Kuidas rääkida õpilastega toimunud terroriaktist?

Kuigi Eestis ei ole toimunud terroriakte ja loodame, et neid ei tule ka kunagi, ei ole nii õnnelikud osad riigid, kus siis toimunud terroriakte. Läbi meedia, eriti sotsiaalmeedia on vahel tunne, et kuigi need aktid on toimunud kaugel, siis need sündmused jõuavad meieni väga kiiresti ja on meile väga-väga lähedal. Nüüd vaatamegi täpsemalt, kuidas rääkida klassiruumis terroriaktidest. Ja vaatame seda kahes perspektiivis. Esiteks astume küsimusele, miks on vaja rääkida õpilastega toimunud terroriaktidest või -aktist ja kuidas seda teha.

Kõigepealt vastama küsimusele, miks on vaja rääkida. Esimesel nädalal me rääkisime definitsioonides ja sõnade tähendustest. Me teame, et terrorismi peamine eesmärk on saavutada laiem psühholoogiline mõju, mis on suurem kui pelgalt rünnaku otsesed ohvrid või objekt. Ehk siis terrorism on meetod selleks et see mõju saavutada. Ja üks asjaolu, mis alati tekib ja mida tegelikult soovitakse terroriaktidega tekitada, on tugevad emotsioonid. On tegemist siis ärevuse, viha, teadmatuse, hirmu või mõne muu tugeva emotsiooniga. Ja seda tunnevad inimesed ka siis, kui nad ei ise ei ole seda kogenud või nad ka ei ole geograafiliselt väga lähedal terroriakti sündmuspaigale. Peamiselt levib info toimunud terroriaktidest meieni meedia kaudu. Läbi traditsioonilise meedia, aga ka sotsiaalmeedia kaudu. Ning need on väga olulised sündmused. Neile antakse väga-väga palju tähelepanu ja kuna pidevalt neid korratakse, neist räägitakse vahetult pärast nende toimumist, siis tekib inimestel tunne, et need on meile väga-väga-väga lähedal. Ning nende tugevate emotsioonide tõttu tekib tunne, et me peaksime neile väga kiiresti väga jõuliselt vastama. Sellist efekti nimetatakse inglise keeles security theatre’i efektiks ehk siis turvalisuse teatriefektiks. Inimesed kogevad ohtu ja nad tõesti kogevad neid emotsioone, neil on siiras hirm, neil on siiras viha ja teised emotsioonid ning nad soovivad, et õiglus saaks jalule ning ning kuidagi siis reageeritakse. Väga hea näide sellisest turvalisuse teatrist on Trumpi ehitatud müür siis Mehhiko ja USA piiril. Kuigi see müür ei vähenda ebaseaduslikku rännet ja ei vähenda ka põhjuseid, miks Ladina-Ameerika riikidest inimesed rändavad USAsse, siis selle müüri ehitamisega ja nähes, et müüri ehitatakse või müür on valmis, väga paljudel inimestel see hirm kaob. Nad tunnevad, et oli tegu, see teeb mingisuguse tagajärje ja nüüd on lahendus, kuigi see lahendus ei pruugi olla tegelikult asjalik või algset probleemi, seda juurprobleemi lahendab.

Terrorismiga on sageli sama. Inimestel tekib väga palju tundeid, väga palju emotsioone ning, ning tahetakse ka selliseid kõvasid, karmi käega tehtavaid lahendusi, mis spetsialistide sõnul aga ei lahenda neid juurprobleemi. Ei lahendab põhjuseid, miks näiteks inimesed radikaliseerunud ja/või liituvad mõne äärmus- ja terroriorganisatsiooniga. Terrorismi..terrorismiaktide puhul on väga oluline meeles pidada ka seda, et eriti vahetult pärast nende toimumist on liikvel väga palju arusaamatusi, väga palju oletusi, eeldusi ja ka valehinnanguid.
Miks kool sellesse puutub on see, et kool on autoriteetse ja usaldusväärse info kants. Kool on see koht, kus räägitakse tõdedest, räägitakse faktidest, räägitakse asjadest nii nagu need on. Ja kool pakub ka seda turvalist paika, kus siis rääkida ka nendel teemadel, mis on väga emotsionaalselt väga keerulised ja kus ka õpilased võivad tunda vajadust tugevate ja karmikäeliste lahenduste vastu. Miks on vaja koolis rääkida toimunud terroriaktidest on see, et turvalises keskkonnas vestlemine aitab maandada neid hirme, mis õpilastele võib-olla, vähendada neid tugevaid emotsioone, mis õpilast seal kindlasti on, ning luua ka selgust teadmatuses või segaduses. Näiteks õpetajatega koos saab analüüsida, et mis on siis ikkagi õige info, mida me teame ja mida me ei tea.

Kuidas aga rääkida toimunud terroriaktidest? Ühendkuningriikide erinevaid õpetajaid ja erialasid koondav assotsiatsioon on loonud juhendi. Antud juhend on olemas ka kasutatud ja soovitusliku kirjanduse nimekirjas. Aga antud juhendis on välja toodud teatud põhiprintsiibid, mille me nüüd selles loengus üle käima.

Esimene printsiip on, et paku kindlustunnet õpetajana ja koolina. Kuigi antud sündmus juhtus, on sellised rünnakud küllalt harvad. Ja see on midagi, mis õpilased võivad ära kaotada või ära unustada. Just seetõttu, et meedia, eriti pärast, vahetult pärast terroriakte ketrab ja ketrab ja toob siis erinevaid asjapulki ja erinevat infot välja. Aga on oluline õpilastele kinnitada, et need sündmused on tegelikult harvad ja väga paljud inimesed töötavad selle nimel, et neid sündmusi ei toimuks. Seejärel, kui on see kindlustunne pakutud, arutle õpilastega selle teema üle. Õpetajana sina saad anda ülevaate sündmustest ehk siis nendest asjaoludest, mis on teada. Näiteks jah, pomm plahvatas linnas X ja on teada, et näiteks kakskümmend inimest on saanud haavata. Kui on võimalik luua ka näiteks ajajoon ja te näete, et see oleks midagi, mis on vajalik teha, re võite seda teha. Küll, aga tuleb panna tähele, et lähtutakse ainult nendest faktidest ja asjaoludest, mis on kindlalt teada.

Omal kohal on ka õpilaste kaasamine. Lase õpilastel küsida küsimusi ja öelda ära, mis on neil hingel, et vähendada nende muresid ning luba õpilastel väljendada oma tundeid seoses selle sündmusega. On need siis tugevad või nõrgad, on need siis murelikud, on need siis seotud hirmuga või millegi muuga. Miks ma ka ennist mainisin faktidel põhinemist olulisust on see, et sellistes olukordades võib tekkida väga palju oletusi ja kuulujutte. Ja see on hea koht õpilastega läbikäimiseks käsitlemiseks, et mis asi on teadmine, mis asi on kuulujutt ja selgitada neile ja nendega koos õppida, et on igati normaalne, et sellistes olukordades võivad tekkida eeldused, oletused ja kuulujutud. Küll aga on oluline osata neid eristada ja lähtuda siis sellest, mis on päriselt kindel. Ning seda võibki võtta hea õpimomendina, et rääkida, et näiteks oletus on paljude inimeste mõtete ja arvamuste kokkupanek eeldusel et nii oli. Või et kuulujutt on versioon sündmusest, millel pole kindlaid fakte ega alustalasid ja mis seetõttu ei pruugi olla tõsi.

Samuti, mida saab õpilastega teha, ükskõik kui vanad nad on, on arutada, mis võib olla antud sündmuse mõju ja vaadata siis lähtuvalt olukorrast, lähtuvalt kontekstist, mis võib-olla sündmuse mõju kindlale religiooni esindajatele või kindla rahvuse esindajatele või mingil muul viisil, näiteks erineva grupi esindajatele, kelle vastu näiteks võis rünnak olla. Aga saab ka muidugi arutleda selle üle, et kuidas võivad antud kogukonna liikmed end praegu tunda, kellel liiget või liikmeid või pühakoda või nendega seotud objekti rünnati. Ning mida saame täna meie, näiteks selle antud selle kooli õpilased, teha, et tunda ennast turvalisemalt ja kuidas meie saame aidata enda kogukonda, et selliseid tegevusi vältida.

Kui on näha, et õpilasel võib-olla või õpilastel võib olla keeruline antud sündmusega toime tulla, siis omal kohal on kindlasti tema või nende spetsialistide juurde suunamine ja kindlasti on abiks ülevaate andmine kontaktidest, kelle juurest on võimalik saada abi, on see siis koolipsühholoog, on siis Peaasi või lahendus.net või mingisugune muu paik. Mis võib olla abiks just noorematele õpilastele on sellele sündmusele mõtlemine üheskoos, aga ka kannatanutele ja lahkunute mõtlemine ja nende mälestamine. Seda siis näiteks ühise leinaseisaku, mälestusraamatu või mälestusseina loomise kaudu. Samas ka küünla süütamine võib olla abiks ning haavata saanud kogukonna või kogukondade toetamine, korraldades korjanduse või mingisuguse toetusürituse.

Mida võtta kaasa antud lühiloengust? Esiteks põhimõte, et toimunud terrorismiaktidest on vaja koolis rääkida. Need loovad palju segadust ja emotsioone ning õpilased ei pruugi nendega ise hakkama saada. Võib olla väga keeruline nii neil kui ka täiskasvanutel eristada tõde oletustest ja eeldustest ning kuulujuttudest. Ning kool on koht, kus seda teha, ehk siis kool on koht, kus rääkida nendest emotsioonidest, toimunud sündmusest või sündmustest ning ka sellest, et mis asi on siis fakt, mis asi on eeldus, mis on kuulujutt ja mis on oletus. On oluline rääkida faktidest, aga ka, nagu mainitud, et mis seal siis spekulatsioonid, eeldused ja kuulujutud ja kuidas need antud sündmusega võivad olla seotud. Aga on oluline rääkida ka nii, et õpilased saaksid oma tundeid ja mõtteid väljendada. Ja vajadusel kas koos leinata ja/või mõelda tuleviku peale.

Järgmises lühiloengus keskendume äärmusluse kohtamisele klassiruumis ning läbi juhtumite analüüsime, mida on teised õpetajad teinud hästi ja mida saaks tulevikus teha kindlasti paremini.