Kas äärmuslusest saab välja?

Varasemates loengutes oleme me põhjalikult arutanud, et kes need äärmuslased on, millesse nad usuvad ja miks ikkagi siis radikaliseerutakse ja/või liitutakse organisatsioonidega. Nüüd võtame küsimuse alla teema, kas äärmuslusest saab välja. Vaatame antud küsimust lähemalt, keskendudes kahele teemale. Kõigepealt, mis on need põhjused, miks inimesed soovivad äärmuslusest välja astuda või välja saada ning mis on need mõisted ja nende tähendused, mida me ikkagi kasutame. Lihtsalt sellepärast, et olla ühel lainel.

Et rääkida sellel teemal, peame me esmajoones vastama küsimusele, kas üldse on võimalik saada äärmuslusest väljuda. St, kui sul juba kord on teatud maailmavaade või sa oled juba mingisuguse organisatsiooni liige, kas (on) võimalik (ka) lahkuda? Ja need küsimused põhinevad tegelikult ühel struktuursel küsimuse, et kas inimene on võimeline muutuma. Tore Bjorgo, kellest me ka varasemalt oleme rääkinud selle kursuse raames, on öelnud, et üldjuhul inimesed lahkuvad liikumisest mingil hetkel. Tema on eelkõige uurinud Põhjamaade, fookusega Norra, paremäärmuslasi. Ja see on midagi, mida eriti paremäärmuslaste puhul on märgata. Inimesed liituvad organisatsiooniga, osad inimesed võtavad üle teatud mõttemalli, ollakse organisatsioonis ning lahkutakse organisatsioonist. Seega põhiküsimus, mis meil täna on, sai juba vastuse. “Jah, on võimalik organisatsioonist lahkuda ning sageli inimesed teevad seda ise vabatahtlikult ja iseseisvalt.” Aga mitte alati.

Mis on aga need soovid, miks siis ikkagi inimesed soovivad ära saada? Teaduskirjanduses üldjuhul jagatakse need tõmbe- ja tõuketeguriteks. Tõmbetegurid on need tegurid, mis tõmbavad sind mingisuguse teise alternatiivi poole: uude keskkonda, uute inimeste poole, uue mõttemalli poole. Tõuketegurid on need, mis olemasolevas keskkonnas tõukavad sellest eemale. Midagi, mis ei sobi midagi, mille pärast sa ei taha seal olla. Äärmuslusuurijad on väljumise soovide osas toonud väljatõmbeteguriteks muutuse lojaalsuses –  inimesel korraga on teised asjad olulised. Et ei ole nüüd see üks eesmärke on oluline, vaid, vaid muutuvad, need, mis on tähtsad. Soovitaks olla näiteks perega. Tuntakse, et vägivald ei ole õige või et see, mis me teeme, me tegelikult ei taha seda teha. Samuti on väga oluliseks rolliks (tõmbeteguriks) uute väljavaadete tekkimine. Tekib uusi võimalusi, on see siis töövõimalus, on see siis uue seltskonna võimalus, on see siis elukoha võimalus, samuti perelisa saamine või ka kaaslase saamine. Et see viis, kuidas sa maailma näed, see mitmekesistub. Nagu praegu juba mainitud, siis soov abielluda ja luua pere on üks väga tugev tõmbetegur. Mida, mida alati näeb neis organisatsioonides. Üks väga hea tõmbetegur, mida kõik teised inimesed, kes on äärmuslaste ümber või kelle tuttavad näiteks on äärmuslased, saavad pakkuda, on see nii-öelda positiivne kokkupuude mõõdukatega ehk siis on vägagi oluline, et äärmuslasi ei isoleeritakse, vaid ikkagi inimesed, kes ka jaga seda mõttemustrit nad püsiksid inimestega kontaktis ja nad räägiksid ka muudest asjadest. Nad tooksid välja enda perspektiive ja nad hoiaksid seda sidet. Sest just pikaajaline teise mõttemalli olemasolu, pikaajaline teise seltskonna olemasolu ja need pikaajalised suhted on midagi, mis sageli on inimesi välja aidanud. Nad (äärmuslased) korraga taipavad, et maailmas on mitmeid viise, kuidas mingisugust küsimust või probleemi vaadata, lahendada. Oluline on ka majandusega seonduv külg. Tähtsaks tõmbeteguriks on ka majanduslikud stiimulid. Näiteks sul on võimalik asuda tööle või parema palgaga tööle. Ning kõik selle sellega seonduv. Ning inimeste puhul, kes on vangi mõistetud nende puhul on ka amnestia, midagi, mis, mis paneb meid mõtlema, et äkki, kui ma selle saan, et siis siis see on minu viis, kuidas välja saada või et äkki peaks välja saama.

Kui rääkida tõuketeguritest, siis neid on samuti mitmeid. Üks olulisem üks olulisemaid neist on ebakõlad ootuste ja tegelikkuse vahel. Seega kui näiteks islamiriik kutsus inimesi võitlema Islamiriigi loomise nimel, et me loome sellise võimsa, võrratu Islamiriigi, kus me saame elada nii, nagu õiged moslemid peavad elama Koraani järgi, siis nii mõnedki inimesed, kes kohale jõudsid, said aru, et see, mida neile on räägitud, see, mida neile reklaamitud, ei ole see päris tegelikkus. Ehk siis need tekkisid juba alguses sellised väga suured ebakõlad ootuste ja tegelikkuse vahel. See tõuketegur on eriti terroriorganisatsioonides ka teiste peale ISIS-e, ssest sageli see ideoloogia, mida räägitakse, need ideaalid, mida kuulutatakse, ja see päris elu, need ei käi kokku. Näiteks on vägivalda palju rohkem, vägivald on palju vähem, näiteks rünnatakse tsiviilisikuid, kuigi on lubatud, meie seda näiteks ei tee. Tegeletakse mingisuguste küsimustega, millega ei ole kokku lepitud tegelema, aga millest ei ole räägitud. Aga, aga millegipärast seda tehakse ja see on sageli põhjus, miks inimestel tekivad üleüldse mõtled, et äkki teeks midagi muud. Äkki läheks siit ära?

Organisatsiooni strateegia ja tegevuste vastuolud on samuti midagi, mis inimesi paneb mõtlema. Paneb üle mõtlema, et kas see, mida me teeme, on ikkagi õige. Just nimelt, et kas meie lahingtegevus on see, mida me oleme mõelnud, kas, kas me tõesti peaksime neid probleeme sellistel viisidel lahendama. Või vastupidi, kas me üldse peaksime neid probleeme lahendama ja kas need viisid, mis me oleme valinud, kas need on õiged.

Kolmanda tõuketegurina on välja toodud halba juhtimist ning ka usaldamatust. See on midagi, mis on tegelikult küllalt tavaline teistes seltskondades ja kollektiivides. Näiteks kui sa ise oma töökollektiivis tunned, et su juht ei ole piisavalt hea või see õhkkond sinu ümber ei ole piisavalt hea, siis võivad ka sinul tekkida need mõtted, et äkki teeks midagi muud, äkki teeks kusagil mujal. Seesama on ka terrori- ja äärmusorganisatsioonides. Juhi roll, kes on juht, kes tegelevad juhtimisega, on ääretult oluline. Organisatsioonide puhul, kelle tegevus on salajane, kelle puhul inimestel on olemas nii-öelda päevatöö või perekond ja kes ei jaga infot oma õhtuste või öiste tegemiste kohta. Nemad võivad tunda võimetust sellise opeltidentiteediga hakkamasaamise osas. Näiteks, et nad ei halda ära seda, et päeval ma olen üks ja öösel ma olen teine inimene. Või nad tunnevad, et seda kõike on lihtsalt liiga palju. Raskus, mis seostub sellega, et sa ei saa olla igati aus on ka midagi, mis tõukab inimesi äärmuslusest eemale.

Samuti on olulisel kohal võimetus kohaneda vägivallaga. Eriti kui me räägime terroriorganisatsioonidest, siis vägivald on nende töös, nende tegevuses lahutamatult kohal. Vägivalda on teatud organisatsioonides eriti palju ning see on ka midagi, mida inimesed on välja toonud, et, et nad ei suuda sellega kohaneda või nad väsivad sellest ära. Tunnevad, et sageli seda vägivald on liigapalju ja see on suunatud osapoolte vastu, kelle pihta seda ei tohiks teha, kelle vastu seda ei tohiks suunata.

Ning, ning muidugi inimesed ka sageli kaotavad usu ideoloogiasse. Need õilsad eesmärgid, mis neil varasemalt on olnud, võivad kaduda. Nad võivad näha, et kogu selle halva juhtimise või või ebakõlade tõttu nad ei saavutagi seda, mida nad soovivad ja üleüldse neil tekib küsimus, et kas ma üldse tahan seda saavutada, Kas see on midagi, mis minu meelest on oluline? Sest mõttemallid ja eesmärgid sageli kipuvad muutuma.

Ning viimaseks, aga ka väga oluline tõuketegur, on läbipõlemine. Tehakse liiga palju liiga intensiivselt ja see on midagi, mis tõukab inimesi äärmuslusest eemale.

Bill, Bouhana ja Morrison on samuti teinud sellise ülevaate, mis on ikkagi need põhjused, miks soovitakse eemalduda just nimelt eemaldada ehk siis organisatsioonist ära minna. Ning nad on välja toonud olulise põhjusena ka seda, et halvasti kohtlemine on midagi, mis inimesi väsitab ja mille tõttu nad soovivad organisatsioonist lahkuda. Kui mõelda keskkonna peale, kus on väga palju vägivalda, siis ilmselt ka seda halvasti kohtlemist, ole sa siis juht või alluv, võib ette tulla palju.

Samuti ideoloogilised erinevused, ehk siis küsimused, uskumuste küsimused, põhimõtete küsimused, narratiivide osas.

Erinevused taktikalistes valikutes eelistustes ehk kas me teeme ikkagi nii, nagu me peaks tegema? Äkki me peaksime hoopis midagi muud tegema või muudel viisil tegema? Kas meie asi on viia ellu terrorirünnakuid üksikisiku tasemel või, või meie ründama kogu kambaga? Sellised küsimused on midagi, mis, mis vajavad lahendamist ja kui need ei leia lahendamist, siis inimesed inimestel võib tekkida soov lahkuda. Samuti erinevused strateegilistes eelistustes, ehk siis kuidas me läheneme, mida me teeme, mida me ei tee, keda me värbame, keda me koolitame kui pikalt me midagi teeme ja miks me just sellise lähenemise võtame. 

Üks väga oluline teema on ka tõsiasi, et sageli need organisatsioonid ei tee neid asju, mida nad lubavad teha. Väline kommunikatsioon on üks, aga see, mis päriselt toimub, on midagi muud. Ja seepärast on üks lahkumise soovimise põhjus ka pettumus grupi silmakirjalikkusega. Ehk siis tuntakse, et, et me oleme siin silmakirjateenrid, me tegelikult ei tee seda, mida me peaksime tegema, me tegelikult ei tee seda, mida me lubame teha. Näiteks, me tapame liiga palju tsiviilisikuid. Näiteks, me ei ründa piisavalt riikide parlamente või midagi muud, mis on meil justkui strateegias, aga ka lubadustes kirjas. Ning seetõttu ka selline ootustele mittevastamine, on see siis seotud strateegia, taktika või ka muude ootustega, on midagi, mis, mis tõmbab inimesi eemale. Ning tekitab ka kognitiivset dissonantsi. Et siis ise välismaal ei käi päris hästi kokku.

Ning viimaks sotsiaalse toe kadumine. Näiteks kaotatakse enda organisatsioonivälised sõbrad-tuttavad, perekonna, mis on küllalt sage. Ja tuntakse, et tegelikult olen päris üksi kui võimul organisatsioonis ei ole ka inimesi. Ning, ning sageli üks põhjus, mis hoiab inimese organisatsiooni juures, on see, et see organisatsioon pakubki sulle sotsiaalset tuge. Kui aga see kaob, siis tekib ka soov organisatsioonist lahkuda.

Mis on aga need mõisted ja tähendused, mida me peame antud teema puhul arvesse võtma? Kui me räägime deradikaliseerumisest, siis me pean silmas sotsiaalset ja psühholoogilist protsessi, mille tulemus on suhtumise muutumine ja uue identiteedi kujunemine. Ehk siis see viis, kuidas inimene näeb maailma, see muutub ja sellega muutub ka tema roll. See, kes ta on. Et pühasõdalasest saab näiteks isa ja treener või või valge rassi eest seisjast saab näiteks õpetaja.

Eemaldumine ja ..ei ole päris see, mis on deradikaliseerumine, mida me oleme ka tegelikult varasemalt välja öenud. Eemaldumine on protsess, mille käigus terrorirühmituse, äärmuslikku organisatsiooni, jõugu, kultuse liige otsustab lõpetada sidemed organisatsiooniga, ehk ta lahkub sellest organisatsioonist. Eemaldumine ja deradikaliseerumine võivad toimuda samal ajal, aga ei pruugi. On inimesi, kes näiteks juhivad organisatsioone olles ise deradikaliseerunud, nad võivad seda teha aastaid. Aga kui on inimesi, kes eemalduvad, sest nad tunnevad, et näiteks ..nad ei saa hakkama dissonantsi tega, mis tekib, või nad nad ei suuda selle halva juhtimise all olla või nad tõesti tunnevad, et me ju ei teinud seda, mida me tahtsime teha. Ja nende meelest need eesmärgid ikkagi olid okeid, nende, nende eesmärkide ja põhimõtete eest võitlemine on vajalik. Aga nemad lihtsalt ei ole enam organisatsiooni liikmed. Seega neil on siiamaani radikaliseerunud maailmavaade, aga nad lihtsalt ei ole organisatsiooni, mõne organisatsiooni või liikumise osa.

Kui räägitakse äärmuslaste eemaldumisest, videe radikaliseerumist, sageli räägitakse ka rehabiliteerumisest. See on protsess, mis soodustab uue mitmekihilise identiteedi teket, mis ei ole enam seotud äärmuslikku identiteediga. Aga see on, see ongi seotud sellega, et sa leiadki elus justkui uue koha – sa rehabiliteerud. Sa leiad näiteks, sa leiad näiteks uued sõbrad. Aga see ei ole päris sama, mis on deradikaliseerumine või eemaldumine. Sageli kasutatakse sünonüümidena deradikaliseerumiset ja rehabiliteerumist ka reintegreerumist, mis tegelikult võib toimuda samaaegselt nende protsessidega, aga ei pruugi. Reintegreerumise puhul me räägime protsessist, mille õnnestumisel võtab inimene osa laiemast sotsiaalsest keskkonnast ja tegevusest ehk kui ta on reintegreerunud, siis ta on leidnud endale uue koha ühiskonnas. Ning sageli see ongi inimeste, kes soovivad lahkuda ja kelle mõttemall muutunud, uus eesmärk. Leida endale uus paik siin ühiskonnas, kuidas olla kasulik ja kuidas teha midagi olulist. On näiteks juhtumeid, kus inimene väljub organisatsioonist vabatahtlikult, kus inimene näiteks deradikaliseerunud sellepärast, et ta soovibki deradikaliseeruda. Aga on ka juhtumeid, kus väljumine ehk eemaldumine toimub sunniviisiliselt. Näiteks keegi tabatakse teolt ning mõistetakse vangi. Vangla üldjuhul muudab äärmuslasi küllalt palju ja üldjuhul positiivses suunas. Andrew Silke on seda põhjalikumalt uurinud ja on välja toonud, et kuigi igale inimesele mõjub vangla erinevad, siis uues keskkonnas olek praegusest organisatsioonist eemaldumine, kontaktide kadumine, on midagi, mis lubab inimesel ennast taasavastada, luua endale nii-öelda see uus mina. Ning väga paljudele see tegelikult on toetav, sellepärast et ka organisatsioonis olles neil.. neil on tunne, et no tegelikult ei ole kindel, kas ma soovin seda teha. Seega sunniviisiline väljumine võib mõjuda ka positiivselt, kuigi see on sunniviisiline.

On olukordi, kus ja liikumisi, kus inimene on võimeline väljuma üksinda. Organisatsioon aksepteerib seda ja ta saabki, kas alustada uut elu või ta võtab näiteks vägivallatu rolli. Indoneesias on näiteks juhtumeid, kus inimene astub äärmusrühmitusest välja, aga äärmusrühmituse haldusalas olevat koole või lasteaedu aitab ta ikkagi toetada, näiteks töötades seal õpetajana. Aga on ka juhtumeid, kus kogu liikmeskond lahkub organisatsioonist või mingisugune liikmest mingisuguse organisatsiooni haru lahkub, sest tuntakse neid samu tundeid, millest me rääkisime tõmbe- ja tõuketegurite all. See, mida me teeme, ei ole õige. Nii näiteks ei soovi nii palju vägivalda toetada. See strateegia või taktika ei ole õige ja, või ka muud teemad, mis tekitavad kognitiivset dissonantsi.

Üks hästi oluline küsimus äärmuslusest eemaldumise puhul on see, kas seda on võimalik teha turvaliselt. Nimelt on juhtumeid, kus inimene on aastaid organisatsiooni liige, ta on deradikaliseerunud, tal nuus mõttemall, ta on uued mõttemustrid, uued mõttemustrid. Aga, aga ta tunneb, et ei saa välja sellepärast et see ei ole turvaline. See on eriti paremäärmuslike organisatsioonide puhul, kus ka näiteks vangi mõistetud liikmed hiljem otsitakse üles ja, ja makstakse kätte. Seega see on midagi, kus sageli riigid või kohalik omavalitsus või mittetulundusorganisatsioonid peavad sekkuma, peavad toetama inimest, et ta jääks ellu sellel teekonnal, kui ta soovib väljuda. Sest alati see ei ole turvaline.

Mida võtta kaasa antud lühiloengust? Esiteks seda, et äärmuslusest on võimalik saada välja seda nii deradikaliseerumise kui eemaldumise näol. Kui kaua see aega võtab ja millist tuge näiteks täpsemate inimene võib vajada? Kas see saab toimuda vabatahtlikult? Kas peaks toimuma sunniviisiliselt, kas kedagi peaks toetama? See sõltub väga palju konkreetsest inimesest ja keskkonnast, mis teda ümbritseb. Samuti, et on väga palju erinevaid põhjuseid, miks inimesed soovivad ikkagi väljuda, on see nii deradikaliseerumine kui.. või ka eemaldumine. Ent neid põhjuseid on pea sama palju kui põhjuseid, miks inimesed soovivad liituda ja/või radikaliseeruda või miks nad liitunud ja/või radikaliseeruvad.
Ning peamised mõisted, mida antud protsesse ja antud teemat käsitledes kasutatakse, on deradikaliseerumine, eemaldumine, rehabiliteerimine ning reintegreerumine.

Järgmisel korral me käsitlemegi täpsemalt, et millist tuge inimesel vaja, et väljuda äärmuslusest ning millist tuge praegu pakutakse.