Miks arutada koolis äärmuslusega seotud teemasid?

Kui mõelda terroriaktidele, terroristidele, äärmuslastele, siis ilmselt kool on viimane koht, millega neid seostada. Nendega tegeleb ikkagi ju politsei, nendega tegeleb julgeoleku asutused. Nüüd vaatame lähemalt, miks kool ja äärmuslus kokku käivad ja mis võib olla nii kooli kui ka koolitöötajate roll äärmuslusega tegelemisel, ennekõike selle ennetamisel. Esimesel nädalal me küsisime sedasama küsimust ja vaatasime lähemalt, mis on haridussüsteemi kooli seos äärmusluse ennetamise ja tõkestamisega. Miks me räägime äärmuslusest kooli kontekstis ja milline on õpetajate ja teiste koolitöötajate roll selles protsessis? Sellel nädalal, kus me keskendume konkreetsemalt kooli kontekstile. Me vaatame need küsimused korra veel uuesti üle, sest nagu teadagi, kordamine on tarkuse ema. Küll aga võtame ühe lisaküsimuse. Mis on need dilemmad ja valikud, mis takistavad või raskendavad õpetajatel ja teistel kooli või ka ülikoolide töötajatel neil teemadel kõnelemist? Vaatame lähemalt, kuidas on haridussüsteem, kool ja äärmuslus omavahel seotud.

Teadupärast on kool väga olulise tähtsusega institutsioon tänapäeva ühiskondades. Koolidele omistatakse erinevaid rolle ja ülesandeid ja neid on rohkem kui tegelikult koolide ja haridustöötajad jõuavad ellu viia või ära täita. Mis on üheselt kokku lepitud, on see, et et kooli roll on anda haridust ja valmistada ette õpilane, inimene eesootavaks eluks. Samas kui vaadata äärmusluse äärmusluse ennetamise perspektiivist, siis koolide üks ülesanne mitmest on pakkuda turvalist austavat õpikeskkonda oma õpilastele hoolimata siis sellest, mis on selle õpilase taust religiooni, maailmavaate, sotsiaalmajandusliku olukorra või mõne muu näitaja mõttes. Üks kooli ülesanne ja mida aeg edasi, seda ilmselt ka olulisem on see, et kool on kogukonnakeskus. Kool on võrgustik õpilaste, lapsevanemate, õpetajate, koolipidajate, aga ka näiteks politsei kohalike sotsiaaltöötajate noorsootöötajate vahel ja see on üks kohtumiseks. Kool on ääretult olulise tähendusega äärmusluse ennetamisel. Nimelt kool on see koht, kes saab väga kiiresti ja hõlpsalt suhelda nende erinevate osapooltega, keda ma välja tõin. Ning kool on osapool, kes toob väga paljusid noori kokku. Ja kool koolis saab toimuda ka märkamine ja ka äärmusluse ennetamine. Koolis nähakse, kuidas noored käituvad, mis need riides kannavad, kellega nad suhtlevad, millest nad räägivad, mis on neile oluline ja mis neile vähem oluline. Ning, ning vastavalt sellele, mida siis nähakse, saab ka reageerida, saab ka kas lapsevanematega suhelda või otseselt näiteks politseiga ühendust võtta. Mida me teame, on see, et klassiruum, kool laiemalt peab olema turvaline koht nii õpetajate kui ka õpilaste jaoks. See peab olema koht, kus saab vahetada mõtteid. Siis teame, et see peab olema koht, kus saab õppida, ideid, arendada, mõtteid vahetada. Ja see peab olema ka koht, kus on võimalus oma allikakriitilisust ja laiemat kriitilist mõtlemist arendada. Mis käibki läbi erinevate debattide erinevate arutelude ja mõtete põrgatamise.

Ja seepärast ei saa öelda, et me peaksime teatud teemasid vältima või kool ei tohiks tegeleda teemadega, vastupidi teatud teemad, on see siis äärmuslus või mõned muud tundlikud teemad, vältimine ei tee neid olematuks. Koolil on võimekus pakkuda pinda aruteludeks ka tundlikel, keerulistel teemadel. Just nimelt sellepärast, et õpilased õpiksid neist rääkima, õpiksid neist kõnelema, õpiksid saama maailmast teistmoodi aru, kui nad varasemalt saavad. Sest me teame, et õpilased niikuinii arutavad tundlikke teemasid. Nad arutlevad, mis toimub ühiskonnas. Nad kritiseerivad, nad väljendavad oma arvamust – nad teevad seda niikuinii. Seega on väga väga oluline, et koolis pakutakse ausat avatud kohta nendeks aruteludeks.

Ära ei tohi unustada ka seda, et üks kooli ülesanne on toetada õpetajaid keeruliste teemade käsitlemisel. Seega, kui õpetajad näevad, et õpilastel on midagi hinge peal või on vaja millestki rääkida, et siis kooli juhtkond ja koolipidaja peab pakkuma neid võimalusi, et õpetajad saaksid neid oskusi, teadmisi, et nendel teemadel rääkida, et neid teemasid käsitleda. Nad tunneksid ennast mugavalt, seda tehes niimoodi, et neist oleks kõige rohkem kasu.

Mis on aga kooli personali roll? Me teame, et kool on koht, kus kõneldakse tundlike teemadel, ükskõik mis need konkreetsed teemad on antud ajahetkel. Koolijuhi roll, nagu mainitud, on töötajate koolitamine, oskuste ja teadmiste andmine, et õpetajad oskaksid, suudaksid, tahaksid ja oleksid endas kindlad neid teemasid käsitledes selleks sobiva keskkonna loomine. Et õpetajad saaksid need oskused. Aga samas ka, et õpilastel õpetajatel oleks hea keskkond, kus neid arutelusid pidada. Ja ka võrgustiku loomine koolipersonali, sotsiaaltöötajate, äärmusluse mõttes ka politsei- ja KOV-i vahel. Neid osapooli võib siin olla veel, lähtudes siis konkreetsest juhtumist.

Õpetajate roll on kaasata õpilasi äärmustust ennetavatesse tegevustesse. Kuidas osad õpetajad seda teevad, räägime täpsemalt sel nädalal. Aga neid tegevusi tehes toetada allikakriitilisust, analüütilist või kriitilist mõtlemist selleks, et õpilased saaksid aru, mis on näiteks äärmuslik sisu, kuidas seda ära tunda ja kuidas sellele näiteks reageerida, selleks et õpilased ei saaks värvatuks. Ka samamoodi pakkuda turvalist, austavat õpikeskkonda igale õpilasele, hoolimata siis nende maailmavaatest, nende kodustest tingimustest või mõnest muust faktorist. Viimaks kooli personali roll on usaldada õpilasi, märgata nende muutusi ja neist anda märku vastavalt siis juhtumile vajalikele osapooltele. Kui koolis on paigas rollid, mida peab tegema kooli juhtkond, mida peab tegema koolipidaja, mida ta peab tegema õpetaja, siis ikkagi võivad õpetajatel olla dilemmad, et kas siis ikkagi teatud teemasid käsitleda, millest rääkida, kuidas rääkida.

Järgmiseks ma toon välja mõned dilemmad, mis õpetajatel võivad olla ja mis on hästi oluline läbi mõelda ja läbi vajadusel ka arutada. Enne kui äärmuslus klassiruumis arutada esimese dilemmaga näitab teaduskirjandus, et õpetajatel on sageli liiga vähe enesekindlust ja oskusi tundlikel teemadel rääkimiseks. Teadustöö on näidanud, et teadmiste puudumine või õpetaja enda meelest liiga väheste teadmiste omamine teeb õpetajat ebakindlaks ebamugavustundest või hirmust mõnd õpilast riivata, kuidagi teemat valesti käsitleda, tuua välja võib-olla valefakte või valesti asjaolusid võivad õpetajad valida teema käsitlemise asemel neist mitte rääkida. Nagu varem mainitud, siis tundlikel teemadel õpilased räägivad nii kui nii. Kui televiisoris või meedias räägitakse laiemalt terroriakti käsitlemisest, siis võib kindel olla, et õpilased räägivad sellest ka klassiruumis. Seepärast on oluline, et õpetajad ikkagi arutleksid neil teemadel ning ning vajadusel ka käiksid koolitustel hariksid ennast, et nad oleksid ise piisavalt kindlad selles, et nad saavad ja suudavad neid teemasid arutada.

Üks selline näide õpetajatest, kes ei sekkunud, kuigi nad oleksid pidanud ja tundsid, et nad peaksid seda tegema on praegu ekraani peal. Mattson ja Johanson on kaks Rootsi teadlast, kes on pikemalt uurinud Rootsi äärmuslasi. Nad on teinud intervjuusid nii endiste praeguste äärmuslastega, aga ka näiteks nende äärmuslaste õpetajatega. Järgneval kahel nädalal ma kasutan nende üht artiklit, mis on ilmunud kahe tuhande kahekümnendal aastal küllalt palju, sest see on väga oluline ja meile huvitavat ja vajalikku infot andev kirjateos artikli tegemise käigus. Üks õpetaja ütles neli järgmiselt. Teadsime probleemist, et meil polnud tööriistu, et seda lahendada või sellega kuidagi tegeleda. Võib öelda, et olukord oli turbulentne. See oli minu esimene oma klass ja minu esimene töökogemus õpetajana. Ma isiklikult ei osanud mitte kuidagi antud probleemi tõkestada või lahendada. Täna ma kindlasti näen, et ja vaatan olukorda teisiti ja mõistan, et oleksime tol hetkel pidanud oma poolt pedagoogidena reageerima. Õpetaja siis kirjutab olukorda, kus nad nägid, et koolis on äärmuslastest õpilasi. Nad nägid, et õpilasi värvatakse ja nad nägid, et need probleemid, mis õpilastel on, tulevad ka klassiruumi. Ja õpetaja kirjeldas tema uue õpetajana. Tema esimese klassijuhatajana tundis, et ta peaks midagi tegema, aga ta ei osanud mitte midagi teha ja ta tegelikult tunneb siiani süümepiinu, et ma oleksin pidanud midagi tegema, oleksin sekkunud, aga me sel hetkel ei osanud seda teha.

Teine dilemma, mis õpetajaid võib vallata, on asjaolu, et teemade tundlikkus ja vastuolulisus sõltub alati kuulajaskonnast ümbritsevas keskkonnas täpsemalt siis õpilaste taustast, seda nii koduse keele, identiteedi või kasvatuse mõttes, et kust nad tulevad, mida nad maailmast arvavad ja kelleks nad ennast peavad, kuidas nad ennast identifitseerivad. Kello avaldas kahe tuhande kuueteistkümnendal aastal artikli kus uuriti ajaloo õpetamist ja ajaloo mõistmist Eestis ja Lätis. Ning artikli tulemused näitasid, et see, mis on kodune keel, see, kuidas inimesi kasvatatakse, kuidas nad ennast identifitseerivad võib väga palju erineda. Näiteks Lätis vene emakeelega ja läti emakeelega õpilased tajuvad teatud ajaloo sündmusi, on need seotud teise maailmasõja või mõne muu sündmusega küllalt erinevalt. Samamoodi Eestis. Et eesti ja vene keele emakeelega õpilaste nägemus teatud sündmustest teatud ajaloo suurkujudest võib küllalt palju erineda. Seda kõik on hästi oluline teada ja arvesse võtta, kui, kui te soovite tundlikke teemasid klassiruumis käsitleda. Samuti on hästi oluline, et te tunneksite kohalikke olusid rääkides siis linnast, linnaosast, vallast, külast, täpsemalt, mis seal kogukonnas toimub, mis on need probleemid, mis kohalikes oludes võivad olla. Miks on see oluline, on see sellepärast, et äärmusgrupid sageli kasutavad ära haavatavusi, mis on tihedalt seotud kohalike oludega, näiteks nad võtavadki mõne kohaliku probleemi ja pakuvad siis sellele lahendust, aga pakkudes seda lahendust, siis läbi enda äärmuslikku narratiivi läbi enda, sellise äärmusliku maailmavaate ja sellega seotud lugude samuti võib-olla üritusi, mis on piirkonnas väga-väga olulised ja kus äärmuslased tahaksid näiteks kindlasti pildis olla, et nad leiaksid toetajaid oma tegevusele oma mõttemallile ja see on ka koht, kus, kus siis võib ka õpilasi või teisi inimesi värvata. Uuringud on näidanud, et kui need inimesed, kes tunnevad kohalikke olusid suudavad märgata, kui ka mõelda, kuidas siis takistada selle valeinfo äärmuslike narratiivide ja see kaudu organisatsioonide teket. Seega, kui õpetaja või keegi teine on kohalike oludega kursis siis ta saab aru, et midagi on viltu ja peaks peaks midagi ette võtma ja sageli ta kohaliku tunnetuse ja oma. Erialaste teadmiste puhul saab ka öelda, et mis tema meelest on see, mida peaks ette võtma. Kolmas dilemma, mida õpetajatena võite kogeda, on küsimused seotud usaldusliku sideme tekitamisega õpilastega. Eelnevatel nädalatel oleme väga palju rääkinud usalduse rollist täpsemalt, et kui oluline on see, et teile õpetajana oleks usalduslik side oma õpilastega vaid see kaudu on võimalik, et õpilased räägivad teiega ausalt. Nad räägivad klassiruumis klassikaaslastega ausalt ja on võimalik aru saada, milline on siis selle õpilase maailmavaade.

Ja õpetaja, oskus õpilase perspektiivi kuulata, analüüsida ja mõista, on ülioluline, et luua temaga usalduslik side. Et, et õpilasest aru saada on vajaste usalduslikku sidet ja seekaudu on võimalik vältida ka nii-öelda väljalülitamist. Kui arutelu läheb tuliseks, siis sageli õpilased, kellel on juba väga konkreetne maailmavaade ja see võib olla ka äärmuslik maailmavaade, on õppinud ka ära need nii-öelda vastuargumendid, mida neile, mida siis öelda inimestele on see siis õpetaja, kaasõpilane, need vastuargumendid sageli lülitavad siis erinevaid osapooli välja lihtsalt nii-öelda pannakse ära. Selleks, et seda vältida, on hästi oluline, et õpetaja ja õpilaste vahel oleks usalduslik side. Sellega saab vältida ka seda väljalülitamist, sest kui õpilane sind austab, siis ta ilmselt ei lülita sind välja. Samuti õpilased võivad nii-öelda ära kaduda laiemas perspektiivis. Kui on olemas usalduslik side, siis on võimalik kiiremini temaga see kontakt siis uuesti leida või on aru saada miks ta on ära läinud, kuhu ta on kadunud, sest ta näiteks võtab telefonikõne teilt või vastate emailile.
Usalduslikud sidemed, lisaks on oluline, kuidas ja millise tooniga käivad arutelud neil teemadel, milline on inimese hääletoon, kas keegi läheb närvi, kas kasutatakse sõbralikke, võib olla ebaviisakad ja ebamugavaid väljendeid. See näitab ka päris palju, kui oluline see teema võib-olla inimestele. Ja kas õpilased tunnevad ennast kindlalt nüüd neil teemadel rääkides.

Üks dilemma, mis on väga oluline ja millest me ka hiljem räägime, ühe negatiivse juhtumianalüüsi analüüsides on võimalik autoriteedi kadu. Nimelt väga oluline, et õpetajatel oleks autoriteet. Autoriteet on siis see, et õpilased kuulavad ja, ja seeläbi on võimalik siis neid tegevusi teha, mis on planeeritud. On olemas juhtumeid, kus õpetajad ei osanud äärmuslusest rääkida ja me käsitleme seda ka hiljem. Ja nad tegid valesid valikuid. Nad näiteks rääkisid õpilastega halvasti. Nad proovisid nendega ideoloogilistes vestlustes isegi nii-öelda sõdadesse astuda. Ning see kaudu nad kaotasid õpilaste silmis oma autoriteedi. See on midagi, mis on võimalik, et juhtub, aga kui õpetajaid on koolitatud, nad on kindlad ja neil on õpilaste usalduslik side, siis see tõenäosus, et nende vestluste pärast autoriteet kaob on küllalt väike.

Ning lisaks üks dilemma on sobivate õppematerjalide valimine ja loomine. Üha enam on olemas materjale, mida õpetajad saaksid ise kasutada aga, aga on väga palju õpetajaid ja pedagoog, kes teevad ise oma õppematerjalid. Ja see küsimus, et mida ma siis teen, kas ma valin midagi, mis on Rootsis, Inglismaal või mujal kasutuses ja loodetavasti ka töötab või kas ma teen enda oma? Oluline on siin tähele panna ühes kohas testitud ja töötav lahendus võib seal väga hästi töötada, aga ta ei pruugi töötada teises kontekstis. Miks on hästi oluline just kohalike kohalikke olusid tunda? Sest niimoodi sa saad ka aru. Kas see probleem on tegelikult ka meie probleem, mida seal näiteks Soome või prantsuse materjalides käsitletakse? Ja vastupidi, et mis on need probleemid, mis, mis on kohalikes oludes olulised. Need probleemid, mis täna, Eestis või muudes riikides on, ei pruugi olla kirja pandud ja selle jaoks on ilmselt vaja siis õpetajatel luua enda materjale või siis kohaldada olemasolevaid materjale. Õppematerjalide valimisel on väga oluline roll ka õpilaste taustal ja õpilaste vajadustele, nagu me ka ennist välja tõime. Ja siin puhul tuleb ära märkida, et ka äärmusorganisatsiooni liige on see siis õpilane või keegi teine, võib vajada abi näiteks sotsiaalpedagoogi, kooli, psühholoogi, kliinilise psühholoogi või mõne muu spetsialisti tuge. Seega ei tohi ära unustada, et ka neil õpilastel, kelle pärast muretsete võib olla muid probleeme, mis vajavad ka teiste spetsialistide tuge ja abi
Ning üks oluline dilemma, mis kindlasti oleks vaja läbi mõelda Enn äärmusluse käsitlemist klassiruumis on see, et kas need algatused on läbi mõeldud ja kas nad on ka hinnatud, täpsemalt, kas on teada nende lühi- ja pikaajaline mõju ja kas laiemalt nende mõju on hinnatud. Ning teadupärast igasugune mõju hindamine on väga keerukas. On teada, et ka heade mõtete puhul võivad asjad minna valesti, mistõttu on needsamad asjad, mis ma varasemalt olen välja toonud. Läbimõeldus, kohalike oludega arvestamine ja usalduslik, sõida õpilastega väga-väga oluline ning antud dilemmaga kokkukäiv on laiemalt mõju hindamise küsimus. Kas harjutuste, mida te plaanite kasutada või kasutate mõju, on hinnatud. Me teame, et küllast väheste algatuste mõju on hinnatud, see tähendab, et kas nad tegelikult saavutavad seda, mis on nende eesmärk. Kui seda on tehtud, mida on tehtud küllalt väheste harjutustega, mida võib näiteks internetist leida on uuritud ennekõike nende lühiajalist mõju, ehk siis kuidas õpilased vahetult pärast harjutust või sünagoogi moshee või mõne muu pühakoja külastamist ennast tundsid, kas nende vaatad siis on muutunud ja siis nende enesehinnang sellele, et kas nende käitumine siis potentsiaalselt võiks muutuda. Küll aga ei ole väga palju uuritud nende harjutuste pikaajalist mõju, täpsemalt siis seda, et kuidas see külaskäik või harjutus, mida me teeme, et programmid, kus me osaleme, võivad aasta kahe-kolme pärast neid õpilasi mõjutada.
Ja seepärast on väga, väga oluline, et ükskõik mis harjutusi te teete või mis külalisloenguid külastasite teete, mõelda läbi, et mis on see muutus, mida soovime algatusega tuua, mida me, mida me soovime tegelikult algatusega saavutada ja mis siis peaks muutuma. Ja seepärast on oluline eesmärgistada enne oma tegevuse algust, miks me midagi teeme ja kuhu me tahame jõuda. Mõista, mis peaks selle muutuse tooma, ehk siis mis on see nii-öelda süü of Change, mis on täpselt see tegevus, kust see muutus peaks tooma ja milline see muutus siis on? Ja korduv kontrollimine, kas antud tegevus siis on toonud soovitud tulemuse või mitte. Mida arusaadavatel põhjustel on koolikeskkonnas küllalt keeruline teha, sest kõik õpetajad on üle koormatud ja kõik ainekavad õppekavad on täis erinevat materjali. Küll, aga, võttes arvesse äärmusluse võimalikke negatiivseid mõjusid, on oluline võtta see aeg mõelda läbi, mida me teeme, miks me teeme, mis on see muutus, mis peaks sellest tulema ja hiljem kontrollida, kas see muutus tuli.

Ning viimaks üks dilemma, mis oleks vaja läbi mõelda ja läbi arutada, on see, et kas asjast on tolku ja see teadmine, et sellest asjast tolku annab päris palju tuge siis materjalide käsitlemisel ja teemade arutamise klassiruumis. Seejuures võiks läbi mõelda, et mis juhtub, kui saavutame vastupidise eesmärgi mis võib minna valesti ja kui lähebki valesti, mis siis juhtub, kuidas seda olukorda lahendada. Ning ning kuidas siis hinnata seda lühi ja pikaajalist mõju, kui need dilemmad on läbimõeldud, siis õpetajad võivad olla erinevate valikute ees ja peamiselt on neid valikuid kool võimegi otsustada, et me vaikime teemast, ei räägi neil teemadel, sellepärast et valesti võib minna niipalju et lihtsam on seda mitte teha. Me ei eksi sellepärast, et me ei teegi asju, ei räägi nendel teemadel, samas teine valik on see, et me jätame, me räägime neil teemadel, hakkame jätame nii-öelda tõe avatuks. See tähendab seda, et õpetaja on erapooletu, ta ei võta pooli. Ta laseb õpilastel neil teemadel erinevate külgede pealt rääkida. Ta laseb õpilastel nende perspektiivi välja tuua. Miks mitte lastega õpilastel valida vastu perspektiivi, mis teil on, see tähendab, et kui õpilane toetab väga ühte asja las ta siis argumenteerida selle teise poole pealt, et saada uusi perspektiive. Ning kolmas variant on see, mis on veidi sutsuke teisega, et õpetajatena te käsitlete neid teemasid või õpetajatena. Me käsitleme neid teemasid ning ning me teame, et see valik nõuab õpetajalt lisatööd ja nõuab lisakoolitusi, mis puudutab kogu kogu koolitööd. Aga kui võtta neid erinevaid valikuid ja dilemmasid, siis antud valik on ühiskonna ja valdkondlike organisatsioonide silmis kõige õigem valik. Sest kool on väga oluline koht, kool on kogukonnakeskus, kool toob kokku erinevad osapooled. Koolis on võimalik märgata, mis toimub õpilastega, on võimalik märgata küllaltki lihtsad arenguid, mis õpilastega toimuvad ja, ja siis vajadusel reageerida. Mida võtta kaasa antud lühiloengust. Kooli ülesanne on tegeleda äärmuslusega, nagu mitu korda on juba täna välja öeldud. Kool peab olema valmis sellest kõnelema. Kool peaks aitama seda ennetada. Kool peaks äärmusest märkama ja arenguid, mis õpilastes toimuvad ja ka sellest teada andma erinevatele vajalikele osapooltele, kellest konkreetselt me räägime viiendal nädalal. Igal koolitöötajal on roll nende ülesannete ja eesmärkide täitmisel. Me saime teada, et õpetajatel võib olla väga palju erinevaid dilemmasid ja valikuid, mis võivad raskendada äärmusluse kui teema käsitlemist. Küll aga ei tohiks ära unustada, et on kasvav ühiskondlik vajadus arendada ennast pedagoogina või koolina ja seeläbi ka õpilastega käsitleda neid teemasid klassiruumis. Aitäh teile ning järgmisel korral räägime lähemalt, kuidas võib äärmuslus klassiruumis esineda.