Jätkusuutliku arengu kultuuriline mõõde

Koostaja Valdur Mikita

Kokkuvõte

Kultuur kui niisugune peab ära lahendama ühe arengu põhiparadoksi: kuidas lakkamatult muutuda, jäädes samal ajal iseendaks. Laias laastus võib teha järelduse, et kultuurid, mis on leidnud selle põhiparadoksi lahendamiseks kestliku viisi pika aja vältel, on jätkusuutlikud kultuurid.

Eesti kultuuri võib kahtlemata pidada jätkusuutlikuks, sest see on oma arengu põhiparadoksi lahendanud üsna intrigeerival viisil. Eestlaste enesekuvandi võib kokku võtta sõnadega „Modernne rahvas, kel on arhailised juured“. Eesti puhul torkab silma märgatav kultuurigeograafiline dihhotoomia, mis on kujunenud väga pika aja vältel ja hakkas välja kujunema juba pronksiaja lõpul.

Üldiselt on teada, et mistahes kultuuriuuendus liigub hõlpsamini mööda lagedaid alasid, milleks Eesti kontekstis on meri ja põld. Maaviljelus, karjakasvatus ja iidsed merelised kaubateed on sidunud Lääne- ja Põhja-Eestit Euroopaga juba muinasajast saadik, sellal kui metsarohkem ja maastikuliselt mosaiiksema profiiliga Lõuna-Eesti on tugevamini säilitanud märksa arhailisemaid kultuuristereotüüpe.

Eesti kultuuri jätkusuutlikkusest kõneldes tuleb märkida seda, et eesti loodus, keel ja kultuur on enam-vähem ühevanused. Kui lähtuda põlisrahva poeetilises võtmes antud määratlusest „Rahvas, kes on elanud oma maal mäletamata aegadest peale“, siis võib eestlasi liigitada kahtlemata põlisrahvaste hulka. Eesti kultuuri iseloomustavale paiksusele vaatamata on eesti keeles ja kultuuris siiski väga palju laenulist elementi. Eesti keelde on tulnud sõnu umbes 135 keelest, 85% eesti sõnatüvedest on laenulist päritolu. Kultuurilaene on üsna võimatu üles lugeda, kuid võib päris kindlalt väita, et neid on nii arvuliselt kui ka protsentuaalselt oluliselt rohkem kui keelelaene. Lisaks märgistab ka iga keelelaen teatud mõttes kultuurilaenu, luues silla kahe erineva keele- ja kultuuriruumi vahele.

Kokkuvõttes võib öelda, et eesti kultuuri jätkusuutlikkuse pandiks on oskus hoida mõistlikku tasakaalu oma ja võõra vahel, võimalikult palju edendada ja elus hoida niisuguseid kultuuristereotüüpe, mis pakuksid rohkesti loovaid ja mõlemasuunalisi tõlkevõimalusi eesti ja teiste kultuuride vahel.

Lugemisvara

Bird, Hilary, Öpik, Lembit, Mustmaa, Ulvi. Sellised nad on … eestlased. 2010. Eesti Ajalehed AS.

Lotman, Juri. Kultuurisemiootika. 1990. Tallinn, Olion.

Mikita, Valdur. Lingvistiline mets. 2013. Grenader.

Mikita, Valdur. Hurda tagasitulek ehk kuidas sokutada šamaanile nutitelefon. 31. dets 2013. Postimees

Mikita, Valdur. Loovad kultuurid või loovad inimesed? Acta Semiotica Estica, 1, 82-97.

Raud, Rein. Mis on kultuur? Sissejuhatus kultuuriteooriatesse. 2013. Tallinn, TLÜ Kirjastus.

Tulviste, Peeter. Mõtlemise muutumisest ajaloos. 1984. Tallinn, Valgus.