Millist tuge pakutakse äärmuslasele viha jätmiseks?

Eelmises lühiloengus me küsisime küsimuse, et kas äärmuslusest on võimalik lahkuda. Vastus oli “Jah!” ning tutvustasime ka neid erinevaid protsesse, mida inimesed läbivad või nad soovivad teha. Toe pakkumine oli midagi, mida me mainisime (antud lühiloengus). Nimelt alati inimene ei saa või ei suuda äärmuslusest lahkuda iseseisvalt. Nüüd vaatame, mis on see tugi, mida inimestele pakutakse või mida nad vajavad, selleks et lahkuda äärmuslusest. Antud lühiloengus, keskendume täpsemalt kolmele teemale. Kõigepealt teeme väikese ajaloolise ülevaate deradikaliseerumist ja eemaldumist toetavates programmidest. Mis need on, mida on ajalooliselt tehtud ning mida tehakse tänapäeval? Teisena vaatame, mis on need meetodid, mida kasutatakse deradikaliseerumise ja eemaldumise toetamisel. Ning lõpetuseks teeme väikese sissevaate jututeemadesse, millest neis programmide tegevuste käigus vesteldakse.

Aga millal ja miks on loodud sellised programmid? Termin deradikaliseerumine on küllalt noor. Laiema avalikkuse ette jõudis ta pärast üheteistkümnenda septembri terroriakte. Esimesed deradikaliseerumist toetavad programmid seevastu loodi kaheksakümnendatel aastatel Euroopas. Esimene (programm loodi) Norras üheksakümne kuuendal aastal, mis loodi noortele, kes radikaliseerusid, hakkasid toetama paremäärmuslikku mõttemalli. Üheteistkümnenda septembri mõjud väga tugevalt kogu terroriuuringute valdkonnas. Seda ka deradikaliseerumise ja eemaldumise toetamisel. Pärast seda (9/11) tekkisid ka laiemad riiklikud programmid, sest riigid tundsid, et selleks on vajadus. Vahetult pärast pärast terroriakti lõid näiteks Jeemen ja Saudi Araabia riiklikud programmid, kus inimestega tegeleti väga mitmekülgselt, sealhulgas räägiti, milline on siis õige usk ja milline on uskumus, mida ei tohiks uskuda. Need programmid, mida tegelikult tänini Jeemenis ja Saudi Araabias kasutatakse, on justkui aluspõhi nendele, mida täna ka Euroopas kasutatakse. Küll aga (on) pandud Euroopa ja konkreetse, näiteks linna konteksti antud valdkonna arengus.

Väga oluline mõjutegur (on) olnud Süüria kodusõda. Daeshiga liitus üle neljakümne tuhande inimese saja kaheksakümnest riigist. Mõned neist on naasnud koduriiki. Osad neist on Iraagi või Süüria vanglates, aga küllalt paljud on on jätkuvalt antud regioonis kas pagulaslaagris või kusagil mujal ning liikmesriigid on otsuse ees, kas võtta need inimesed koju või mitte. Rääkimata neist inimestest, kes ei läinud küll kohapeale, aga sellest hoolimata toetasid ja võib-olla ka täna toetavad Daeshi ideoloogiat.

Praegu on maailmas ca nelikümmend kuni viiskümmend aktiivset (deradikaliseerumis)programmi. Millised programmid on? See sõltub suuresti kontekstist. On väga palju erinevaid programme, millel on ka erinevad tegevused, eesmärgid, toe struktuur ja rahastusmudel. On programme, mis töötavad vabatahtlikkuse baasil. See tähendab, et neist töötavad inimesed on vabatahtlikud. Aga on ka programme, kus inimesed liituvad nendega vabatahtlikkuse alusel, ehk siis inimesed ise otsivad programmi üles, ise tulevad, kui on soov ning ise tegutsevad endaga. Samas on ka vanglapõhiseid programme, kus kus inimesele näiteks karistuse juurde kirjutatakse kohustuslikus korras programmi läbimine või ta ise vanglas otsustab, et ta soovib programmis läbida ning talle antakse see võimalus. Lisaks on ka nii-öelda DDR programme, mis keskenduvad siis eriti sõjapiirkondades relvarelvastuse vähendamisele, inimeste integreerumisele ühiskonda, et elu endises konfliktipiirkonnas saaks jätkata rahulikult.

Mida me teame? Ükskõik milline see programm on, on see, et eduka programmi aluseks on mõistmine, miks üleüldse inimene on radikaliseerunud ja/või liitunud mõne organisatsiooniga. See on ka üks põhjus, miks me näiteks antud kursusel oleme nii palju keskendunud teaduslikele teooriatele ning põhjustele-faktoritele, mis põhjustavad radikaliseerumist ja/või liitumist, sest see sarnane põhimõte kehtib kõikidega, töötades sealhulgas õpilaste või üliõpilastega. Selleks, et me saaksime kedagi aidata, eriti aidata tal äärmuslusest eemalduda või äärmuslusest lahkuda, peab esmajoones mõistma, miks ta üldse sinna sattus.

Millised on aga need meetodid, mida kasutatakse antud programmides? Antud info põhineb kahekümne ühe Euroopa spetsialistiga tehtud intervjuudel ning eelkõige puudutab programme, kuhu inimene tuleb vabatahtlikkuse alusel ehk ta ise tuleb vabast tahtest. Muidugi on ka spetsialiste olnud kaasatud, kes, kes töötavad inimestega, kes on vanglas suunatud programmidesse kes on muudmoodi riigi poolt suunatud programmidesse. Aga eelkõige me räägime praegu programmides, kui inimene läheb ise vabatahtlikult.
Euroopas praegu kasutatavad meetodid jaotuvad nelja kategooriasse.

Esmajoones määratakse inimesele mentor, kes siis toetab teda, on tugiisik ning aitab inimesel aru saada, mida üldse tal on vaja. Selleks, et liikuda edasi, on see siis seotud näiteks töökoha või mõne muu teemaga. Mentori esimene ülesanne on luua usalduslik side enda ja oma kliendi või mentee või kuidas iganes nimetada seda inimest, kellega tehakse koostööd. Nad teevad omavahel individuaalsed kokkulepped, kuidas nad töötavad ning proovivad seda graafikut hoida, et oleks stabiilsed kohtumised ning mentoritega toimub sageli väga palju seda, mis toetab inimese muutumist. Toimuvad vestlused, toimuvad arutelud, tõmbavad vaidlused maailmavaate ja muude teemade üle, mis samm-sammu haaval aitavad inimesel näha uusi vaateid, uusi perspektiive, aitavad maailmast natuke teistmoodi aru saada, mis toetab ka selle inimese kas siis eemaldumist ja/või deradikaliseerumist.

Teine kategooria on sotsiaalmajanduslik abi. Siin on mentoril suur roll, aga samuti samuti aitavad siin erinevad osapooled, kes niikuinii selliseid teenuseid pakuvad. Üldjuhul üheskoos aidatakse inimesel leida näiteks uus töökoht. Aidatakse mõelda, et kuidas üleüldse töötamise protsess käib. Tööle kandideerimise protsess käib, sest sageli, eriti noortel inimestel ei ole neid teadmisi, oskusi või ka enesekindlust, julgust seda teha. On vaja teisi inimesi kõrvale, kes sageli ütlevad, et” Jah, sa suudad seda!”, kes vajadusel tulevad toetades kaasa, et inimene saaks astuda, need esimesed sammud oma uues elus. Sotsiaalmajandusliku abi juurde käib ka kontaktide loomine ehk siis uue võimaliku sõpruskonna või tutvusringkonna loomine, on see siis huviringi või mõne mõne muu tegevuse tarvis. Et viia inimestele uusi perspektiive ja viia inimesi uutes ringkondades selleks, et tekiksid uued kontaktid, tekiks tekiksid uued perspektiivid läbi nende inimeste. Kolmandaks, kes soovib näiteks oma haridusteed jätkata, kes soovib ümber õppida, et see on ka midagi, mida sageli aidatakse ja toetatakse teha.

Kolmas kategooria on psühholoogiline abi. Kui inimene on olnud äärmuslikus organisatsioonis või isegi terroriorganisatsioonis, siis suure tõenäosusega on kogenud väga tugevaid tundeid. Ta on üle elanud väga suuri traumasid. Kas ta on ise näiteks kedagi tapnud või ta on seda pealt näinud, kas ta on ise kedagi vägistanud või nt teda on vägistatud? Üldjuhul psühholoogiline nõustamine hõlmab nii seda.. inimese enda tegusid, näiteks äärmuslikku organisatsiooni kuulumise ajal, aga ka neid põhjuseid, miks inimene sattus üleüldse sinna teekonnale. Miks inimene võis radikaliseeruda ja/või liituda? Sageli käsitletakse ja arutletakse lapsepõlvetraumasid, mis on seotud näiteks vägistamiste, koolikiusamise, vanemate lahutamise või muul viisil.. lähisuhtevägivallaga ning muidugi pakutakse ka kriisinõustamist.

Ning neljanda teemana, mida sageli ei nähtagi vajalikuks, sest inimene ise tunneb, et et vot, see ei ole see põhjus, miks, miks ma tegelikult radikaliseerun  ja see ei ole ka asi, mille osas maa abi praegu vajan, on religioosne nõustamine. Üldjuhul seda teevad kohaliku kogukonna imaamid kaasates kohalikku kogudust. Aeg-ajalt tuleb näiteid ette, kus kohalik kogukond ei soovi endist äärmuslast enda juurde, sest nad kardavad mainekahju. Nad ei taha seda inimeste oma.. oma keskele võtta. Ja see on väga mõistetav.

Lisaks räägitakse religioonist, maailmavaatest ja ideoloogiaga seotud küsimustest väga sageli ka mentoriga. Mentor on see, kes põrgatab mõtteid tagasi, küsib ka sageli väga kriitilisi küsimusi. Nt Miks sa ikkagi nii tegid või et kas sa tõesti arvad, et kõik ei olegi võrdsed? Samm-sammult selliste teemadel rääkimine on midagi, mis on näidanud häid tulemusi. Midagi, mida inimesed, endised äärmuslased tunnevad, et neil on olnud vaja ja mis neid aidanud.

Aga mis on konkreetselt siis ikkagi nüüd vestlusteema, mida, mida näiteks mentori või religiooninõustaja või psühholoogiga arutatakse? Need laias laastus jaotuvad kolme kategooriasse. Esimene on identiteet. Nagu ka varasemalt oleme rääkinud, siis identiteedil on väga oluline roll. Inimesed võivad liituda mõne organisatsiooniga sellepärast, et nad otsivad endale elus kohta ja organisatsioon pakub neile..neile identiteeti, mida nad otsinud organisatsioon suudab neile vastu pakkuda midagi nende isiklikule ebakindlusele. Samuti on väga vajalik deadikaliseerumise ja/või eemaldumise protsessis, luua see uusi identiteet. Ma saan sõdalasest näiteks isaks või emaks. Ma ja võib-olla mul on ka mitu identiteeti, sellepärast et ma tegelen väga paljude erinevate asjadega. Või need erinevad asjad on minu identiteedi osa. Arutataksegi inimeste rollide, et kes ma siis olen, milliseid rolle ma täidan. Et selle asemel, et ma olen sõdalane, võin ma tegelikult olla ka näiteks isa või poeg või vend või töötaja ja kõike seda samal ajal. Ja ja ka olla hea moslem või olla hea patrioot ning mitte vihata. Arutataksegi nende narratiivide üle, millega me oleme teisel nädalal tutvust teinud. Just needsamad dehumaniseerivad põhimõtted või arusaamad, mida, mida organisatsioonides värbamisel, aga ka organisatsioonides tegutsedes ikkagi taastoodetakse ja mis justkui annavad õigustuse selleks vägivallaks, mida siis äärmusorganisatsioonid või vähemalt terroriorganisatsioonid küllalt sageli praktiseerivad. Arutatakse läbi ja vaadatakse neid, et kas tõesti neil on tõepõhi all või kas neid küsimusi saaks vaadata teistmoodi. Et miks üleüldse tekib tunne, et näiteks kõik kõik kristlased vihkavad moslemeid? Või miks on tekib või miks tekib tunne, et valge rass on välja suremas ja kas ikkagi on niimoodi? Ja kuidas neid küsimusi ja probleeme saaks äkki teise nurga alt vaadata?

Kolmas, aga väga sageli arutatud teema, on side riigi ja selle poliitikaga. Ehk siis arutataksegi sageli oma riigi välispoliitiliste põhjuste üle. Miks ikkagi ühendkuningriigid ründasid Jeemenit? Kas nad oleksid tohtinud seda teha? Miks meie riigi sõdurid on Iraagis või Afganistanis või nad on seal olnud? Miks me hävitame inimesi, kes on süütud? Miks, miks me toetame sõda tsiviilisikute vastu? Kuidas on see õigustatud? Ja, ja räägitakse igapäevapoliitikast, räägitakse sõdadest, räägitakse konfliktidest ja neist, kuidas seda võiks lahendada. Ja kui äärmusorganisatsioonid sageli pakuvad lahenduseks just nimelt seda, et tule ja võitle, tule ja tappa, siis mentoritega arutelud, programmides toimuvad arutelud, pakuvad uusi kuulumisi uusi kanaleid selleks, et neid ka neid probleeme lahendada. Otsitaksegi.. otsitakse inimesele uut uusi kanaleid, mis hõlma vägivalda, otsitakse viise, kuidas sa saaksid tegelikult oma muresid lahendada ja ka globaalseid probleeme lahendada, anda omase väikene osa, aga olles seejuures austav teiste inimeste suhtes ja mitte olles vägivaldne. Ning arutatakse ka kuulumisega seotud teemadele. Et kuhu ma kuulun, kuhu ma võiksin kuuluda ja kuhu ma sooviksin kuuluda. Ja otsitakse ka neid kohti, kuhu inimene võiks kuuluda, lähtudes tema maailmavaatest, tema mõtetest, soovidest.

Miks ma seda nii palju rõhutan on see, et eriti noorte inimeste puhul väga paljud tegelikult tahavad maailma parandada. Nad tahavad lahendada probleeme, nad tahavad seda, et ei oleks sõdu, et ta ei oleks konflikte. Äärmusorganisatsioonid pakuvad sageli lihtsaid lahendusi, kus on vägivald üks oluline komponent. Neis programmides mentorid sageli töötavad välja koos inimesega viise, kuidas saaks anda oma panus nende probleemide lahendamisse, aga teha seda vägivallatult ja kõiki inimesi austaval viisil.

Ning kolmas teemablokk, milles sageli räägitakse, on just religiooni ja ideoloogiaga seotud küsimused. Et kui kKoraanis või kusagil mujal pühakirjas on näiteks kirjas midagi, et kuidas seda siis ikkagi võiks tõlgendada. Kuidas seda võiks tänapäeva maailma üle kanda niimoodi, et me saame ka vägivallatult hakkama? Ning ..ning sageli sellised arutelud, eriti usklike inimeste juures toimuvad kohaliku koguduse ja kohaliku imaami või vaimulikuga.

Mida antud lühiloengust kaasa võtta? Programme, mis toetavad inimeste äärmuslusest lahkumist, hakati looma kaheksakümnendatel. Üheteistkümnes september mõjutas väga tugevalt deradikaliseerumist programmide loomist, samuti Süüria kodusõda. Programmid on väga erinevad ja nad lähtuvad kohalikust kontekstist. On neid programme, mis toimivad vanglates, on neid programme, kuhu inimene tuleb vabatahtlikult. On neid programme, kus alati räägitakse religioonist või ideoloogiast ja neid programme, kus neist ei räägita, sest selleks ei nähta vajadust. Ja see on väga õige, et iga programm lähtubki kohalikest oludest, lähtub kohalikust kontekstist ja seepärast on väga palju erinevaid metodoloogilisi lähenemisi. See põhimõte kehtib ka tegelikult kooli kontekstis. Me peame lähenema igale õpilasele või üliõpilasele individuaalselt ja vaatama, millised on tema vajadused ja pakkuma talle tuge nendest lähtuvalt.