Kaasamine, otsustamine, tegutsemine. Demokraatia praktiseerimine koolis ja kogukonnas. SAHi seos riiklike õppekavadega

Koostaja Anne Laius

TLÜ haridusinnovatsiooni keskuse juhataja Mati Heidmets avaldas 1. septembril 2014. a ajalehes Postimees artikli „Uus kool“, mille peamised seisukohad olid järgmised.

Kogu maailm otsib ajale ja elule kohast koolimudelit. Ka Eestil tuleb kaasa mõelda ja tegutseda teemal, mida toob õpetaja-õpilase rollide vältimatu muutumine kaasaegses ühiskonnas.

Õpetaja-õpilase rollide muutumine nihutab kooli võimusuhteid – ülalt alla tarkuse jagamise kõrvale saabuvad arutlus ja kõhklused, otsimine ja koostöö, mis paratamatult muudab kogu koolipilti – enam pole vaja sirgeid pingiridasid ja 45minutilisi koolitunde, hindamine sisaldab ka õpilase enda arusaama oma tulemustest, õppimise kiirus hakkab sõltuma iga õppuri geenikomplektist, kooliellu saabuvad uurimine ja avastamine, rühmatööd ja projektiõpe. Kui siia lisada juba praegu koolis toimuv digipööre, tähendab see traditsioonilise, st klassi-ees-seletaval-õpetajal põhineva koolimudeli loojangut, õppimispilt läheb hoomamatult mitmekesiseks. Välise vaatleja jaoks ongi see uus kool, mis otsijate veendumuse kohaselt peaks märksa paremini kokku klappima õues jalutava 21. sajandiga. … Jõulise hüppe teekaart on tegelikult olemas.

Sahtlist tuleb välja võtta Eesti elukestva õppe strateegia ja selle alusel toimetama hakata.

Eesti riikliku õppekava nii eelmises kui ka praeguses redaktsioonis esineb läbiva teemana „Keskkond ja jätkusuutlik areng“, millega taotletakse õpilase kujunemist sotsiaalselt aktiivseks, vastutustundlikuks ja keskkonnateadlikuks inimeseks, kes hoiab ja kaitseb keskkonda ning väärtustab jätkusuutlikkust, on valmis leidma lahendusi keskkonna- ja inimarengu küsimustele.

Läbivate teemade õpe realiseerub õppekava järgselt eelkõige:

1) õppekeskkonna korralduses – kooli vaimse, sotsiaalse ja füüsilise õppekeskkonna kujundamisel arvestatakse läbivate teemade sisu ja eesmärke;

2) aineõppes – läbivatest teemadest lähtudes tuuakse aineõppesse sobivad teemakäsitlused, näited ja meetodid, viiakse koos läbi aineteüleseid, klassidevahelisi ja ülekoolilisi projekte. Õppeainete roll läbiva teema õppes on lähtuvalt õppeaine taotlustest ja õppesisust erinev, olenevalt sellest, kui tihe on ainevaldkonna seos läbiva teemaga;

3) valikainete valikul – valikained toetavad läbivate teemade taotlusi;

4) läbivatest teemadest lähtuvas või õppeaineid lõimivas loovtöös – õpilased võivad läbivast teemast lähtuda iseseisvalt või rühmatööna tehtava loovtöö valikul;

5) kooli pidaja, paikkonna asutuste ja ettevõtete, teiste õppe- ja kultuuriasutuste ning kodanikuühendustega koostöös klassivälist õppetegevust ja huviringide tegevust korraldades ning maakondlikes, üle-eestilistes ja rahvusvahelistes projektides osaledes.

Selles paljude osaliste vahel vastutuse hajutamises kätkeb nii positiivne orienteeritus koostööle kui ka eesmärgi hägustumise võimalus, kus keegi ei võta otseselt vastutust enda kanda, mistõttu võib läbiva teema rakendumine muutuda ebaefektiivseks. Juba ainevaldkondade tasemel (vt tabel 1) on ainekavadesse väga erinevalt sisse kirjutatud kaasaja ühiskonna olulised mõisted, nagu „otsustamine“, „demokraatia“ ja „säästev /jätkusuutlik areng“, mis  mõnes ainevaldkonnas sootuks puuduvad. Eriti kummastav on nende puudumine uutes õppekavades, nagu karjääriõpetus ning tehnoloogia, mis on väga tihedalt seotud säästva arengu põhimõtetega.

Tabel 1. Ainekavades oluliste mõistete esinemise sagedus

Samalaadsest probleemist lähtuvalt töötati 2005. a välja Eesti haridusstrateegia „Õpi-Eesti“, milles püütakse säästva arengu temaatikat reaalsesse kooliellu jõulisemalt sisse tuua. See tagaks:

• kõrge, rahvusvaheliselt tunnustatud kvaliteedi;
• õpivõimaluste kättesaadavuse;
• eesti keele ja kultuuri väärtustamise kultuurilise mitmekesisuse tingimustes;
• õpivõimaluste paljususe;
• ühtsuse;
• avatuse ja paindlikkuse;
• partnerluse;
• tõhususe;
• tulevikule suunatuse.

Võtmevaldkondadeks nende sihtide saavutamisel on:

  • õppimise kujundamine elulaadi osaks – elukestev õpe. Õppimisena ei käsitleta enam ainult traditsioonilist õppetööd klassiruumis. Õpitakse igal pool – perekonnas, töö juures, kogukonnaga suheldes, meediat jälgides jne;
  • õpetaja uue rolli tunnustamine. Õpetaja töö muutub. Teadmiste edastamise kõrval on muutunud oluliseks juhendaja, mentori ja vahendaja roll. Õpetaja muutub ka ise õppuriks.

Kahjuks aga on ka Eestis veel arengustrateegiaid, mis ei sea säästvat arengut ja seda toetavat haridust mitte esikohale, vaid alles lisaloeteluna 15 vähemtähtsa valdkonna hulka:

nt reformikavale „Eesti 2020“ on seatud kaks peamist eesmärki:

  • saavutada tootlikkuse kiire kasv;
  • taastada majanduskriisi eelne kõrge tööhõive tase.

Kavas on lisaks eelnevatele veel 15 eesmärki, mis jagunevad nelja valdkonna vahel.

  • Haritud rahvas ja sidus ühiskond, hariduse kvaliteet ja kättesaadavus ning kvalifitseeritud tööjõu pakkumine.
  • Konkurentsivõimeline ettevõtluskeskkond, ettevõtete pikaajalist konkurentsivõime kasvu soodustav poliitika.
  • Keskkonnasõbralik majandus ja energeetika, energia- ja ressursisääst.
  • Jätkusuutlik ja kohanduv riik, riigirahanduse jätkusuutlikkus ja võime reageerida muutuvatele oludele. Lisaks majanduse arengut toetav maksupoliitika ja valitsemissektori kaasajastamine.

Kui otseselt hariduse valdkonnast rääkida, siis on ka rohkem säästvale arengule orienteeritud arengukavasid, nt elukestva õppe strateegia 2014–2020 (2014), mille arendamise põhimõtted haakuvad rohkem kaasava panustamisega ühiskonna arengusse:

  • õppija aktiivne osalus ja vastutus;
  • koostöö ja üksteiselt õppimine;
  • õpivõimaluste kvaliteet, paindlikkus, info läbipaistvus ja usaldusväärsus;
  • inimeste erivajadustega arvestamine õppetöö korralduses ja õpikeskkonnas;
  • sooline tasakaal;
  • avatus, sallivus ja rahvusvaheline koostöö;
  • Eesti riigi, keele ja kultuuri jätkusuutlikkus;
  • säästev areng;
  • tõenduspõhine otsustamine.

Samalaadseid uudseid lähenemisi sisaldab ka HITSA strateegia ja visioon 2020: õppimine on eluviis. Märkame arenguvõimalusi ja otsime nutikaid lahendusi:

  • muutunud õpikäsitus;   
  • pädevad ja motiveeritud õpetajad ning koolijuhid;
  • elukestva õppe võimaluste ja töömaailma vajaduste vastavus;
  • digipööre elukestvas õppes;
  • võrdsed võimalused elukestvaks õppeks ja õppes osaluse kasv.

Et tõhustada riiklikus õppekavas sätestatut, tehti 2014. a muudatused valitsuse 6. jaanuari 2011. aasta määrustes nr 1 ja 2 „Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava“, milles säästva arengu hariduse kontekstis on olulised järgmised punktid:

  • rõhutatud on õpetaja kandvat rolli teadmisi, oskusi ning hoiakuid kujundades ja õppekeskkonda luues ning professionaalset vabadust teha valikuid õppesisu käsitlemisel, arvestusega, et taotletavad õpitulemused on saavutatud ning üld- ja valdkonnapädevused on kujundatud;
  • õpetaja otsustab aineõppes õpilaste varasemate teadmiste-oskuste, võimete ja huvide põhjal lõimingu ning läbivate teemade rakendamise üle;
  • kõigi põhikooli ainevaldkondade puhul on täpsustatud lõimingu võimalusi keele ja kirjanduse valdkonnaga, lähtudes vajadusest säilitada ja kaitsta keelt kui üht alusväärtust ning kujundada keeleteadlikkust kõigi ainete õpetamise kaudu;
  • ainevaldkonnakavas kirjeldatu loob ainult raami lõiminguks ja läbivate teemade rakendamiseks, mida õpetaja saab kasutada õpet kavandades;
  • õpetaja ei pea igas aines ja igas tunnis rakendama korraga kõiki kirjeldatud lõimingu võimalusi ja läbivaid teemasid. Need on vaja läbi arutada kooli õppekava koostades ja rakendades.

Nendest ilmneb, et põhirõhk on pandud õpetajatele, kelle edaspidisest koostööst kolleegide, juhtkonna ja kohaliku kogukonnaga sõltub säästva arengu hariduse efektiivsus.

Õpetajate põhiline toetusmaterjal läbivate teemade, sh keskkonna ja säästva arengu rakendamiseks on ilmunud 2009. a Tartu ülikooli õppekavaarenduse keskuse juhendmaterjalina „LÄBIVAD TEEMAD ÕPPEKAVAS“, kus on välja toodud järgmised soovitused:

1. läbivad teemad realiseeruvad kogu kooli tegevuse kaudu. See tähendab, et neid peetakse silmas:

  • õpikeskkondades, mida kooli tegevus puudutab:
  • õpperuumid,muud kooliruumid,
  • lähim sotsiaalne ümbrus,
  • virtuaalsed kooliga seotud keskkonnad (e-õpe, kooli koduleht);

2. kooli tegevuste kavandamisel tehtavas koostöös:

  • õpilased,
  • õpetajad jt koolitöötajad,
  • kooli juhtkond,
  • lapsevanemad ja hoolekogu,
  • kooli partnerid, KOV asutused ja kolmanda sektori esindajad;

3. õpikeskkondades

  • kavandatud õppe- ja kasvatustegevused:
  • aineõpetus,ainetevahelised projektid,
  • klassijuhatajatöö,
  • kooli üritused, klassiväline töö;
  • kooli valmisolek reageerida erinevates aktuaalsetes olukordades sihipäraselt, läbivaid teemasid toetaval viisil, näiteks
  • õpilas(t)e ainealaselt või aineväliselt tõstatatud, intrigeerivad, provotseerivad või muidu kasvatuslikku huvi pakkuvad küsimused;
  • õpilas(t)e positiivselt või negatiivselt silmatorkav tegevus;
  • päevakajalised sündmused koolis või väljaspool seda.

Samas on ka toodud soovitused läbivate teemade integreerimiseks ainekavades:

nt läbiv teema „Keskkond ja ühiskonna jätkusuutlik areng“.

Läbiva teemaga lõimitakse jätkusuutlikule arengule omased väärtused ja väärtushinnangud kõikidesse õppimisaspektidesse. Läbiva teemaga toetatakse õpilase kujunemist keskkonnateadlikuks ja sotsiaalselt aktiivseks inimeseks, kes elab ning toimib vastutustundlikult, pidades silmas jätkusuutlikku tulevikku, ja on valmis leidma lahendusi keskkonna- ja inimarengu küsimustele.

Keskkonnalase kirjaoskuse osadena eristatakse:

  • säästlikku suhtumist;
  • väärtushinnanguid ning tundlikkust keskkonnaproblemaatika suhtes;
  • teadmisi ja isikliku vastutuse võtmist;
  • oskusi ning aktiivset kaasalöömist.

Aineõpetuses lähtutakse kohalikust kontekstist, keskmes on arusaamade, oskuste ning väärtushinnangute kujundamine, mis on vajalikud igapäevaseks jätkusuutlikuks toimimiseks. Vajalik on iga õppeaine eesmärkide kriitiline hindamine keskkonnalaste väärtushinnangute kujunemise kontekstis.

Järgnevalt on läbivate teemade integreerimise võimalused toodud ainevaldkonniti.

Ainevaldkond „Emakeel ja kirjandus“

Läbivast teemast lähtudes tuleks keeleõpetuses käsitleda erinevaid sotsiaalseid arusaamu, moraalseid ja eetilisi aspekte. Oluline on rõhutada keeleõpetuse rolli loodus- ja keskkonnaalaste hoiakute ja väärtushinnangute kujundamises.

Õpilased õpivad võtma vastutust jätkusuutliku tuleviku eest ja omandama vastavaid väärtushinnanguid ning käitumisnorme emakeeleõpetajate eeskuju ja arusaamu järgides.

Läbivast teemast lähtudes peaks asjakohase ja kohaliku kontekstiga seotud keeleõpetuse keskmes olema usk oma võimekusse ning arusaamade ja oskuste kujundamine, mis on vajalikud igapäevases loodushoidlikus käitumises ja keskkonnaprobleemidega tegelemises.

Samuti tähtsustub oskus hinnata kriitiliselt kohalikke, globaalseid, mineviku, oleviku ja tuleviku probleeme, erinevaid keskkonna ja inimarengu perspektiive ning osaleda aktiivselt diskussioonides ja lahenduste leidmisel.

Aines peab nägema keeleõpetuse rolli loodus- ja keskkonnaalaste hoiakute ja väärtushinnangute kujundamises. Õpilased omandavad need just õpetajate, sh emakeeleõpetajate eeskuju ja arusaamu järgides.

Ainevaldkond „Võõrkeeled“

Keeleõpetuse kaudu kujundatakse kõiki 21. sajandi kodaniku 8 vajalikku oskust:

  • mõista probleeme globaalsest kontekstist lähtudes;
  • olla koostööaldis ja vastutustundlik;
  • aktsepteerida kultuurilisi erinevusi;
  • mõtelda kriitiliselt ja süsteemselt;
  • lahendada konflikte vägivallatult;
  • muuta keskkonnahoidlikel eesmärkidel eluviisi;
  • kaitsta inimõigusi ja osaleda poliitikas.

Keeleõpetuse juures püsib antud läbiva teema juhtmõte, kus õpetaja on õpilaste loodus- ja keskkonnaalaste hoiakute ja väärtushinnangute kujundaja. See roll väljendub vastava temaatika käsitlemisel. Positiivsena saab välja tuua, et võõrkeelteoskus võimaldab õppijale ligipääsu täiendavatele teabeallikatele, toetades sel moel materjali otsimist mõne teise õppeaine jaoks.

Õppesisus on nendel koht keskkonnatemaatika käsitlemisel kodukoha ja Eesti teemade näol (looduskaitse; Eesti kliima keskkonnasõbralik ja -säästlik käitumine; elu linnas ja maal; Eesti vaatamisväärsused).

Seega on keeleõpetusel oma roll loodus- ja keskkonnaalaste hoiakute ja väärtushinnangute kujundamises. Samas oleks kitsas pelgalt selline lähenemine, et läbiv teema on seotud lihtsa teemavaldkonnaga, nt kodukoht või Eesti.

Kuna läbiva teemaga toetatakse õpilase kujunemist keskkonnateadlikuks ja sotsiaalselt aktiivseks inimeseks, kes jätkusuutlikku tulevikku silmas pidades elab ning toimib vastutustundlikult ja on valmis leidma lahendusi keskkonna- ja inimarengu küsimustele, saab seda läbivat teemat rakendada kõigi keeleõppe õppesisu teemadega.

Ainevaldkond „Matemaatika“

Läbiva teema probleemistik jõuab matemaatikakursusesse eelkõige läbi seal esitatavate ülesannete, milles kasutatakse reaalseid andmeid keskkonnaressursside kasutamise kohta. Õppetegevuste kaudu arendatakse ümbritseva suhtes säästvat suhtumist ja õpitakse väärtustama elukeskkonda, võimalikud on õuesõppe tunnid.

Matemaatikaõpetajate eeskuju järgides õpivad õpilased võtma isiklikku vastutust jätkusuutliku tuleviku eest ja omandama vastavaid väärtushinnanguid ning käitumisnorme. Kujundatakse kriitilist mõtlemist ja probleemide lahendamisoskust, hinnatakse kriitiliselt erinevaid keskkonna ja inimarengu perspektiive. Läbiv teema „Keskkond ja ühiskonna jätkusuutlik areng“ peab olema sisse toodud nii matemaatika ainekava ainekirjelduses, üldistes eesmärkides kui ka õpitulemustes ning ainesisus.

Ainevaldkond „Loodusained“

Loodusõpetuse õppimisel toetatakse õpilase kujunemist sotsiaalselt aktiivseks, vastutustundlikuks ja keskkonnateadlikuks inimeseks keskkonnaprobleemide märkamise, probleemide kriitilise hindamise ja lahenduste otsimise kaudu. Aine aitab kõige otsesemalt kaasa läbiva teema rakendumisele.

Keskkonnalase kirjaoskuse kujundamine on seega üks loodusteadusliku kirjaoskuse kujundamise oluline komponent. Loodusainetes õpitakse väärtustama bioloogilist (sh maastikulist) ja kultuurilist mitmekesisust ning ökoloogilist jätkusuutlikkust; kujundatakse arusaam loodusest kui terviksüsteemist ja inimese, kultuuri ning sotsiaalse keskkonna vastastikustest seostest, nende sõltuvusest looduslikest eeldustest ja kohalikest tingimustest; kujundatakse arusaama inimese loodusressurssidest sõltumisest, analüüsitakse majandusliku ja tehnoloogilise arengu võimalusi (sh piiranguid) ning inimtegevusega kaasnevaid riske; omandatakse oskus mõtestada oma tegevust keskkonnaeetilisuse aspektist. Õpitakse kasutama loodussäästlikke ja jätkusuutlikke tegutsemisviise ning kujundatakse kodanikuaktiivsust keskkonnaalaste valikute tegemisel vastutustundlikult toimimiseks. Kujundatakse kriitilist mõtlemist ja probleemide lahendamisoskust, oskusi osaleda demokraatlikes diskussioonides, suhestada kohalikke, globaalseid, mineviku, oleviku ja tuleviku probleeme, hinnata kriitiliselt erinevaid keskkonna ja inimarengu perspektiive. Oluliseks tuleb pidada läbiva teema õpitulemuste kajastumist väärtuselistes ja hoiakulistes õpitulemustes.

Ainevaldkond „Sotsiaalained“

Kuna sotsiaalainete õpetamise peaeesmärgiks on toetada õpilase toimetulekut inimese ja ühiskonnaliikmena, aidates tal kujuneda sotsiaalselt küpseks, teovõimeliseks isiksuseks, on sotsiaalainete õpetajatel (peale loodusainete õpetajate) üks olulisemaid rolle läbiva teema „Keskkond ja ühiskonna jätkusuutlik areng“ ellurakendamisel.

Sotsiaalainete kaudu tuleb õpetada teadvustama sotsiaalse keskkonna mitmetahulisusest tulenevaid keskkonna- ja inimarengu probleeme. Ajaloos ja inimese- ning ühiskonnaõpetuses tuleb kujundada arusaama inimese, kultuuri ning sotsiaalse keskkonna vastastikustest seostest; arusaama, et keskkonnaprobleemid on seotud sotsiaalarengu probleemidega.

Sotsiaalselt pädev inimene mõistab ühiskonnanähtuste ja keskkonnaprobleemide seotust ning suudab ette kujutada võimalikke tulevikusuundumusi.

Kujundatakse kriitilist mõtlemist ja probleemide lahendamisoskust, oskusi osaleda keskkonna arengut ja inimarengut puudutavates demokraatlikes diskussioonides. Õpitakse tundma oma kodanikuõigusi ja -kohustusi keskkonna- ning inimarengu küsimustega tegelemisel.

Ainevaldkond „Kunstiained“

Kunstiainetel on tähtis osa õpilase tundemaailma rikastamisel ja tasakaalustatud isiksuse arendamisel, loovuse arendamisel, tervikliku maailmapildi ning sotsiaalkultuuriliste hinnangukriteeriumide kujundamisel. Nendele eesmärkidele tuginedes kujundatakse kunstiainete kaudu ka keskkonna ja säästva arengu alaseid väärtushinnanguid. Elamuslikkusele, kogemuslikkusele, tegevuslikkusele tuginedes käsitletakse õppeprotsessis erinevaid moraalseid, eetilisi ja esteetilisi aspekte, kujundatakse empaatiat ümbritseva suhtes.

Nagu teisteski õppeainetes, peaksid õpilased õppima õpetaja eeskujul võtma isiklikku vastutust jätkusuutliku tuleviku eest ja omandama vastavaid väärtushinnanguid ning käitumisnorme. Loodusteaduslikku pädevust kujundatakse loodusobjektide ja -nähtuste vaatlemise ja võrdlemise, iseloomulike joonte märkamise kaudu. Inimtegevuse ja keskkonna ilme seoste teadvustamise, jätkusuutliku ja vastutustundliku eluviisi väärtustamise, materjalide ratsionaalse ja säästva kasutamise kaudu.

Ainevaldkond „Tehnoloogia“

Läbiva teema rakendamist tehnoloogia ainevaldkonnas toetavad näiteks järgmised temaatilised rõhuasetused:

  • ideede otsimine ja nende kirjeldamine,
  • lihtsate esemete ja keskkonna kavandamine,
  • looduslikud ning tehismaterjalid,
  • materjalide tootmine, omadused, otstarve, kasutusalad
  • materjalide korduvkasutuse võimalused,
  • tehnika areng läbi ajastute, lähtudes materjalidest ja töötlusviisidest (kiviaeg, pronksiaeg, rauaaeg, teraseajastu, infoajastu),
  • tehnoloogia igapäevaelus,
  • tehnoloogiline kirjaoskus ja selle vajalikkus,
  • süsteemid, protsessid ja ressursid,
  • tehnoloogia kasutamine igapäevaelus.

Ainevaldkond „Kehaline kasvatus“

Kehalise kasvatuse keskseks ülesandeks on õpilase kehalise ja motoorse arengu toetamine, kuid kehalise kasvatuse tundides looduses liikumine/treenimine ei toimu ainult tervist tugevdavatel (karastavatel, pingeid maandavatel) eesmärkidel.

Õpilased omandavad integreeritult uusi teadmisi ja kogemusi, õpivad loodust väärtustama ja hoidma ning keskkonnateadlikult käituma. Läbiva teema seisukohalt on oluline sportliku tegevuse läbiviimine õues, mis aitab kujundada vastutustundlikku suhtumist oma elukeskkonda.

Kõik eelnevad soovitused eeldavad kõigi osaliste (erinevate ainete õpetajate, kooli juhtkonna, kogukonna, õppekava arendajate, õpetajakoolituse õppejõudude, kõrgkoolide jne) aktiivset panustamist, et viia reaalselt ellu paradigmaatilisi muutusi säästva arengu hariduse valdkonnas ja muuta õpilaste hoiakuid, ilma milleta ei saa ka rääkida SAHi põhimõtete juurdumisest ühiskonna kõikide liikmete hulgas.

Kasutatud allikad

HITSA strateegia ja Visioon. 2014–2020. . http://www.hitsa.ee/sihtasutusest/visioon

Konkurentsivõime kava „Eesti 2020“. Riigikantselei, https://riigikantselei.ee/et/konkurentsivoime-kava-eesti-2020.

Läbivad teemad õppekavas. (2009).Tartu ülikooli õppekavaarenduse keskuse juhendmaterjal, Tartu ülikool.

Õpi-Eesti haridusstrateegia. (2005).

http://www.hm.ee/uus/hm/client/download.php?id=157.