Intervjuu astronaut Matthias Maureriga: Seejärel lendad kosmosesse ja vaatad alla ning järsku su süda mõistab…
: Seejärel lendad kosmosesse ja vaatad alla ning järsku su süda mõistab…
autor: Meriliis Kivimägi
Oleme kõik uudishimulikud, üritades aru saada, kuidas siia sattusime ja miks siin oleme. Kuidas kirjeldaksid iseennast? Kes sa oled sügaval sisimas?
Arvan, et sinu eelnevalt öeldu on perfektne, sest see on täpselt nii, nagu näen ennast inimesena. Erinevus inimolendi ning teiste olendite vahel on see, et meil on aju ja intelligentsus, mis võimaldab küsimusi esitada. Kõik need küsimused, mida küsime lastena. Mis see on? Kuidas see töötab? Lapsed küsivad neid küsimusi, et õppida keskkonna, elu ning kõige olulise kohta. Kahjuks lõpetame küsimuste küsimise, kui saame täiskasvanuks. Lepime reeglite ja etteantud olukorraga. Mõtleme, et ei pea rohkem küsimusi küsima, sest muidu inimesed arvavad, et sa oled loll. Arvan, et see on vale viis. Peame üles ärkama ja last enda sees elus hoidma: kui sa ei küsi edasisi küsimusi, siis ei toimu arengut. Peaksid alati mitte leppima kõigega enda ümber nagu lõplik asjade seisukord. Me ei tea kõike. Piiride lõhkumiseks pead sa küsima küsimusi. Miks on see reegel siiani aktuaalne või kas peame muutma reegleid? Kas peame muutma iseennast või keskkonda?
Nii et sina ise oled uudishimulik avastaja?
Jah, ma olen uurija, teadlane. Ma olen uudishimulik inimene. Arvan, et see on aspekt, mis viib astronaute tänapäeval edasi. Tahame ületada ette seatud piirangut, mida peetakse inimvõimete piiriks.
Ületada piiri, kust arvatakse, et ei saa edasi minna?
Täpselt. Mõned inimesed ronivad mägedes, mõned lendavad kosmosesse, mõned sukelduvad ookeani sügavustesse rohkem kui keegi teine varem, sest tahavad avastada ja tõestada selle võimalikkust. Usun, et meie kõigi sarnasus on uudishimu. Kui on olemas koht, kuhu minna, siis tahetakse minna, et avastada, mis seal on. Mina (isiklikult) ei tahtnud kosmosesse minna ainult sellepärast, et näha, mis seal on saadaval. Tahtsin minna, et näha, mida saan õppida oma elu kohta tagasi koju tulles. Kuidas saan paremaks muuta oma elu ja ühiskonda enda ümber? Ühiskonnana peame silmitsi seisma paljude raskustega: kliimamuutus on üks nendest, aga ka tulevikus suurenev populatsioon ning maavarad, mis vähenevad. Võitlemine vee ja toidu pärast tõuseb esile. Märkame juba seda ja meil on vaja leida lahendusi. Need lahendused leiame ainult siis, kui oleme uudishimulikud, laiendame oma teadmisi ja teeme koostööd. Seda kõike teevadki astronaudid. Sinu küsimus võib-olla oli rohkem, kes on astronaut?
Nojah, kuidas sina ennast defineeriksid?
Astronaudi definitsioon on intelligentne inimene kosmoselaevas. Sellepärast, et ka loomi võib olla kosmoselaevas. Kui sa vaatad planeeti Maa, siis on see tegelikult ju kosmoselaev… Nii et iga inimolend meie planeedil on justkui astronaut.
See on huvitav vaatepunkt, ma pole sellele niimoodi mõelnud.
Jah, see on. Lihtsalt Maa on suurim kosmoselaev, mis on palju-palju parem kui see, mis meil on rahvusvahelises kosmosejaamas (ISS). Nii et meie planeedil Maa on kõik, mida vajad, ning samal ajal lendad ka kosmoses.
Kosmosesse minek on huvitav ja teadmisi toov, aga on teada, et koos inimestega käivad kaasas ka bakterid ja mõnikümmend aastat kahjuks ka prügi. Kui hea idee on sinu meelest saata rohkem inimesi kosmosesse või isegi tulevikus seal elada?
Kindlasti arvan, et kosmosesse lendamine on hea idee. See tähendab avastada ja õppida, kuidas saame elada keskkonnas, kus tegelikult pole mõeldud meil olla. Kosmoses on raske elada. Ainult selleks, et inimesed saaksid elada kosmoses, pead kõik sinna tooma: toidu, vee, oma maja ehk jaama, energia või siis lood selle kohapeal. See vajab palju tööd ja konstrueerimist. Kõike seda tehes õpime nii palju asju, mida rakendame väljakutseteks oma eluks ka Maal. Nagu eelnevalt mainisin, siis näiteks veepuudus. Kosmoses õpime, kuidas taaskasutada vett. Me ei lennuta alati uut vett sinna. Tehniliselt see vesi, mida ma joon, on tegelikult ka seesama vesi, mida minu astronaudist kolleegid on joonud eelnevalt. See on täpselt see, mida teeme Maal. See vesi, mida sa jood, tuleb väga sügavalt maa alt, aga see saabus sealt vihmana, mis maandus maapinnale. Vihm tuleb ookeanist ja ookean on põhimõtteliselt koht, kuhu kõik jõed sisse tulevad. Seega see on ringlev süsteem.
Sa omad väga edukat karjääri teadlasena, oled uusi leiutisi välja mõelnud, töötanud 2 aastat kiirabi autojuhina ehk parameedikuna ja isegi kosmoses käinud. Kuidas saaks keegi minuvanune elu valikuid niimoodi teha, et tulevikus saada astronaudiks või edukaks teadlaseks?
Kahjuks igaüks, kes unistab astronaudiks saamisest, ei saa selleks. Peab olema õnne, et olla väljavalimisel edukas. Tulevikus saab see olema aina kergem, sest hakkab olema rohkem võimalusi ja kosmoseaparaate. Oluline aga on, et kui sa kunagi ei unista kosmosesse lendamisest, siis sa kindlasti kunagi ei jõua sinna. Alguseks on su unistus ja inspiratsioon. Võib-olla minu jaoks oli selleks lendamine kosmosesse, aga mõne inimese jaoks on see mägironimine. Mõni tahab teha midagi head ühiskonna heaks ja omab projekti, mis on tema jaoks oluline, et see jätaks oma jälje millestki. Mis iganes su unistus on, kui sa saad seda unistada, siis tavaliselt saad seda ka saavutada. Muidugi ei ole see kerge.
Vähemalt püüad.
Jah, sa pead püüdma. Sa ei tohiks kunagi alla anda, kui sul on ees mõni väike takistus. Taju on tähtis. Kui ma osutusin valituks, siis mulle öeldi, et, Matthias, sul õnnestus kõik eksamid edukalt läbida. Sa võiksid olla astronaut, aga kahjuks meil on kümme läbipääsenut ja ainult 6 piletit. Seega me peame välja valima 4 teie seast, kes ei saa astronaudiks, ja, Matthias, sinust ei saa mitte kunagi astronauti. See on see, mis mulle öeldi.
Mitte kunagi?
Jah, see sõna oli mitte kunagi. Peale ühte aastat aina lähemale jõudes…
Päris karm.
See on super karm. Alguses sul on 8500 inimest ja siis kohtud mõnega nendest inimestest ning mõtled: ,,Oh, nad on ka kõik nii talendikad ja osavad. Kõik on erilised ja omavad kvalifikatsioone. Kui nad ei võta mind järgmises voorus, siis ma mõistan neid, sest on nii palju häid inimesi.“ Eeldad, et sind ei võeta, aga mida kaugemale jõuad, seda enam su ootused kasvavad. Lõpus mõtled: ,,Jee ma tegin seda!” Ja siis keegi lihtsalt võtab sult selle tuleviku ära. See tagasikukkumine peaaegu oma unistuse täitumise äärel oli keeruline seedida. Arvan, et see on oluline õppetund, mida kogesin oma elus. Kui sa sel hetkel lõpetad unistamise ja arengu, siis sa kaotad. Mina tegelikult saavutasin palju. ESA (European Space Agency) ütles: ,,Okei, sinust ei saa kunagi astronauti, aga sa meeldid meile. Pakuksime sulle tööd, erinevat tööd, aga kas sulle meeldiks see?“ Teised minu kolleegid neljast ütlesid ei. Nende jaoks oli lahenduseks astronaut või mitte midagi. Ma olin ainuke, kes ütles jah.
See on tegelikult päris tark tegu.
Jah, olin lihtsalt nii vaimustatud kosmosest. Mõtlesin, et kui olen insener ESA-s, siis saan anda oma osa ja muuta kosmosesse lendamise tulevikku. See on osa mu unistusest. Tahan midagi alles jätta. Soovin ühiskonda mõjutada. Ja siis ütlesin: ,,Okei, kui ma ei saa seda niipidi, siis teen seda teisiti.” Sa pead olema positiivne ja nägema, mida saad ikkagi teha. Isegi kui elu suund muutub, peab see liikuma ikka heas suunas.
Ehk pead olema paindlik?
Jah, täpselt. Peale mitut aastat ESA programm laienes ja seesama inimene, kes ütles mulle, et minust ei saa kunagi astronauti, teatas: ,,Tegelikult on plaanis toimunud muutus. Meil on veel üks pilet. Kas sa oleksid endiselt huvitatud?” Ma vastasin: ,,Milline küsimus! Kindlasti!”(naerab toim.)
Astronautidel on päris karm rutiin ja välja arvestatud ajaplaan. Näiteks pidid sa füüsilist treeningut kosmoses tegema 2 ja pool tundi päevas. Kas harjutasid kosmose rutiini sisse varem ka Maa peal olles? Ei. Poolteist aastat intensiivset treeningut enne on enamus ajast pigem klassiruumis treening.
Nagu õpetaja ja õpilased?
Täpselt. Räägitakse palju detailidest, kuidas välja vahetada konditsioneeri, kuidas WC-ga hakkama saada. WC-d on vaja välja vahetada peaaegu iga nädal. See on oluline, sest kui sul pole WC-d, siis oled õnnetu, ja kui sa oled õnnetu, siis teadus ei ole hea (muigab toim.). See kõik on väga inimlik seal üleval kosmoses olles. Ütleksin, et päris astronaudiks treenimine ehk tsentrifuugis olemine oli üks päev tervest treeningust viie aasta jooksul. Paljud arvavad, et me, astronaudid, oleme iga päev tsentrifuugis. See ei ole nii. Vee all treenimine, kuidas teha kosmose käimist (spacewalk), oli umbes 20 päeva õppeajast. Neil päevil on väga intensiivne ja raske treening, aga sa valmistud selleks. Enamik päevi oled aga nagu koolis. Oled nagu õpilane ja õpetaja ütleb sulle, mida pead tegema ja harjutate protseduure läbi, sest sa ei saa olla kõiges spetsialist. Sa õpid, kuidas lugeda teksti ja harjutusi ise praktiseerida. See on väga sarnane kokkamisega või YouTube’i õpetustega, kus nad selgitavad palju. Kasutame sama tehnoloogiat. Enne tegevust peame vaatama videoklippi, et näha, mida täna teeme. Seega osa treeningust on õppida, kuidas sa töötad kosmoses. Siis teed sporti, Maal vähem ja kosmoses rohkem, sest Maal mõjub meile gravitatsioon, kuid kosmoses on selle mõju minimaalne. Su keha mõtleb: ,,Oh mul ei ole vaja lihaseid ega luid. Siin kosmoses võin neist lahti saada.“ Pead sporti tegema lihtsalt selleks, et säilitada iseennast sellisena, nagu sa oled Maal.
Mis sulle kõige rohkem meeldis ja mis ei meeldinud oma rutiini seisukohalt?
Aus vastus, mis mulle kõige rohkem ei meeldinud, on… Ma olen inimene, kes on loominguline ja paindlik, aga sooviksin omada otsustust oma terve päeva üle. Vähemalt ma olen paindlik, aga kosmoses on kõik planeeritud nagu kooli käies. Sul on punane joon, mis liigub nagu kell. Sul on tegevus, ja kui punane joon on paremal, siis tead, et pead töötama kiiremini, sest siis oled oma graafikust maas. Kui oled vasakul pool, siis oled viis minutit ajast ees. Nii et terve päev 7.30-19.30 sa töötad ja võitled punase joone vastu, et olla heal poolel, mitte halval. Inimesed Maal vaatavad sind ja nad näevad, et Matthias on ajagraafikust maas ja ta kolleegid on kiiremad. Sa ei taha jätta sellist muljet.
See on natuke isegi motiveeriv, aga samas justkui hirmul põhinev.
Jah, see on segu mõlemast. Motiveeriv on olla heal poolel, aga samas, kui jääd ajast maha, suurendab see sinus stressi. Seetõttu on osa treeningust ka toimetulek stressiga ja õppimine, harjutamine teada andma, kui oled ajast väga maas, sest sul on probleem. Alati ei ole asi aegluses, vaid miski võib ebaõnnestuda või katki minna ja sa pead abi kutsuma. See on tiimitöö, mida tuleb õppida. Kõik, kes on ajast ees, aitavad inimesi, kes on ajast maas. Kõik on vahel mõlemal poolel. Ainult tiimina koos töötades saavutatakse parim edu. Seega jah, see pidev pinge mulle kosmoses ei meeldinud, aga ma mõistan seda, sest kosmosesse lendamine on kallis ja keeruline. Peame püüdma võtta nii palju kui võimalik sellest ajast. See on väärtuslik teaduse aeg. Ma mõistan ja ei muudaks seda. Lihtsalt praegu Maal tagasi olles mulle meeldib siin sinuga olla ja kui sa räägid 5 minutit kauem või vähem, siis see on mulle meeldiv. See ei ole, nagu ma omaksin punast joont. Viimane küsimus ja šahh tehtud ning punane joon liigub teisele poole.
Aga mis sulle siiski kosmoses meeldis?
Oi, palju asju. Kosmoses sa hõljud. Peaaegu kõik inimeseks olemise piirangud on purustatud. Oled nagu lind, aga sul ei ole isegi vaja tiibu, sest kasutad lihtsalt oma sõrmeotsi, et hõljuda. Kui tahan hõljuda katusel, siis lükkan sõrmeotsaga ja olen seal. Nii et järsku saad teha asju, mida sa kunagi elus ei saaks teha või mida saaksid teha ainult lapsena, näiteks kukerpall, salto ja ringi ukerdamine. Kosmoses on nii lihtne olla. Sa ei tunne piiritlust oma kehal. Cupola ehk vaatlusmoodul, mis meil on kosmosejaamas, asub ruumis, mis on, ma ütleksin, umbes sama suur kui see laud meie ees. Nii et 3-4 inimest saavad seal olla, mis on veidike kitsas. Tavaliselt on seal 1 või 2 inimest ja kõik meie ümber on ainult klaasist aken. Vaatad alla planeet Maad ja tunned, et oled päriselt kosmoses. Näed sinakat planeeti Maad ja ümberringi kõige tumedamat musta, mida võid ette kujutada. See meie planeet Maa sinine… Sa vaatad ja tunned seda kogu energiat. Sa ei näe ühtegi inimest ega looma, aga tead, et seal on elu selle sinise värvi järgi, mis justkui vibreeriks. See on nii hele, täis energiat ja valgete pilvedega. Mõtlen, et kui ma laps olin, siis mulle õpetati, et taevas on sinine. Ei, ei, ei nii see ei ole (raputab pead ja naerab toim.). Kui ma kosmosesse lendasin, õppisin, et planeet on sinine ja taevas must. See on nii lummav. Oled seal üleval ja järsku on kõik sinu silme ees. Sa õpid inseneri või teadlasena kliimamuutust, andmestikku, seega su aju mõistab, aga need on ainult numbrid ja füüsikalised faktid jms. Seejärel lendad kosmosesse ja vaatad alla ning järsku su süda mõistab. Sa tunned, et me peame kaitsma seda planeeti. Tunned seda esimestel murdosa minutitel, kui alla vaatad. Eriti õhtusel ajal, mil saabud musta öösse ja tuled päevavalgusest. See on peaaegu nagu Maa kaoks ära. Järsku on kõik kadunud, sa ei näe enam midagi. Justkui keegi varastas terve planeedi sinu silme ees. Esimest korda, kui sa näed seda, on see väga vaimustav. Üleminekuajal, kui päike särab läbi atmosfääri tagant, kas siis päikesetõusu või -loojangu ajal, siis näed sa natuke mitte midagi ja samas väga õhukest kuldset kihti. Kõik see on atmosfäär, aga sa näed ainult selle ülemist osa. Alla vaadates mõtled: ,,Mida? See muudab elu Maal võimalikuks?” See näeb välja nagu seebimull. Tead, kui sa lapsena puhud mullitajast mulli ja näed seda väga õhukest nahka väljapool säramas. See on peaaegu samamoodi, kui vaatad alla atmosfäärile. Mulle tulid kohe meelde need seebimullid, mis iga sekund katki lähevad ja siis mõtled: ,,Mida me teeme selle planeediga? Loodetavasti see ei lõhke. Palun ära mine lõhki!“ Mõtlen, et iga asi, mis on aset leidnud inimajaloos, see toimus sellel õhukesel kihil. Planeedi pinnal, aga atmosfääri sees. Tol hetkel tunned, et peaksid hakkama parimaks planeedil ja aitama kaitsta meie planeeti.
Kõik see juhtub lihtsalt alla vaadates. See on väga emotsionaalne.
Ma püüan seda ette kujutada, aga päriselus millegi sellise nägemine on ikka hoopis teine asi.
Just, nii paljud unistavad kosmosesse lendamisest, aga kõik ei saa selles unistuses elada. Kõik ei ole õnnega koos, et seda saavutada. Minu eesmärgiks oligi seetõttu teha palju fotosid, videoklippe ja jagada, mida ma tunnen, inimestega Maal, et kõik saaksid vähemalt unistada rohkem. See oli kõige sürreaalsem kogemus minu elus.
Treeningaja jooksul oli sul võimalus valida mitme toidu vahel, mis sulle maitse poolest enim meeldisid. Nii et tavaliselt te sõite enam-vähem samasugust toitu. Aga… sul oli ka võimalus veeta jõulud kosmoses ning sinu meeskond sai jõuludeks erilise jõulutoidusaadetise. Mida saite jõuludeks süüa? Kas seal oli piparkooke või verivorsti? Meil Eestis süüakse neid ja ma usun, et ka Saksamaal süüakse verivorsti.
Ma ei mäleta, et meil oleks olnud verivorsti, aga piparkooke küll. Jõuludeks NASA saatis meile erilise jõulutoidupaki kosmosejaama. Jõulutoit oli sarnane sellele, mida ameeriklased söövad ise jõulude ajal. Seal oli kalkunit jms ameerikapärast.
Kuidas näeb välja toit ja söömine kosmoses?
Kõik on pakitud eraldi. Pakki avades hakkab see laual hõljuma, mistõttu tuleb panna kleeplint lauale nii, et kleepuv pool oleks üleval. Sinna kinnitad söömiseks toidukoti või lusika.
Toit ise on aga päris sarnane sellega, mida süüakse Maal. Mina võtsin ka euroopalikku toitu kosmosesse kaasa. Toit on alati hea teema, kuidas suhelda inimestega. Kõik on eksperdid toidu alal. Mina tean, mis mulle meeldib rohkem, ja sina tead, mis sulle. Me püüame kombineerida kosmosesse lendu ja teadust natuke ka toidu teemaga, sest siis on inimesed rohkem huvitatud. Enne kosmosesse minekut sain valida kaks rooga iseendale, sellise võimaluse annab ESA astronautidele, aga mõtlesin: ,,Ma ei soovi ise valida. Las minu kodukandi ehk Saarlandi inimesed valivad minu eest.“ Seal elab umbes miljon inimest ning see asub päris lähedal Luxemburgile Prantsusmaa piiril. Tahtsin lasta enda inimestel valida, mis nad saadaksid mulle kosmosesse toiduks. Kümme erinevat kokka minu kodukohast tegid ettepanekuid ja inimesed said hääletada. Nii saingi ma kosmoses oma kodukandist pärit toitu ja kõik tundsid ennast kaasatuna, et said anda oma osa.
Sa tegid kosmoses üle 100 erineva eksperimendi. Meie eestlastena oleme väga uhked Myotoni üle, mis leiutati Eestis. Minu koolikaaslane tegi isegi praktilise uurimistöö selle kohta. Mis eksperiment oli sinu lemmik või andis sulle uue vaatenurga?
Peaksin arvatavasti ütlema Myotoni eksperiment (naerab toim.). Ei, tegelikult neid oli palju, kuid minu lemmikuim oli katse betooniga. Selles uuriti, kuidas kivistuvad mikrogravitatsioonis erinevad betoonisegud, mis sisaldavad tsementi, liiva või kuutolmu ehk regoliiti kombineerituna vee ja erinevate lisanditega, nagu on näiteks õhku kaasavad gaasid. Kõik saab alguse sellest, et kosmoses pole konvektsiooni, sest see on seotud gravitatsiooniga. Seega saad kosmoses neid eksperimente, kus muidu konvektsioon on kaasatud, läbi viia ilma konvektsioonita. Sellised katsed aitavad teada saada palju uut füüsikas. Ainult difusioon leiab aset ja see võimaldab teadlastel vaadata sügavamale materjali omaduste seisukohalt ja hiljem, kuidas seda optimeerida. Segades betooni kosmoses ilma konvektsioonita ja ilma tahkete osadeta, mis on kaalukamad maapinnal segamise käigus, aitab see optimeerida CO2 emissiooni betooni tootmisel. Betoon ise toodab tervel planeedil rohkem kui 7% CO2. Nii et see on hea eksperiment kliimamuutuse jaoks. Kui mõelda, et see on vana materjal, mida on sajandeid kasutatud, siis inimesed küsivad, miks seda üldse kasutada. Peaks uued materjalid välja mõtlema. Ütleme aga ei, sest saame endiselt optimeerida seda vana materjali. Kui vähendad ainult 1% CO2-st, saad tugevama betooni. Vajad vähem, sest optimeerid seda. Seega oleme andnud juba suure osa kliimamuutuste parandamiseks.
Mingil põhjusel, kui ma sain teada rohkem sinu Cosmic Kiss missiooni kohta ja jõudsin osani, kus sa tagasi Maale saabusid, siis tekkis mul silme ette kujutelm, kuidas see välja näeks, kui sa Atlandi ookeani maandud. Aga ma ei suutnud välja nuputada, milline tunne see võiks olla. Kuidas oli jõuda tagasi Maale ja plärtsatada vette?
See tunne on tehniliselt selline, nagu taevast alla kukkumine tagasi reaalsusesse. Üleval on su elu nii organiseeritud ja samas vabalt hõljuv. Sul on imeline vaade ja järsku oled kapslis ning tunned, et su käel ja kehal on jälle raskus. Plasmast läbi lendamine ja gravitatsiooni jõudmine oli kehale väga raske. Eriti need viimased 10 minutit, kui sa lendad kapslis 28 000 km/h, mis lõpuks aeglustub nullini. See on väga intensiivne. Vette plärtsatades see tundub nii sürreaalne. Terve tagasisõit läbi plasma on nii metsik, midagi, mida sa pole kunagi oma elus teinud. Järsku oled sa juba vees ja paadis. Mõtled, et mis just juhtus. Kas olen tõesti tagasi Maal? Aju vajab paari minutit, et juhtunut teadvustada.
Kas terve see kogemus muutis su tänulikuks meie elu üle siin?
Jah, aga ainult mitte sellepärast, mis mul siin Maal olemas on, vaid ka seepärast, et mul nii palju õnne oli, et sain kosmosesse lennata. Ainult mõned inimesed on olnud selle õnnega koos, kuigi on olemas tuhandeid, kes töötavad meie heaks. Kosmosesse lendamine on keeruline: sul on vaja häid insenere, et ehitada kosmosejaama ja infrastruktuuri, teadlasi, kes mõtlevad eksperimente välja, häid haldajaid/juhte, et kõik kokku tuua.
Kui oleks võimalus minna tagasi kosmosesse, kas võtaksid selle pakkumise vastu ja oleksid isegi nõus olema järgmises meeskonnas, kes Kuule lendab?
Absoluutselt, ilma kahtluseta. Kosmosesse lendamine on äärmiselt sõltuvust tekitav. Arvan, et kõik, kes on seal korra ära käinud, nõustuksid kiiresti uuesti lendama.
*Myotoni leiutise link (https://www.myoton.com/);
kosmosefestivali ja Matthias Maureri lühiintevjuu kokkuvõttev video (https://youtu.be/DUM1l13bKGU).
