Linnutee Tähele Ingrid Rõigasele meeldib küsida „Miks?“

16. teaduskommunikatsiooni konverentsil andsid Tartu Ülikooli Tartu observatoorium ja ESERO Eesti esimest korda välja tunnustuse Linnutee Täht. 2023. aastal pälvis selle Ingrid Rõigas.

Hiiumaalt pärit Ingrid töötab praegu Viimsi Gümnaasiumis füüsika õpetajana. Ta armastab küpsetada, kuid ta ise kooki ei söö ning maiustamisega aitavad tema pereliikmed. Tänu allveesukeldumise litsentsile võib Ingrid käia kuni 30 m sügavusel vee all, kus tunneb end nii hästi, et sinna pääsemiseks on ta nõus lühikest aega kannatama isegi vee peal loksumist ning trotsima vettemineku kõhedust. Ta on läbinud ratsutamise algõpetuse ning praegu ta kogub hoogu, et selle hobiga jätkata. Viimsi õpetajate naisrühmaga harrastab ta Agne Kurrikoff-Hermani juhendamisel rahvatantsu ja ta on käinud viimased kolm aastat tantsupeol oma noorema lapse tantsurühma saatjaks. Uurisin, et kuidas Ingrid füüsika juurde jõudis ning milline on tema tutvus kosmosega. 

Mida tähendab Sinu jaoks Linnutee Täht? Kes või mis võiks olla Linnutee Täht? Millisele ettevõtmisele Sa ise sellise preemia annaksid? 

Kui öelda kellegi kohta täht, tuleb kohe silme ette sära. See inimene peab sisemiselt särama, tal peab olema midagi endast anda, see peab kõigile välja paistma — täht särab. 

Tähelt tuleb eluks vajalik energia ja selle valguses oleks auhinna vääriline inimene, kes on andnud elu uuele üritusele, tegevusele või kohale, mis jääb pikemaks ajaks kestma. Oluline on võime noortes huvi äratada, sest nemad peavad tähevalgust ka edasi kandma. Tähelt saadud energia annab noorele tiivad, kes jaksab, suudab, oskab liikuda edasi enda valitud rajal. 

Millal Sina hakkasid teadvustama kosmose olemasolu? 

Teadmine kosmosest ja sellest, mis seal on, tuli teadlikult alles Nõo Reaalgümnaasiumi aegadel (umbes 1992.—1993. aastatel), kuna meil oli füüsika kõrval eraldi ainena astronoomia, mida andis Tõraverest Laurits Leedjärv ja tema oma teistsuguse olemusega, kui sel ajal tüüpiline õpetaja oli, jäi meelde, tema räägitu tekitas huvi. Temalt jääb vist elu lõpuni meelde lause, kuidas jätta meelde tähe spektriklasse (Oh Be A Fine Girl, Kiss Me), õpetan seda nüüd edasi oma õpilastele. Seega õpetaja isiksus määrab palju. Meil olid ka kohustuslikud vaatlused Tõraveres, kus käisime rongiga ja need on hästi meelde jäänud hilisõhtused seiklused. Umbes samasse aega jääb kodus Hiiumaal üks augustiöö. Hiiumaal on hea taevast vaadelda, kogu lapsepõlve oli see võimalus olemas, aga siis ei olnud teadmisi sellele tähelepanu pöörata. Sel ühel augustiööl oli aga eriliselt suur meteoorivool, lebasime 3 ajal öösel Kassaris rannal seliti maas ja vaatasime taevast juba teadlikumalt. Möödus 4—5 aastat, olin lõpetanud Tartu Ülikooli füüsika bakalaureuse õppe ja alustanud Tallinna Tehnikaülikoolis magistriõpet, kui kutsuti kooli füüsika õpetajaks ja kohe alguses sattusin kolleegidega Tõraverre koolitusele. See oli veel enne Tartu observatooriumi peamaja remonti. Vastu võttis meid ikka Laurits Leedjärv, kes siis oli juba observatooriumi juhiks saanud. Sellest hetkest olen jäänud Tõraveres käima ja kosmosest huvituma ning seda huvi õpilastega jagama. Kui tulid juurde külastuskeskuse aktiivõppeprogrammid, kirjutasime need juba meie enda kooli õppeprogrammidesse sisse KIKi rahastuse toel. 

Miks on oluline uurida kosmost?  

Kosmose uurimisega käib alati kaasas küsimus, miks selleks raha kulutada. Ega ei peagi. Kuid inimest iseloomustabki küsimuse „miks?“ esitamise võime ja see teeb elu huvitavaks ning viib meid arengus edasi. Kosmose uurimine on meie teadmiste ja võimete piiril mängimine ehk me peame olema kogu aeg parem oma eilsest parimast. See on pingutus, mis võtab aega, sisaldab ummikteid, kulutab finantse, aga sealt tilgub meie tavaellu päris palju kasulikku, mille leiutamise jaoks muidu väga ei oleks pingutatud. Kosmose valdkonnast on meie igapäevaellu jõudnud erinevates tingimustes vastupidavad materjalid, või eriomadustega materjalid, näiteks sellised, mis midagi külge ei võta. Samuti on hoogu saanud arvutite ja matemaatika ning teiste distsipliinide areng.  

Peale selle aitab kosmose uurimine mõista ajalugu. Kuidas vana aja inimesed nägid taevast ja kuidas meie seda tänapäeval mõistame. Mida täpsem on meie teadmiste raam praegu, seda paremini mõistame inimest ja loodust aegade tagant ning samamoodi aitab see mõista, mis ootab meid ees. Arvan, et Maalt ära kolimise ja kosmose koloniseerimise lähiajal võime siiski jätta ulmevaldkonda. Õpime tundma ja mõistame seda, mis meil on. Lõpuks on lihtsalt ilus vaadata, aga ka mõista seda, mida vaatad. 

Füüsika ise ei ole raske! Füüsika on lihtsalt väga mahukas ehk selle õppimine on nagu pika plaaniga jõusaalis käimine.  

Ingrid Rõigas

Miks on füüsika Sinu jaoks huvitav? Mis Sind huvitab füüsikas kõige rohkem?

Füüsika ongi kõik see, mis on meie ümber, kuidas see kedagi huvitada ei saa! Mulle väga meeldib Aigar Vaigu mõte, et kui sulle ühiskonnas olevad seadused ei meeldi, mine poliitikasse ja sekku sellesse protsessi — see on kokkulepe. Kuid loodusseadusi muuta ei saa, need kehtivad sõltumata meie tahtmisest, nendega tuleb arvestada ja seega oleks targem neid mõista. Mulle meeldib küsida „miks?“ küsimust. Loodusteadused on mulle kogu aeg meeldinud, meeldib nendel teemadel lugeda, luua seoseid, uurida juurde ja seda kõike teistega jagada — väga inspireeriv on oma huvi jagada. Minu kitsam eriala ülikoolist on biomeditsiinielektroonika ja -füüsika. See ongi kõige huvitavam osa füüsikast — kõik protsessid, seadused inimese peal. Eks minu õpilased saavad seda tunnis tunda, näited ikka inimese enda pealt, eriti elektriõpetuses südame ja aju töö, tuumafüüsikas kiirguse mõju, mehaanikas liigesed.  

Kellele on tarvis füüsikat? Kui palju peaks igaüks teadma füüsikast? 

Iga inimene võiks ikka nii palju füüsikat ehk siis loodust tunda, et endale viga ei teeks või mõista, et looduse vastu pole mõtet võidelda. Ütlen ka õpilastele, et oluline ei ole füüsikat osata, vaid nautida looduse tundmaõppimist, protsessi, kus sa mõistad, et füüsika on kõikjal – tunne huvi! Igapäevaselt ei pea ka inimene füüsikat oskama, kuid loogiline mõtlemisoskus oleks väga abiks. Kui käime jõusaalis lihaseid treenimas, siis ei tohi unustada, et aju on ka lihas, mis vajab oma treeningut. Selleks on õppimine. Õppimine on raske töö, aga nii peabki olema. Füüsika ise ei ole raske! Füüsika on lihtsalt väga mahukas ehk selle õppimine on nagu pika plaaniga jõusaalis käimine.  

Millistest muutustest unistad Eesti füüsikahariduses? 

Olen ebaoriginaalne ja ütlen, et füüsikatundide arv võiks olla suurem. Meie väga tehnoloogilises maailmas jääb järjest vähemaks neid, kes oskavad leiutada, toota, hooldada, kuid tehnikat kasutada soovivad kõik ja rumal kasutaja on ohtlik, esmalt endale, kuid suurte energiate korral ka teisele. Füüsika õppematerjalide alla võiks automaatselt kuuluda ka katsekomplektid, mida kool saab ise valida ja normaalhinnaga tellida nagu õpikuidki. Koolides kasvab praegu peale noorte õpetajate seltskond, kes tahavad oma huvi noortega jagada. Me ei tohi seda tahet noortelt ära võtta ainuüksi sellega, et ei ole raha õppevahendeid osta või kellelgi polegi olnud aega ega võimalusi neid välja mõelda. 

Kuidas soovitaksid füüsika tunnile läheneda õpilastel, kelle jaoks füüsika on raske ning kellel tulevad välja pigem humanitaarained?  

Kui õppija ei ole numbrite ja valemitega väga suur sõber, saab huvi tekitamiseks füüsikat läbida ka kirjeldaval tasandil. Jah, analüüs jääb pinnapealsemaks ja küsimusele „miks?“ ammendavat vastust on anda raske, kuid põhiolemuse saab edasi anda. Siin on hea, kui õpetaja oskab hästi joonistada — selgitab füüsikat nagu Onu Raivo tegi „Jutupliiatsi“ saadet. Üldjuhul, kui valemid ei sobi, ei sobi hästi ka graafikud, kuid piltidest saadakse ikka aru. Lihtsamate katsete tegemine ja mänguline lähenemine on ka väga abiks. Saab vaadata filme ning analüüsida, mis on ja ei ole füüsikaga kooskõlas, käia loodusteaduslikel üritustel tutvumas füüsika väljunditega. 

Kuid miks mõni õpilane oskab hästi üht reaalainet, näiteks matemaatikat, aga ei oska jällegi teist reaalainet — füüsikat? 

Ka koolis on mul õpilasi, kes oskavad hästi matemaatikat, isegi keemiat, sest need pidid käima hästi reeglite järgi — õpid ära ja kasutad. Füüsikas on aga vaja kasutada kogu loodusteaduslikku teadmist, osata mõelda abstraktselt tasandilt reaalsele tasandile mudeleid ümber tehes. Selline erinevate ajuosade omavaheline koostöö tekitab tunde, et füüsika on keeruline. 

Aitäh! Küll on mõnus selliseid intervjuusid teha, intervjueeritav teeb ju selle suure endasse vaatamise töö ära. Minule jääb lihtsalt lugemise rõõm.

Suur aitäh sulle sellise võimaluse eest, kuigi jah, see kirjutamine on oi, kui raske.

Ingrid Rõigast intervjueeris Marja-Liisa Plats.