutsemist.

Üksi-paaris-ühiselt

Üksi-paaris-ühiselt (think-pair-share) on lihtsasti kasutatav ja kombineeritav meetod ning väga sobiv üldise arutelu ettevalmistuseks või õppijate kaasamiseks.

Üksi. Iga õppija sõnastab oma seisukoha õpetaja/õppejõud esitatud küsimuse alusel või tuletab meelde, mida ta antud teemast juba teab, või pakub esitatud probleemile välja lahendusi ning paneb vastused kirja. Üksi mõtlemiseks ja märkmete tegemiseks antakse aega 1–5 minutit. Paaris. Õppijad arutlevad paarides oma vastuste üle ning kujundavad ühise seisukoha või loetelu lahendustest. Paarilisega arutlemine annab julgust väljendada oma mõtteid ka üldises arutelus. Arutelu naabriga annab kinnitust, et teemast ollakse aru saanud või et mõlemal on kahtlusi ja kõhklusi.

Ühiselt. Paarid moodustavad suurema rühma, milles tutvustatakse oma ideid ning koostatakse ühine seisukoht või loetelu. Rühma suurus võib varieeruda sõltuvalt seltskonna suurusest või ülesandest (hea suurus on näiteks 3 paari).

Sõnavõturingid (the circle of voices, Brookfield, Preskill, 1999, lk 63)

Õppijad moodustavad 4–5-liikmelised rühmad. Õpetaja/õppejõud annab mõtete korrastamiseks 3 minutit aega. Sõnavõturing võib toimuda vastuseks esitatud küsimusele või vahekokkuvõttena pikema arutelu puhul. Õppijad teevad märkmeid. Seejärel alustatakse arutelu väikerühmades, iga õppija saab aega kuni kolm minutit oma mõtete väljendamiseks. Kui üks õppija räägib, siis teised ei sekku. Kui kõik on ühe korra sõna saanud, võib avada üldise rühmaarutelu.

Akadeemiline vaidlus (academic controversy)

Akadeemiline vaidlus on suhteliselt hõlpsalt korraldatav ja selgete reeglitega diskussioonivorm, mis võimaldab osaleda kõigil õppijatel. Kuna osalejad kaitsevad neile määratud seisukohta, mis ei pruugi kokku langeda nende enda omaga, tuleb diskussiooni lõpus tingimata anda õppijatele võimalus välja öelda oma tegelik arvamus.

Akadeemilise vaidluse aluseks on erinevaid seisukohti võimaldav teema. Õpetaja/õppejõud valib teema, mille puhul on võimalik valida kaks vaatenurka. Vaidlusele võib eelneda tekstidega tutvumine. Seejärel esitatakse küsimus.

• Õppijad moodustavad neljaliikmelised rühmad. Igas grupis peavad pooled osalised (2 inimest) võtma pooltseisukoha ja pooled (2 inimest) vastuseisukoha. Kumbki paar arutab küsimust omaette ning paneb kirja argumendid neile määratud seisukoha põhjendamiseks.
• Kui osalised on leidnud piisava hulga põhjendusi, alustatakse oma nelikus arutelu – oma seisukohtade esitamist.
• Arutelu lõpus palutakse õppijatel esitada oma tegelik seisukoht.

Akadeemiline vaidlus arendab materjali otsimise, informatsiooni korrastamise, sünteesi ja oma seisukoha põhjendamise oskust ning mõlema vaatenurga tugevuste ja nõrkuse hindamise oskust.

Arutelu lõpus võiks teha individuaalse kirjaliku ülesande, mis suunaks õppijaid arutluse käigus esitatud argumente veel kord läbi mõtlema.

Lühikirjutis

Lühikirjutis (ühe-minuti kirjutamine, one-minute paper, minute papter, half-sheet response) on väga lühike auditooriumis tehtav ülesanne, mis suunab reflekteerima arutluse teemade üle. Tüüpilised lühikirjutamise küsimused on

Mis on tänases arutelust teie arvates kõige olulisem?

Milline teemaga seotud küsimus jäi vastuseta?

Mis on kõige üllatavam idee, mis tänases mõttevahetuses esile toodi?

Mis tänasest arutelust seostub teemadega, mida olete õppinud teistes ainetes?

Õppijatele antakse ülesande täitmiseks aega 1–2 minutit. Kirjatööd korjatakse kokku ning õpetaja/õppejõud kommenteerib kirjutatut ja vastab õppijate küsimustele järgmises loengus.

Lühikirjutise puudus on, et aeg tundub ülesande täitmiseks liiga lühike, kuigi tegelikult suudavad õppijad selle aja jooksul mõtestatud teksti kirjutada küll.

Neli-kolm-kaks-üks (countdown processing, Jensen & Nickelsen, 2008)

Refleksiooni toetamiseks võib õppijatel paluda arutelu lõpus täita sele.

 

Sele 7. Neli-kolm-kaks-üks tööleht

Neli-kolm-kaks-üks teemasid võib kohandada vastavalt oma ainele või käsitletavale teemale. Ühe variandina võib kasutada ka kolm-kaks-üks töövõtet (kolm uut teadmist, kaks küsimust, üks mõte/idee, mille üle tahan veel mõelda).

Lausete lõpetamine

Refleksiooni toetava ülesandena saab kasutada ka lausete lõpetamise võtet. Lause algused sõltuvad käsitletavast teemast, õppimise käigus kasutatud meetoditest ning refleksiooni eesmärgist. Mõned näited

Minu jaoks oli oluline …

Kõige huvitavam aspekt käsitletud teema juures on …

Kõige raskem osa materjalist on …

Arusaamatuks jäi …

RÜHMATÖÖ

Rühmatöö on üldmõiste, mis viitab hulgale meetoditele ja töövõtetele, mille abil saab õppimist korraldada ja juhtida. Üks olulisemaid tingimusi rühmatöö õnnestumiseks on see, et kõigil osalejatel oleks selge, millise eesmärgiga ja kuidas konkreetset rühmatööd tehakse. Rühmatöö puhul võib rõhuasetus olla kas rohkem omandatava aine sisul või rühmatöö protsessil. Kui keskmes on sisu, pööratakse rühmatöös tähelepanu akadeemiliste ja intellektuaalsete oskuste arendamisele (seoste loomine, probleemi hindamine ja lahendamine, erialase keele kasutamine, argumentide esitamine, oma vaatepunkti mõistmine ja kaitsmine). Kui tähelepanu keskmes on rühmatöö protsess, suunatakse tähelepanu pigem professionaalsete ja isiklike oskuste õppimisele (suhtlemisoskused, kuulamisoskus, isiklik areng, koostööoskused, ühise eesmärgi nimel tegutsemise oskused, kaasautoriks olemise oskus).

Mõnikord võivad õpetajad/õppejõud ja õppijad alahinnata rühmatööd kui ainealaste teadmiste omandamise võimalust, arvates, et põhiliselt tehakse rühmatöid koostööoskuste omandamiseks. Õppimine sõltub sellest, kuidas rühmatööd korraldatakse ja hinnatakse.

Rühmatööl võib olla mitu eesmärki ning iga eesmärgi saavutamiseks saab valida sobiva rühmatöö meetodi või võtte:

• uue info omandamine (mosaiik, vastastikune õpetamine);
• analüüsioskuste arendamine (väitlused, juhtumianalüüs, simulatsioonid);
• sotsiaalsete oskuste arendamine, koostöö edendamine, demokraatlike harjumuste kujundamine (rühmaarutelud, lumepalli veeretamine, diskussioonid, akvaarium);
• erinevate kogemuste, arusaamade, seisukohtade ja hoiakute väljatoomine ning tunnustamine (akadeemiline vaidlus, rollimängud, intervjuu, maailmakohvik);
• uute ideede ja lahenduste genereerimine ja elluviimine (ajurünnak, juhtumianalüüs, projektid).

Rühmatöö kavandamisel tuleb läbi mõelda vajalikud tegevused rühmatöö erinevates etappides:

• ettevalmistus rühmatööks;
• rühmade moodustamine ja tegevuse käivitamine;
• rühmade tegevuse suunamine;
• rühmatöö tulemuste esitlemine;
• rühmatööle järgneva töö suunamine;
• tagasiside rühmatööle;
• rühmatöö hindamine.

Rühmas lahendamiseks sobib keerukas ja mitmetahuline ülesanne,

• millel on mitu erinevat lahendusvõimalust;
• mis nõuab erinevaid oskusi ja tegevusi;
• mis võimaldab erinevatel õppijatel panustada erinevalt.

Sisuka töö tegemiseks on vaja, et õppijad oleks omandanud rühmatööks vajaliku ühise teadmiste baasi, mõistaksid vajalikke põhimõisteid, kontseptsioone ja teooriaid. Selleks tuleb veenduda, et enne rühmatöö tegemist oleks õppijad omandanud piisavalt teemakohaseid eelteadmisi ja lugenud erinevaid allikaid, millele rühmatöös toetuda. Rühmatööle eelneva individuaalse lugemise suunamiseks leiab ülesandeid lugemisülesannete hulgast. Kui õppijatel ei ole piisavalt eelteadmisi, kujuneb rühmatöö pinnaliseks, ei toeta uue info mõtestamist, vaid pigem kaldub kinnistama tava-arusaamasid.

Mosaiik

Mosaiik (siksak, Jigsaw, S. Kagan) annab igale õppijale võimaluse aktiivselt töötada. Iga õppija töötab kahes rühmas: ekspertrühmas teeb ta materjali endale selgeks ja mosaiikrühmas õpetab seda teistele. Meetod suurendab õppijate vastutust – iga õppija vastutab materjali omandamise ja teistele edasiandmise eest.

1. Mosaiikrühmade moodustamine – grupp jagatakse neljast-viiest õppijast koosnevateks rühmadeks.
2. Ekspertrühmade moodustamine – iga mosaiikrühma liige läheb erinevasse ekspertrühma.
3. Tekst on jaotatud osadeks, iga ekspertrühma liige vastutab oma rühma materjali omandamise eest. Ekspertgruppides tuleb õppijatel otsustada, kuidas materjali kõige paremini oma mosaiikrühma liikmetele edasi anda.
4. Ekspertide tegevus oma mosaiikrühmas. Kui ekspertgrupid on oma tööga lõpule jõudnud, pöörduvad nende liikmed tagasi oma mosaiikrühmadesse ja õpetavad teksti vastava osa materjali edasi teistele mosaiikrühma liikmetele. Iga mosaiikrühma liige peaks saama täieliku ülevaate teksti kõigist osadest. Mosaiikrühmade liikmed märgivad üles oma küsimused ja kahtlused teksti osade kohta. Vajadusel kogunevad ekspertgrupid uuesti ja otsivad tekkinud küsimustele lahendusi.

Intervjuu

Intervjuu on õppimismeetod, mille käigus intervjueerivad õppijad üksteist mingil teemal. Nt kolmeliikmelises rühmas intervjueerib liige A liiget B, liige C aga märgib üles vastuste tähtsaimad aspektid. Pärast iga intervjuud rollid vahetatakse, nii et kõik saavad olla intervjueeritava osas.

Kõigepealt moodustatakse individuaalselt või ühiselt intervjuuküsimused ja seejärel jätkub töö rühmades.

Intervjuud võib kasutada:

• aruteluks enne mingi teema käsitlemist,
• isiklike kogemuste jagamiseks,
• oma seisukohtade esitamiseks,
• õpitu kokkuvõtmiseks.

Lumepalliveeretamine

Lumepalliveeretamine (Snowball groups, Pyramids) on rühmatöö meetod, mis võimaldab kasutada kõigi õppijate arvamusi ja kogemusi ning selle käigus saavad osaleda kõik õppijad.

• Kõigepealt kujundab iga õppija käsitletava probleemi suhtes ise oma seisukoha või pakub oma lahendusvariandid.
• Töö paarides. Koos analüüsitakse enda esialgseid järeldusi ning kujundatakse ühine seisukoht või valitakse välja parim lahendusvariant.
• Moodustatakse neljased rühmad ja kujundatakse ühine seisukoht.
• (Korratakse sama kaheksaliikmelises rühmas?)
• Iga grupi esindaja tutvustab oma rühma seisukohta teistele.

Maailmakohvik (World Café) http://www.theworldcafe.com

Maailmakohvik on lihtne ja paindlik rühmatöö omavahelise dialoogi loomiseks ja vestluste korraldamiseks suure rühma puhul. Maailmakohviku korraldamiseks tuleb seada lauad nii, et tekivad laudkonnad, iga laua ümber paigutatakse 4 tooli (mitte anda järele kiusatusele teha suuremaid rühmi). Laudadele asetatakse märkmete tegemiseks paberlaudlinad või suured paberilehed, märkmepaberid ja kirjutusvahendid.

1. Sissejuhatus. Kohviku peremees (koolitaja) tervitab külalisi, annab ülevaate maailmakohviku protsessist ja selgitab eesmärki. Lepitakse kokku kohviku etikett (reeglid) (nt keskenduda olulisele, jagada oma mõtteid, kuulata tähelepanelikult, teha märkmeid).
2. Väikerühmade ringid. Osalejatele esitatakse küsimus, mille üle arutleb iga laudkond 20–25 minutit. Põhilised ideed, mõtted palutakse lauale kirja panna (laudlinale või eraldi paberitele). Võib joonistada, seoste loomiseks nooli vedada. Igas laudkonnas on omakorda laua perenaine/-mees, kelle ülesandeks on suunata lauas vestlust, juhtida seda sügavuti, toetada seoste loomist ja ideede tekkimist. Aruteluringi lõpus jääb perenaine/-mees samasse lauda ning teised liiguvad uude lauda.
3. Perenaine/-mees tervitab järgmist rühma ning annab ülevaate, mida arutati eelmise ringi ajal. Uustulnukad teevad täiendusi, lisavad oma mõtteid ja ideid / eelmises lauas arutatud ideid. Oluline on luua seoseid eelmiste aruteludega. Iga ringiga minnakse sügavamale. Sama küsimust võib kasutada rohkem kui ühes ringis, ent arutelu edenes võib ka uusi küsimusi püstitada. Küsimused olgu tähenduslikud, mis ärgitavad uurima, otsima ja lahendusi leidma, uusi ideid ja tõlgendusi pakkuma.
4. Üldine kokkuvõte. Viimase ringi ajal kogunetakse algsesse lauda tagasi, tehakse kokkuvõte kuuldud ja arutatud teemadest ja lähenemistest. Tulemused jäädvustatakse suurtel lehtedel, need võib vormistada joonistena, tabelitena, mõttekaartidena, samuti võib üles riputada laual oleva laudlina koos märkmetega.

Maailmakohvik sobib kogemuste jagamiseks, probleemi lahendamiseks, ideede genereerimiseks, planeerimiseks, projekti tulemuste aruteluks või suuremate teemade kordamiseks.

Maailmakohvikut juhtiva koolitaja ülesandeks on selgitada kogunemise eesmärki, püstitada küsimusi ning tagada, et küsimused oleks kõigile nähtavad (slaidil või igal laual oleval lehel). Samuti tuleb selgitada, kuidas kulgeb kohviku logistika (et igas lauas on peremees, perenaine, kes jääb paigale, et lõpuks tuleb teha kokkuvõtted ja neid tutvustada). Vestluse ajal liigub koolitaja laudade vahel ning jälgib, et arutelu sujuks ja et laudkonnad käsitleksid teemasid piisava põhjalikkusega. Koolitaja annab märku, kui aeg hakkab otsa saama, tuletab meelde teha märkmeid, annab ühise arutelu ja kokkuvõtete põhjal tagasisidet.

Vaikiv arutelu

Vaikiv arutelu on rühmatöö võte, mis võimaldab kõigil osalistel oma arvamust avaldada. Koolitaja annab rühmadele aruteluteema või probleemi ja paki isekleepuvaid märkmepabereid. Iga õppija kirjutab oma seisukoha või idee märkmepaberilehele (üks mõte igale lehele) ja kleebib seinale. Lugedes teiste kirjutatut, võib ta ideid edasi arendada või vastu vaielda, kirjutades oma kommentaarid järgmistele lehtedele. Töö käigus süstematiseeritakse seisukohti, paigutades neid seinal ümber.

Erinevad rühmad võivad tegutseda erinevate seinte juures, arutades sama probleemi või tegeldes erinevate küsimustega.

Järgneb kõigile kuuldav kokkuvõte, ühine arutelu vms.

Pressikonverents

Pressikonverentsi võib korraldada rollimänguna. Osa õppijaid esineb ajakirjanike rollis, kelle ülesanne on ette valmistada situatsiooni (probleemi) uurimiseks vajalikud küsimused. Osa õppijaid valmistub esinema küsimustele vastaja rollis. Pressikonverentsi õnnestumiseks on vaja koostada sobiv situatsioonikirjeldus, püstitada probleem, anda ettevalmistusaega, et osalejad saaksid ennast oma rolli ja teemaga kurssi viia ning vajalikku materjali otsida. Pressikonverentsile peaks järgnema ajakirjanduslik kirjutamisülesanne (uudis, intervjuu).

Ringlev ülevaade

Ringlev ülevaade (Rotating Review – S. Kagan) on õppijakeskne rühmatöö meetod, mille käigus tegelevad rühmad üksteise järel erinevatele küsimustele vastuste otsimisega. Ringlev ülevaade sobib nii õppijate seisukohtade ja arvamuste väljendamiseks kui ka teadmiste kokkuvõtteks mõne teema käsitlemise lõpus. Ringlevat ülevaadet kasutades saab iga õppija läbi töötada mitu probleemi, samal ajal kogutakse kokku ja tehakse nähtavaks kogu grupi seisukohad ja arusaamad. Kuna kõik arvamused on kohe ja korraga kõigile näha, annab see koolitajale võimaluse teadmiste ebatäpsusele, ebakõladele või probleemidele kiiresti reageerida ning anda õppijatele täiendavat infot või tekitada arutelu.

1. 6–8 küsimust on kirjutatud suurtele nummerdatud paberilehtedele ja asetatud ruumis eri kohtadele.
2. Kolme- või neljaliikmelised grupid tegelevad ühe küsimusega. Nad arutlevad selle üle neli-viis minutit ja kirjutavad vastuse samale lehele.
3. Koolitaja märguande peale liigutakse järgmise lehe juurde ja loetakse, mis on seal olevale küsimusele vastatud. Oma kommentaarid lisatakse samale lehele.
4. Koolitaja märguande peale liigutakse edasi ja korratakse tegevust seni, kuni grupp jõuab oma esimese küsimuse juurde tagasi.
5. Järgneb ühine arutelu lehtedel oleva materjali põhjal.