Mõisted ja nende tähendused

Eelmises osas me arutasime, mis see kooli roll äärmuslusega seonduvalt siis ikkagi on ja mida õpetajana või koolijuhina peaks täpsemalt tegelema. Nendele küsimustele, nendele dilemmadel, konkreetsetele viisidele, kuidas ennetada või kuidas tõkestada, keskendume me neljandal ja viiendal nädalal täpsemalt.

Nüüd läheme aga mõistete ja nende tähenduste juurde ja vaatame täpsemalt, mis need sõnad tähendavad, mida me selles kursuses kasutame. Meie selle videoloengu eesmärk on aru saada ja näha lähemalt sõnade taha. Ning need sõnad, mida me käsitleme, on järgmised: terrorism, äärmuslus, radikaliseerumine, liitumine, deradikaliseerumine, eemaldumine. Vaatame lähemalt ka nelja erinevat ideoloogiat, mis eestlasi võivad kõige rohkem mõjutada. Nendeks on islamism, paremäärmuslus, vasakäärmuslus, ja incel-liikumine.  

Terrorism. Kui leidub kedagi, kes ütleb, et mina tean täpselt, mis terrorism on, hakkavad terrorismiuurijad ja praktikud sügavalt oma kukalt sügama. Ja see põhjus on järgmine. Praegu on käibel ca kakssada kuuskümmend erinevat viisi, kuidas mõtestatakse, kuidas saadakse aru sõnast terrorism. Erinevad riigid, erinevad rahvusvahelised organisatsioonid kasutavad erinevaid tähendusi antud sõnale. Oluline on ka välja tuua, et praegu ei ole ühiselt rahvusvaheliselt kokku lepitud tähendust terrorismile kui kuriteole. Terrorismi kui termini kasutamine on väga vastuoluline ja tegelikult väga mitmeti mõistetav. Terrorismist räägitakse, kui räägitakse erinevatest demonstratsioonidest, ülestõusudest, toimuvad need siis näiteks Tais või Süürias, Tuneesias või Liibanonis. Terrorismist räägitakse, kui räägitakse Gaza blokeerimisest Iisraeli poolt. Samuti räägitakse terrorismist, kui räägitakse USA sisenemist Iraaki, aga ka Afganistani. Ja sõna terrorism kasutatakse ka, kui räägitakse näiteks Wikileaksi asutajast. Teadusmaailmas kasutatakse küllalt sageli Peter Neumanni definitsiooni, mis on järgmine: “Terrorism on poliitiliselt motiveeritud vägivald tsiviilelanike vastu eesmärgiga luua hirmu ja mõjutada oma sihtmärgi poliitilist käitumist”. Antud kursusel me ei kasuta piitsoniumeni definitsiooni, vaid me kasutame järgmist: “Terrorismi peamine eesmärk on saavutada laiem psühholoogiline mõju mis on suurem kui pelgalt rünnaku ohvrid või objekt.” See tähendab, et terrorism ei ole eesmärk omaette. Terrorism on meetod, et saavutada oma eesmärk ükskõik mis on antud definitsiooni. Autor on Anthony Richards, kes kirjutas selle 2014. aastal. Terrorismimeetodit kasutas al-Quaeda, rünnates Pentagoni ja kaksiktorne üheteistkümnendal septembril. Terrorismimeetodeid kasutas IRA kaheksakümnendatel Brightonis, rünnates Konservatiivse partei üldkogu lootusega tappa siis antud antud partei käilakuju tuntud partei juhtkond, mis neil ei õnnestunud.

Mis asi on äärmuslus? “Äärmuslus” ja “terrorism” võidakse kasutada sünonüümidena, mida nad kindlasti ei ole. Need mõistetele on ühisosa. Aga neil on tugevad erinevused. Äärmuslus on laiem termin, kui on terrorism. Terrorism on osa äärmuslusest, aga iga äärmuslus ei ole terrorism. Kui me räägime äärmuslusest, kasutatakse väga sageli sõna ekstremism. Need omavahel on sünonüümid, mida võib julgelt kasutada läbisegi. Äärmuslust on väga hästi iseloomustanud Demant oma kolleegidega ja ta on kirjutanud järgmiselt: “Radikaliseerumise kõige äärmuslikum vorm, ekstremism, kus mõtted ja eesmärgid saavad Vägivaldse kuju. Seega hästi oluline komponent äärmusluse juures on just vägivalla olemasolu. Ekstremism on demokraatia vastand. Kui üha alustele vabadus, kõigi kodanike võrdsus, usu- ja sõnavabadus siis teine töötab neile vastu töötades vastu demokraatlikele väärtustele ja protsessidele. Vägivalla kasutamine on eesmärgipärane, on midagi, millest lähtuvalt äärmuslased antud kursusel. Me lähtume järgmisest tõlgendusest – “Äärmuslus on protsess, mille raames üksikisik on vastu demokraatlikele vaadetele ja väärtustele ning näeb, et teatud ideoloogia tuleb ellu viia, mille tarvis võib vajadusel kasutada ka vägivalda.”

Mis aga on radikaliseerumine? Väga paljud autorid, kui nad kirjeldavad radikaliseerumist, toovad välja, et radikaliseerumine on protsess. See ei ole midagi, mis lihtsalt juhtub, vaid see on vaid tekib aja jooksul ning sellel on algus sellena lõpp. Näiteks Austria siseministeerium on välja toonud, et radikaliseerumine on keeruline protsess, mida tuleb vaadata sotsiaalmajanduslikus ja globaalpoliitilises kontekstis. Seega ta ei ole protsess iseenesest, vaid on protsess, mida peab kontekstis vaatama, milline on see maailm, mis ümbritseb inimest. Milline on see maailm, mis ümbritseb seda inimest, kes on radikaliseerumise protsessi alguses, keskel või lõpus?
Braddock on USA teadlane, (kes on) toonud välja, et radikaliseerunud protsess, kus indiviid võtab omaks äärmusliku ideoloogia ehk siis ta mõttemaailm muutub, ta võtab osaks Peehomaniseerivad, vihkavad narratiivid, lähtudes ideoloogiast, siis kelle vastu? Arie Kruglanski on välja töötanud mõiste, mille tähendus on järgmine: “Radikaliseerumine on protsess, mille raames indiviid toetab või liitub tegevustega, mis on teiste poolt hukka mõistetud ja mis rikuvad olulisi sotsiaalseid norme, nagu näiteks tsiviilisikute tapmine. Kui näiteks ka erinevate sihtgruppide tee humaniseerimine. “Juudid on rotid. Kõik moslemid tuleks tappa valge valge rass sureb välja. Sellised erinevad põhimõtted, erinevad normid, mis kandub edasi ka inimese käitumisse antud kursusel.

Me lähtume John Horgani mõttest. Ta on kirjutanud, et radikaliseerumine on sotsiaalse ja psühholoogilise muutuse protsess mille raames võtab inimene omaks uskumused ja hoiakud, mis võivad teda teiste tegevuste hulgas motiveerida terrorismiga seotud tegevustegevusest osa võtma. Miks antud definitsioon on oluline, on see, et radikaliseerunud inimesed, nui neljaks, alati ei võta osa terrorismist ja nad ei võta osa äärmuslikus käitumisest. Neil võivad olla teatud sotsiaalsed psühholoogilised hoiakud. Neis võivad olla toimunud mingisugused sotsiaalsed protsessid. Aga alati see ei tähenda automaatselt, et inimene inimene hakkab praktiseerima terrorismi.

Mis (on) aga liitumine, deradikaliseerumine, eemaldumine ja kuidas need on seotud teiste mõistetega, mida me oleme praegu arutanud?

Liitumine on organisatsiooni või liikumise liikmeks saamine. Miks ma seda rõhutan, on see, et sageli kasutatakse liitumist ja radikaliseerumist sünonüümidena, mida nad kindlasti ei ole. Inimene võib võtta omaks radikaliseerunud maailmavaate. Ta võib võtta omaks dehumaniseerivad hoiakud. Võib võtta osaks mingisuguseid narratiivid, mingisugused mõtted, mis on äärmuslikud. Aga see ei tähenda automaatselt, (et ta) liitub mõne organisatsiooniga. On see siis Oodini sõdalased, on see siis Daeš või on see siis IRA või midagi muud. Samaaegselt võid toimuda protsess, kus inimene saab mõne organisatsiooni või liikumise liikmeks, sealhulgas terroriterroriorganisatsiooni. Aga Ta ei pruugi radikaliseeruda. Tal ei pruugi tekkida maailmavaadet, mis on äärmuslik. Tal ei pruugi tekkida mõttemalli, kus on normaalne teisi osapooli tee humaniseerida. Need võivad toimuda samal ajal äärmuslikku organisatsiooni liikmetel võivad olla teatud teatud põhimõtted, millest nad lähtuvad, aga see ei pruugi niimoodi olla.

Miks me sellest räägime, on ka see, et niimodi mõistame paremini, mis asi see deradikaliseerumine ja eemaldumine on? Deradikaliseerumine on samuti sotsiaalne psühholoogiline protsess, mille tulemus on suhtumise muutumine ja identiteedi kujunemine. Ehk siis inimese ideoloogia, mis on hoidnud endas erinevaid äärmuslikke narratiive näitab juba varasemalt oleme toonud, muutub ta suhtumine.  Tal võib-olla ei ole enam dehumaniseerivaid hoiakuid .. ja tal tekib uus identiteet. Näiteks kui varasemalt noor islamiäärmuslane identifitseeris ennast kui võitleja, kui pühasõdalane, siis pärast deradikaliseerumist võib tal tekkida uus identiteet. Näiteks ta on isa, ta on laps. Ta on treener. Eemaldumine on protsess, mille käigus terrorirühmituse äärmusliku liikumise jõugu, gängi, kultuse liige otsustab lõpetada sideme organisatsiooniga.

See on liitumise vastane protsess, ehk siis ta tuleb organisatsioonist ära. See võib toimuda vabatahtlikult, see võib toimuda sunniviisiliselt, näiteks inimene pannakse vangi. See võib toimuda individuaalselt, inimene üksinda eemaldub organisatsioonist, aga on ka näiteid, kus kogu organisatsioon, kogu kollektiiv eemaldub organisatsioonist ja nad lõpetavad oma tegevuse. Samamoodi nagu radikaliseerumine ja liitumine ei pruugi toimuda samal ajal ja äärmusliku organisatsiooni liige ei pruugi olla üldse radikaliseerunud ka deradikaliseerumine ja eemaldumine ei pruugi toimeuda samal ajal. Vahel need tõesti toimuvad. Inimene eemaldub organisatsioonis sellepärast, et ta mõttemaailm on muutunud. Aga on ka juhtumeid, kus inimene on organisatsiooni liige ja näiteks juhib aastaid organisatsiooni. Aga ta on. deradikaliseerunud. Nt ta oma peas mõtleb, et aga miks me vihkame? Samuti võib-olla ka inimene eemaldunud organisatsioonist erinevatel põhjustel, sest näiteks ma pean keskenduma töötamisele, pean keskenduma laste kasvatamisel, aga ta mõttes ikkagi jagab neid põhimõtteid. Ta ikkagi jätkuvalt tunneb, et osad inimesed on võrdsemad. Osad inimesed on vähemtähtsamad ja võib-olla me peamegi nad ära hävitama. Lihtsalt tema ise aktiivselt sellega ei tegele.

Mis on aga need ideoloogiad, mida sageli usutakse ja mille põhimõtet järgitakse? Eesti kontekstis on kõige olulisem rääkida neljast: islamism, paremäärmuslus, vasakäärmuslus ja incel-liikumine. Islamism on islami äärmuslik vorm. Kõik moslemid ei ole automaatselt islamistid, sest nad on moslemid. Küllat vähesed moslemid on islamistid ja neist omakorda väga vähesed on terroristid. Küll aga on inimesi ikkagi, kes on islamistid. Islamismis nagu teistele ideoloogiatele on väga palju erinevaid definitsioone, aga antud kujul lähtume järgmistest põhimõtetest ja islamismi puhul, et see on püüd kehtestada islamikorda religioosset riiki, teatud õigussüsteemi ehk šariaat ning teatud moraalikoodeksid.

Paremäärmuslus on samuti ideoloogia, mida võib defineerida väga erinevalt. Meie lähtume järgmisest viisist. Paremäärmuslus on ideoloogia, mille toetajad peavad sotsiaalset ebavõrdsust vältimatuks, loomulikuks või isegi soovitavaks. See on põhimõte, et kõik ei olegi võrdsed. On need, kes on tähtsamad ja need, kes on madalamad ja ebavõrdsus põik, eksisteerida sellepärast, et osadel on rohkem õigusi kui teistel ja osad on rohkem väärtuslikud kui teised.

Vasakäärmuslus on ideoloogia, mida on väga keeruline defineerida. Täna lähtume me viisidest, et vasakäärmusliku ideoloogia ühisosa on vastuseis pluralismile, elitarismile, imperialismile, natsionalismile ja sotsialismile. Ehk siis me defineerime vasakäärmuslust vastandumise teel, et millele ta vastu seisab.

Ning incel-liikumine, mida eesti keelde tegelikult ei olegi päris hästi tõlgitud. Põhineb mõtteteral, et osad mehed ongi geneetiliselt tingitud sotsiaalsete võimete poolest mitteatraktiivsed naistele mistõttu olnud sunnitud olema tsölibaadis. Ehk siis naised ei soovi astuda nendega seksuaalsuse vahekorda. See ei ole nende meeste süü. Aga see tekitab neis meestes väga palju trotsi ning on ka neid inimesi, kes trotsi lahendavad, siis ebaõiglusele vastu astudes ja inimestele, kes on neile ei vannud tapmises.

Siin on näide incel-liikumise ühest mõttemaailmast. On olemas nii-öelda süütud ehk siis on olemas Chadid, kes on need, kes siis saavad seksi ja kes nende vaenlased. Samal ajal kui incelid,  inimesed, kes on vastutahtsi tsölibaadis, on need, kes on süütud ja kes pead norgus kõnnivad maailmas ringi ning ei saavuta seda, mida nad tegelikult peaksid saavutama, milleks neil justkui on õigus, mida võtta tänases kaasa. Äärmuslusega on seotud väga palju erinevaid, mõistad, aga need mõisted ei ole üheselt kokku lepitud. Nende tähendus sõltub kontekstist, kus nad on loodud ja ka ajast, millal nad on loodud. Näiteks Põhja-Iirimaal nähakse äärmuslus teisiti, kui nähakse tänapäeva Venemaal. Uus-Meremaa pärast kahe tuhande üheksateistkümnenda aasta terroriakti näeb terrorismi teistmoodi kui seda näiteks nad täna Brasiilia samuti et antud kursuse kasutatav sõnavara võib erineda mõnes teises kursusel kasutatavast. See on lihtsalt sellel põhjusel, et oleme pidanud tegema valikud, milliseid autoreid me kasutame.
Aitäh teile ning järgmisel korral võtame täpsemalt ette küsimuse: “Kui vana on terrorism?”.